Jumala tahe sünnib niikuinii!
29.12.2012 - (1385)

Täna oleme kogunenud jälle Issanda lauale, et tähistada Jeesuse surma meie eest, ühtlasi mõeldes ka Tema ülestõusmisele ja taastulekule, sest just need teevad Tema lepitussurma tähendusrikkaks. Teenime me ju elavat Kristust, oodates igatsusega päeva, mil Ta viib meid aulisse taevakodusse, mille Ta on valmistanud kõigile neile, kes Teda armastavad ja ustavalt teenivad.
Me teame, et enamus inimesi lähevad sinna läbi surma ja tõenäoliselt ka meie või enamus meist, kui Issand ei tule lähimail aastail. Kuid me ei karda surma, sest Jeesus on selle võitnud. Ta on üles tõusnud, nagu kõlab vali rõõmusõnum igal kevadel ja ka see kevad pole erand. Juba järgmisel nädalal tähistame me ülestõusmise püha!
Kuidas küll Jumala ja inimeste vaenlane soovis, et Jeesus poleks üles tõusnud! Ta üritas Teda lausa jõuga hauas kinni hoida! Mäletate, kuidas ülempreestrid ja variserid, kes olid peamised tööriistad Saatana käes, läksid peale Jeesuse ristilöömist Pilaatuse juurde ja ütlesid: "Isand, meile meenub, et see petis veel elus olles ütles: ma tõusen kolme päeva pärast üles! Käsi nüüd hauda valve all pidada kolmanda päevani, et jüngrid ei tuleks ja Teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale: Ta on surnuist üles tõusnud!" (Mat.27,63.64). Mulle tundub, et Pilaatus muigas, kui ta vastas neile: "Siin on teil valvesalk! Minge ja pidage valvet nii hästi kui oskate!" (Mat.27,65). Nemad, sõgedad, aga võtsid oma ettevõtmist tõsiselt. Matteus pajatab: "Nemad läksid ja võtsid haua valve alla, pannes kivi pitseriga kinni ja seades valvurid" (Mat.27,66).
Ma arvan, et Jumalgi muigas selle peale. "Nad mõtlevad, et üks kivi takistab mind, kes ma olen loonud universumid, puistanud välja galaktikad ning asetanud päikesed ja planeedid nende orbiitidele! Nad arvavad, et käputäis rooma sõdureid mõõkade ja odadega sunnivad taganema mind, kes ma olen loonud aatomi jõu!"
Ja Matteus kirjutab, mis sündis siis, kui Jeesuse hauas olemise aeg täis sai – Mat.28,2-4: "Ja vaata, suur maavärisemine sündis, sest Issanda ingel astus taevast alla, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale! Ta nägu oli otsekui välk ja ta riided valged nagu lumi! Aga hirmu pärast tema ees värisesid valvajad ja jäid otsekui surnuks!" Panite tähele, üks ainus ingel tegi tühjaks kõik inimeste jõupingutused nagu muuseas! Kui oleks Jumal ise tulnud seda tegema, poleks valvajad jäänud "otsekui surnuks" vaid päris surnuks!
Muidugi veeretas ingel kivi ära vaid selleks, et hauale tulijad võiksid sisse näha ja sisse minna – mitte selleks, et Jeesus saaks tulla välja! Ta oli juba sealt lahkunud. Maine mateeria ei piira Tema liikumist!
Me ei saa piirata Jeesuse liikumist ja tegevust ka tänapäeval. Vahel meile meeldiks piirata Tema kohalolu meie elus ühe väikese kambri või nurgaga või teatud ajaga. Võib-olla me soovime, et Ta jääks kirikusse, ega tuleks meie koju või töökohta või meelelahutuse paika. Aga me ei saa Teda kinni hoida. Ja kui me püüame seda teha, näitame mitte ainult oma rumalust, vaid ka armastuse puudumist Tema vastu. Kuidas me mõtleme veeta koos Temaga terve igaviku, kui me ei soovi siin üürikest aega olla alati ja kõikjal koos Temaga?
Jumalat pole võimalik takistada. Tema tahe sünnib ja sellest annab veenvat tunnistust fakt, et Kristus tõusis surnuist üles. Tema ülestõusmine oli vältimatu.
Me ei olnud seal. Me ei näinud, kuidas see juhtus. Aga sellegipoolest usume me ülestõusmist kõigest südamest. Me usume, et haud on tühi ja Jeesus elab!
Ma ei olnud seal, kui sakslased võideti Teises Maailmasõjas. Kuid ma usun, et nad võideti. Ja selleks on mul kaks head põhjust. Kõigepealt olen ma kuulnud nende inimeste tunnistust, kes olid seal. Ma olen lugenud nende ülestähendusi. Nad võitlesid ja võitsid ning kuulutasid maailmale sellest heast sõnumist. Ja ma usun neid. Kuid ma usun ka selle tõttu, et kui seda sõda poleks võidetud, kui sakslased poleks alistatud, oleks maailm täna hoopis teistsugune. Me elaksime suures Saksa impeeriumis alamrassina – aaria rassi teenijatena!
Te vast mõistate, kuhu ma tüürin? Ma ei olnud seal, kui Jeesus tõusis üles surnuist. Kuid ma usun, et Ta tegi seda, ja mul on selleks kaks head põhjust. Kõigepealt olen ma lugenud nende inimeste tunnistust, kes olid seal, kes nägid ülestõusnud Jeesust. Paulus kirjutab – 1.Kor.15,3-8: "Sest ma olen teile kõigepealt teada andnud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järgi ja et Ta maeti ja et Ta üles äratati kolmandal päeval kirjade järgi ja et Ta ilmus Keefasele, pärast seda neile kaheteistkümnele. Pärast Ta ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kellest suurem hulk veel praegugi on elus, aga mõned on läinud magama; pärast seda Ta ilmus Jakoobusele, siis kõigile apostlitele; aga pärast kõike Ta ilmus ka minule kui äbarikule." Piiblis on rohkesti inimeste tunnistusi, kes oma silmaga nägid ülestõusnud Jeesust, ja mul pole põhjust kahelda nende tunnistuse aususes.
Kuid ma usun ka selle tõttu, et kui Kristus poleks üles tõusnud, kui Ta poleks vaenlast võitnud, kui Ta ei elaks ega tegutseks praegu, oleks maailm täna hoopis teistsugune. Paulus kirjutab – 1.Kor.15,14-17: "Ent kui Kristus mitte ei ole üles äratatud, siis on meie jutlus tühine ja tühine on ka teie usk ... ja te olete alles oma pattude sees." "Tühine jutlus" ja "tühine usk" ei kestaks kaua. Kord joonistas keegi karikatuuri kahest sõdurist seismas tühja haua kõrval. Kivi selle eest oli ära veeretatud ja üks sõdur oli nende missiooni luhtumise pärast väga mures. Teine aga lohutas teda: "Ära muretse! Saja aasta pärast ei mäleta seda enam keegi!" Kuid sada aastat möödus ja inimesed mäletasid ikka veel. Ja möödus 200 ja 2000 aastat ning inimesed mäletavad üha ja kogunevad ning tähistavad seda ajaloo pöördepunkti märkivat sündmust. Me ei oleks täna siin, kui Kristus poleks üles tõusnud! Ja me ei kujuta ette, milline oleks maailm, kui Jeesus ei oleks elanud kõik need aastad ega inspireerinud inimesi halastusele ja heategudele, kasinusele ja usinusele! Kuidas on Ta küll maailma palet muutnud – ja muudab veelgi, kui Ta tuleb varsti oma aus ja hiilguses ning loob kõik uueks!
Peale selle on Kristuse surm ja ülestõusmine muutnud radikaalselt viisi, kuidas me vaatame elule ja surmale. Me elame üldse tänu Temale. Paulus kirjutab, et Jeesus on saanud "kõigile inimestele elu õigustuseks" (Rom.5,18). Ja ka surm ei ole neile, kes Temasse usuvad, enam elu lõpp vaid kõigest kosutav uni enne ärkamist uuel hommikul! (Joh.11,11). Juba Taanielile ütles ingel: "Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad" (Tan.12,2). Ja alates Jeesuse ajast kuulutati selgesti, et "surnud äratatakse üles" (Mat.11,5).
Surmauni on magus, kosutav, seda ei sega unenäod ega painajad. Ja ärkamine on nagu minek pulma! Ei, mitte külalisena, vaid pruudina! Jeesus on Peigmees ja Temasse uskujad – Ta kogudus – Tema pruut. Ilmselt kasutab Piibel seda metafoori sellepärast, et Kristusega kohtumine peale ülestõusmist on Teda armastavatele inimestele sama erutav ja tore kui pruudi kokkusaamine peigmehega! Nii et kui sa Kristust kõigest südamest ei armasta, ei saa sa olla Tema pruut!
Veel võrreldakse ülestõusmist õhtusöömaajale minekuga – Jeesus võtab meid vastu banketi, pidusöögiga! Oi, see on palju suurem ja imelisem ja aulisem kui ükski presidendi või kuninga või kuninganna vastuvõtt!
Tänu Jeesuse surmale ja ülestõusmisele on uskliku inimese surm nagu ülikooli lõpetamine või mingi tähtsa projekti valmissaamine. Paulus kirjutab oma maise teekonna lõpust – 2.Tim.4,7.8: "Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad Ta ilmumist."
Tänu Jeesuse surmale ja ülestõusmisele on uskliku surm nagu kojuminek! "Mu kodu – ilus sõna sa. Mu kodu – armas koht mul ka. Seal kodus olla tahan ma, kus Jeesust näen ma lõpmata!" "Õnnis kodu meid ootab seal taevas, kus kõik võitlused lõppenud on." "Ma lähen koju!" need on ühed kõige ilusamad ja armsamad sõnad meie südamele. Tänu Jeesusele ei karda usklik surma. Ta läheb koju!
Kui hea on kõigele sellele mõelda. Kuid ma ei soovi, et me oma unelmates muutuksime hooletuks. Sest mitte kõik ei äratata üles "elu ülestõusmiseks" (Joh.5,29), mitte kõik plaanitud pulmad ei saa teoks, mitte kõik soovijad ei saa kuninglikule banketile, mitte kõik ei jõua õnnelikult koju! Paulus võitles selleks "head usuvõitlust." Ja seda pole meiltki palju nõuda, sest mõelge, millist võitlust võitles Jeesus, et avada meile tee surmast ellu!
Jeesus käis kannatlikult ristiteed ning Ta kutsub meidki üles võtma oma rist ja järgima Teda (Mat.16,24). Jeesus käis armastuses teenimise teed ning kutsub meidki üles üksteist armastama ja teenima (Joh.13,35). Jeesus jäi ustavaks surmani ning Ta kutsub meidki üles jääma ustavaks surmani, et me saaksime elukrooni (Ilm.2,10). "Kui me ühes Temaga kannatame, siis meid ühes Temaga ka austatakse" (Rom.8,17). "Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega" (Rom.6,5).
Rist on õnnistuseks vaid neile, kes kummardavad selle all alandlikus patukahetsuses ja võtavad vastu sellel rippuva ohvri. Kõigile teistele jääb rist samaks, mis ta oli enne seda, kui Jeesus seal rippus – needuseks. Ja veel suuremaks needuseks kui enne, sest oma patte mitte kahetsedes oled sa nende hulgas, kes Kristuse risti lõid!
Tühi haud on suurim rõõmuallikas neile, kellele Jeesus on Päästjaks ja Issandaks. Kõigile teistele saab see aga süüdimõistmiseks ja hukkamõistmiseks, sest nad ei ole uskunud Jumala tunnistust, et Jeesus on Kristus, kui Ta Tema surnuist üles äratas!
Nagu näete, ei saa me takistada Jumalat; keegi ei saa takistada Jumala tõe ja töö võidukäiku. Ei kivid ega sõdurid ega relvad. Ega ka meie uskmatus ja sõnakuulmatus. Jumal võidab niikuinii! Sest Kristus on juba võitnud! Ja meie saame vaid valida, kas olla võitja või kaotaja poolel! Selle valiku tegemine ei tohiks olla raske, kui me usume ja armastame Jumalat.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv