Ära karda, usu vaid!
29.08.2015 - (1255)

Üks õpetaja küsis klassis oma õpilastelt: "Millist nõu te annaksite nelja lapse emale, kes kannab viiendat last, tuginedes järgmistele faktidele: Tema abikaasal on süüfilis, ta ise põeb tuberkuloosi; tema esimene laps sündis pimedana, teine laps suri; kolmas laps sündis kurdina; neljandal lapsel on tuberkuloos; ema mõtleb teha aborti. Kas ta peaks seda tegema?" Enamus lapsi kaldus teda toetama; kuid enne, kui nad jõudsid selle välja öelda, ütles õpetaja: "Kui te ütlete "Jah!, siis te olete just surmanud suure helilooja Ludwig Van Beethoveni!" Tõsi, alates 26-st eluaastast tema kuulmine halvenes ja oma elu viimased 10 aastat oli ta täiesti kurt (suri 56-aastaselt); ometi kirjutas ta sel ajal veel palju surematuid heliteoseid...
Tema emal oli vaja usku, et sellistes oludes sünnitada laps. Ja täna räägimegi usust. Pühakiri ütleb – Heb.11,1: "Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta."
Ma ei usu Jumalat, ütlevad paljud, ma ei suuda uskuda Jumalat, sest ma ei näe Teda kusagil. Näita mulle Jumalat, siis ma usun!
Need võivad olla siirad tunnistused, kuid need pole loogilised. Usk, nagu me Pühakirjast lugesime, ei ole veendumus selles, mida nähakse. Kui me juba midagi näeme, siis selle tunnistamine ei nõua enam usku; see nõuab vaid ausust ja siirust. MITTE NÄHA ja olla ikkagi veendunud mingis asjas – see nõuab usku. Ütles ju Pühakiri: "Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta."
Loeme Piiblist ühe imelise läbielu – Joh.4,46-53: "Siis tuli Jeesus jälle Galilea Kaanasse, kus Ta oli teinud vee viinaks. Ja seal oli üks kuninga ametnik, kelle poeg oli haige Kapernaumas. Kui see sai kuulda, et Jeesus on tulnud Judeast Galileasse, läks ta Tema juurde ja palus Teda, et Ta tuleks ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas. Siis Jeesus ütles talle: "Kui te ei näe tunnustähti ega imetegusid, siis te ei usu!" Kuninga ametnik ütles Temale: "Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!" Jeesus ütles talle: "Mine, su poeg elab!" Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ja läks. Aga kui ta alles oli minemas, tulid ta sulased talle vastu ja kuulutasid ning ütlesid, et ta poeg elab. Siis ta kuulas neilt tundi, mil ta oli hakanud toibuma. Nad ütlesid siis talle: "Eile seitsmendal tunnil lahkus temast palavik!" Siis isa märkas, et see oli sündinud samal tunnil, mil Jeesus talle ütles: "Su poeg elab!" Ja tema uskus, samuti kõik ta pere."
Mõtleme pisut sellest imelisest sündmusest, mis juhib meie mõtted meie "usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele" (Heb.12,2). Ta käis paigast paika, tehes head kõigile, isegi samaarlastele! Nüüd on Ta jõudnud oma pikal teekonnal Judeast läbi Samaaria Galilea Kaanasse. Kuuldus Tema tagasipöördumisest kodukanti levis kõikjale. See oli nagu värske tuulepuhang, mis elustas tuhandeid ja tõi lootust sadadele.
Üks selline suure murega mees oli üks kuninga ametnik, kes elas Kaanast mitte kaugel Kapernaumas. Ka neis looduslikult imekauneis paigus ahistavad inimesi haigused – ja mitte ainult vanu inimesi, vaid ka noori. Haigestunud oli tema poeg ja koguni nii raskesti, et oli lausa suremas. Isa, kuulnud Jeesusest, ei saada teenri, vaid läheb ise, riskides sellega last mitte kunagi enam elusalt näha. Ta läheb Jeesuse juurde ja palub Teda tulla Kapernauma oma lapse juurde ja teha see terveks. Jeesus vaatab tema südamesse ja ütleb: "Kui te ei näe tunnustähti ega imetegusid, siis te ei usu!" See kuninga ametnik tahtis näha oma silmaga, kuidas Jeesus tuleb ja teeb terveks tema poja, et siis uskuda, et Jeesus on Messias. Ta soovis enne näha ja siis uskuda.
Jeesus ei kiirusta; Ta viivitab meelega; Ta tahab parandada mitte ainult last tema haigusest, vaid ka meest, kogu seda peret – uskmatusest! Mees on ahastuses, aga samal ajal kasvab tema usk ning ta hüüab: "Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!" Nagu Jaakob klammerdus kõvasti ingli külge, nii haaras see mees usus kinni Jeesusest. Ja siis kostusid Jeesuse suust need armsad, julgustavad sõnad: "Mine, su poeg elab!" Mida tegi nüüd isa? Kas ta ütles: "Need on head sõnad, kuid – kas Sa ise ei tulegi minu kotta?" Ei! Pühakiri teatab: "Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ja läks."
Ta lahkus Jeesuse juurest usus; iga sammu kodu poole astus ta usus. Usk aina kasvas, muutudes "kindlaks usalduseks selle vastu, mida oodatakse, ja veendumuseks selles, mida ei nähta." Ning järgmisel päeval, veel enne kui ta jõudis koju, kohtus ta oma sulastega, kes teatasid, et tema poeg on imeliselt paranenud; ja "see oli sündinud samal tunnil, mil Jeesus talle ütles: "Su poeg elab!"" Selle peale ütleb Pühakiri veel: "Ja tema uskus, samuti kõik ta pere."
Nii kasvab inimese usk; inimene läheb edasi usust usku. Kuid seda usku tuleb ilmutada, kas või pisutki, juba usuelu algul. Pühakiri ütleb – Mrk.9,23: "Kõik on võimalik sellele, kes usub!" Ja taas – Jak.1,6.7: "Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata; sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab. Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt."
Pole mingit kahtlust, et sellel mehel oli mingil määral usku juba siis, kui ta lahkus kodust haige poja juurest ja tuli abi järele Jeesuse juurde. Ta oleks ju võinud panna kogu oma lootuse arstidele. Kahjuks usub tänapäeval palju rohkem inimesi arste kui Jeesust. Arstidel on oma Jumalast antud töö ja ka neid tuleb selles usaldada, kuid Jeesusele on Jumal andnud erilise töö – päästa inimene patuhaigusest ja igavesest surmast; kahju, et Teda nii vähe usaldatakse. Ja loomulikult on Jeesus võimeline parandama ka ihu ja vaimu haigusi, kui Teda palutakse ja usaldatakse.
Pöörduda Jeesuse kui suure Arsti poole nõuab usku; talitada Jeesuse kui suure Arsti nõuannete järgi nõuab samuti usku. Kust seda usku võtta? Apt.17,31 ütleb, et Jumal pakub seda usku kõigile; ainult kõik ei võta seda vastu. Ja mitte kõik, kes selle ususeemne vastu võtavad, ei lase sel kasvada suureks. Aga see kasvab suureks ja tugevaks vaid harjutades, see tähendab uskudes! Ja vastavalt tegutsedes. Üks pastor külastas üht oma koguduseliiget, kes püüdis jätta oma hingekarjasele muljet, nagu ta oleks väga usklik inimene. Ta näitas riiulil suurt Piiblit ja nimetas seda harduses Jumala kalliks raamatuks. Tema väike laps kuulis seda ja ütles vahele: "Emme, kui see on Jumala raamat, siis saadame ta parem Jumalale tagasi, sest ma nagunii seda kunagi ei loe."
Kuidas õppida vaatama nii, et me näeksime ka nähtamatuid asju? Kuidas õppida uskuma – ja et meie usul oleks ka alus? Selleks on Jumal andnud kaks õpperaamatut: Piibel ja loodus. Mõlemasse tuleb suhtuda väga tõsiselt; mõlemat tuleb uurida. Uurides looduseraamatut, leiame Looja; uurides Piiblit leiame Lunastaja. Ja hea on kuulata ka oma südametunnistuse häält – nii avastame püha Vaimu tegevuse otse meie südames! Me näeme, et kogu taevas soovib meile vaid head; kogu taevas tegutseb meie aitamiseks, meie päästmiseks.
Jah, Jumal õpetab meile nähtamatuid asju nähtavate kaudu, kuuldamatuid asju kuuldavate kaudu, tundmatuid asju tuttavate kaudu. Põllumees külvab kindla lootusega, nähes saaki vaid vaimusilmaga, usus; ta usub lõikusesse. Ta ei nuta, kui ta oma seemne mulda asetab. Miks nutavad aga inimesed, asetades mulda inimese? Ka see on vaid külvamine. Jumala Sõna ütleb – 1.Kor.15,35-38.42-44: "Aga mõni küsib: "Kuidas surnud ärkavad üles? Ja millise ihuga nad tulevad?" Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui see enne ei sure. Ja mida sa külvad, sa ei külva selle ihuna, mis peab tõusma, vaid paljast iva, olgu nisuiva või mis tahes iva. Aga Jumal annab temale ihu, millise tahab, ja igale seemnele tema oma ihu. ... Nõnda on ka surnute ülestõusmine. Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles; autuses külvatakse, auhiilguses äratatakse üles; nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles; maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles; sest kui on olemas maine ihu, siis on ka olemas vaimne ihu." Jeesus ütleb – Joh.11,25: "Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!" Taas ütleb Jeesus – Ilm.1,17.18: "Ära karda, mina olen esimene ja viimne ja Elav; ma olin surnud, ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni, ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed!"
Sõber, "ära karda, usu vaid!" (Mrk.5,36). Suurimad avastused seisavad meil alles ees, eriti mis puutub uude maailma. Paulus kirjutab – 1.Kor.13,12: "Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud." Aga võti sellesse uude maailma on meie käes – see on meie usk! Jumal on omalt poolt teinud kõik ja pannud meie jaoks kõik valmis; võta see ainult vastu – usus!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv