Lindude kuningas
29.11.2008 - (1692)

5.Ms.32,11.12: "Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas Ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel! Jehoova üksi juhtis teda, ükski võõras jumal ei olnud ühes temaga!"
Jes.40,30.31: "Poisid väsivad ja tüdivad küll, noored mehed koguni komistavad, aga kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi!"
Ps.103,1-5: "Taaveti laul. Kiida, mu hing, Jehoovat, ja kõik, mis mu sees on, Tema püha nime! Kiida, mu hing, Jehoovat, ja ära unusta kõiki Tema heategusid! Tema annab andeks kõik su pahateod, Tema parandab kõik su vigadused! Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga! Tema täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal!"
Kui lõvi peetakse loomade kuningaks, siis kotkas on tuntud kui lindude kuningas. Pole ime, et ameeriklased on valinud selle majesteetliku, võimsa ja salapärase linnu oma rahvuslinnuks. Samuti ilutseb see oma kotkapilgu ja võimsate tiibadega paljudel vappidel.
Kotkast on üsna palju juttu ka Piiblis – nii Vanas kui Uues Testamendis. Enamus juhtudel räägitakse sellest linnust sümboolselt, nagu ka selle sõna esmakasutusel Piiblis. Kui Iisrael oli peale Egiptusest lahkumist jõudnud Siinai mäe jalamile, kutsus Jumal Moosese enese juurde mäele. 2.Ms.19,3.4 on kirjutatud: "Mooses läks üles Jumala juurde ja Jehoova hüüdis teda mäelt, öeldes: "Ütle nõnda Jaakobi soole ja kuuluta Iisraeli lastele: te olete näinud, mida ma olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde."
Kotkas peab olema hea sümbol, kui seda kasutavad inimesed, riigid ja isegi Pühakiri! Sellest linnust peab oleme midagi õppida. Mida me siis võime õppida kotkast?
1. KOTKA PESA. Tavaliselt teeb kotkas oma pesa suure kuristiku servale. Seal haudub emalind välja oma pojad ning toidab ja kaitseb neid. Pesa on tehtud okastest, krobelistest kividest ja teravatest luudest. See on kaetud villa, sulgede ja karvadega loomadelt, kelled kotkas on söögiks tapnud. Kui kotkaema pesa "pahupidi pöörab," on see signaaliks poegadele, et varsti tuleb lahkuda. Ka torgib ta neid oma teravate küüntega. Ja siis saabub päev, mil ta oma võimsate tiibadega tõukab nad pesast välja ja lükkab üle kalju serva. Hirmust kisades langevad pojad allapoole nagu kivid. Kuid just sel hetkel, kui nad on kukkumas surnuks, sööstab kotkaema nende alla ja kannab nad tiibadel üles tagasi. Ta kordab seda protseduuri nii kaua, kuni pojad õpivad lendama.
Sarnaselt talitab ka Jumal inimestega. Ta hoolitseb nende eest, kuid Ta esitab neile ka väljakutseid. Ta toidab ja kaitseb neid, kuid Ta lubab tulla ka raskustel, et nad õpiksid lendama!
Kotkapoeg, kes jääb virisema: "Ma ei ei suuda!", hukkub kaljudel ja lisab oma surnukeha seal juba lebavatele raibetele. Kuid kotkapoeg, kes püüab lennata, kuigi lendamine näib võimatuna, leiab end varsti "sinitaeva isandana"!
Kui palju on meil sellest õppida! Jumalal on meie suhtes suured plaanid. Tema teeb meid võimeliseks kõigeks, kui me Teda usaldame ja laseme Tal seda teha!
2. KOTKA TIIVAD. Kotkas on loodud lendama – lendama ülespoole. Võimsate tiivalöökidega sööstab ta läbi tormipilvede. Ta jätkab lendu, kuni tema pea kohal särab päike ja ta tunneb end turvaliselt selle paitavas valguses.
Sarnaselt peaks ka Jumala laps, kellele Jumal on andnud usutiivad, kohtama süngeid tormipilvi julguse ja meelekindlusega. Tema palved ja usk võivad läbida pilved ning tõsta ta Jeesuse kui Õigusepäikese aulisse valgusesse.
Tiivad lubavad kotkal liikuda suure kiiruse ja jõuga. Vaimulikud kotkad võivad ilmutada samasugust kiirust ja jõudu. Jumal on tõotanud seda meile. Jes.40,31 me lugesime, et "kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad." Jumala "vägi saab nõtruses täie võimuse" (2.Kor.12,9) ja usklik põgeneb kiiresti kiusatuse eest. Tiivad lubavad usklikul lennata kiiresti appi ka teistele.
Ps.103,5 me lugesime huvitava mõtte: "Su iga saab uueks nagu kotkal!" Taavet viitab siin lindude sulgimisele, mis enamus juhtudel toimub igal aastal, mille käigus linnud heidavad enesest ära vanad suled ja "riietuvad" uue sulestikuga. Vanas sulestikus olid mõned suled tormides ja võitlustes purunenud või koguni kadunud, kuid uues sulestikus on kõik korras. Vaimulikus elus võib selline uuenemine toimuda meil mitte ainult aasta-aastalt, vaid lausa päev-päevalt, nagu kirjutab Paulus 2.Kor.4,16: "Sellepärast me ei loidu, vaid kuigi meie väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt."
Erilises mõttes on see elav pilt uussünnist, mille käigus meil "tuleb enesest ära heita endise elu poolest vana inimene, kes ennast hävitab järgides petlikke himusid, ja saada uueks oma meele vaimus ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse" (Ef.4,22-24). "Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud," lisab Paulus Gal.3,27. Usklik riietub Kristuse õiguse rüüsse.
3. KOTKA SILMAD. Kotkad on tuntud oma eriliselt hea nägemise poolest. Väljend "kotka silm" kirjeldab hästi selle majesteetliku linnu üht silmatorkavat võimet. Kotka silmanägemine on inimese omast 3-4 korda teravam.
Nii peaks ka meie vaimulik nägemine olema maailma inimeste omast tunduvalt teravam. Me näeme selgesti asju, mida paljud inimesed näevad vaid uduselt või ei näe üldsegi. Me näeme endis patuseid. Me näeme Jeesuses Päästjat. Me näeme Jumalas armastajat ja heategijat. Me näeme teistes inimestes oma vendi-õdesid, oma ligimest, kelle vajadused lähevad ka meile korda. Ja muidugi, meie vaimulik nägemine võimaldab meil tabada ka meid luuravat vaenlast, kelle me võidame oma Issanda väes.
4. KOTKA ELUASE. Kotkad ei ela madalikel või tasandikel, metsades, aedades või mererandades sageli koos suurte karjadena, nagu enamus teisi linde. Kotkad on eraldunud teistest lindudest ja elavad kõrgustes. Nende kodu on taevas!
Vaimulike kotkastena eristume ka meie oma moraali, põhimõtete ja väärtushinnangute poolest maailmast. Me elame maailmast kõrgemal, "meie ühiskond on taevas" (Flp.3,20) ja me kogume "endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta (Mat.6,20).
Üks Inglise jutlustaja, Joseph Parker ütles kord: "Kotkas ei pesitse varblase pesas." Seda ei tee ka Jumala laps. Jeesus ütles – Mat.10,31: "Teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi! Jumal on loonud meid kotka sarnaseks – tegelikult isegi palju ülemaks kotkast –, et me oma usus tõuseksime järjest ülespoole.
Kui me püüame elada kõrgustes, paneme me paratamatult tähele teatud asju. (1) Pole palju neid, kes seal elavad. (2) Õhk on puhtam, nähtavus selgem ja avaram; me näeme kaugemale. (3) Ilu võtab lausa hingetuks. (4) Me tunneme, et suudame kõik ja oleme võitjad. (5) Taevas on lähedal ja me võime sinna söösta igal hetkel, kui vaid soovime.
Lugu räägib farmerist, kes püüdis kinni kotkapoja ja pani ta oma kanade juurde. Kotkas sõi koos kanadega ja omandas nende eluviisi. Ühel päeval külastas seda talu peremehe sõber ja märkas kotkast hoovis kanade hulgas.
"Mida see kotkas siin teeb?" küsis ta farmerilt.
"Ega ta ei tea, et ta on kotkas," vastas farmer. "Ta arvab, et ta on kana. Ta sööb rohtu ja teeb kõike, mida teevad kanad. Ta ei lenda kunagi."
"Mina ei arva nii," ütles sõber, "ta on ikkagi kotkas, sest ta on selleks loodud. Tal on kotka süda ja ühel päevad saab ta sellest aru."
Farmeri sõber püüdis seda tõestada, julgustades kotkast lendama, kuid edutult. Siis, ühel päeval, päikesetõusu ajal, viis ta kotka mäe jalamile. Kui kotkas nägi mäe kohale tõusvat päikest, tõi ta kuuldavale metsiku rõõmukarje, sirutas tiibu ja lendas ära, ega tulnud enam iial tagasi farmi õuele.
Annaks Jumal, et me näeksime Jeesust kui Õigusepäikest tõusmas üle mägede tippude, et meiegi tõuseksime "tiibadega üles nagu kotkad" – jookseksime tüdimata ja käiksime väsimata ning elaksime "taevalikus olukorras Kristuses Jeesus" (Ef.2,6).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv