.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6030)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Nad ei mõistnud
30.03.2013 - (916)

Üks eduka kristliku elu suurimaid saladusi on võime teha tarku ja õigeid otsuseid. See on Jumala poolt suur üllameelsus ja arm, et Ta lubab meil teha oma otsuseid. Kui Piibel ütleb, et Jumal lõi meid "oma näo järgi," enda sarnaseks (1.Ms.1,26), siis väljendus see just eelkõige meile mõistuse, arusaamise, valikuvõime ja otsustamisvõime andmises.
Seda silmas pidades lugegem sissejuhatuseks Luk.18,31-34: "Aga Ta võttis need kaksteist enese juurde ja ütles neile: "Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja kõik viiakse lõpule, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! Sest Ta antakse ära paganate kätte ja Teda naerdakse ja teotatakse ja Tema peale sülitatakse, ja kui nad Teda on rooskadega peksnud, tapavad nad Ta, ja kolmandal päeval Ta tõuseb üles!" Aga nemad ei saanud midagi aru sellest, ja see kõne oli varjul nende eest, ja nad ei mõistnud, mida öeldi."
Kas meie mõistsime, mida Jeesus ütles? Kindlasti mõistsime, vähemalt enamus meist. Me teame, mis on äraandmine ehk reetmine, me teame, mis on kellegi üle naermine, kellegi teotamine ja tema peale sülitamine ning teda peksmine. Võib-olla me ei mõista päris hästi, mis on "rooskadega peksmine", aga kes on näinud Mel Gibsoni filmi Kristuse kannatustest, need mõistavad ka seda liigagi hästi! Loomulikult teame me, mis on tapmine ja me kujutame ka ette, mis on ülestõusmine, ehkki me pole seda ise näinud. Nii et kristlastena, kes me elame peaaegu 2000 aastat peale risti, mõistame me väga hästi, mida Jeesus ütles.
Apostel Paulus ütles kord – 1.Kor.1,23.24 vabas tõlkes: "Ma kuulutan teile ristilöödud Kristust. Juutidele on see komistuskivi, paganate meelest on see rumalus. Kuid neile, kes on päästetud, tähendab see Jumala väge ja Jumala tarkust." Näete, rist, see vana, sammaldunud rist, on Kristusest kõneleva sõnumi keskmes.
Just sellepärast kutsuski Jeesus oma apostlid kõrvale ja ütles: "Kuulge nüüd hoolega! Mul on teile öelda midagi väga tähtsat. Me läheme Jeruusalemma ja seal antakse mind paganate kätte, kes naeravad ja teotavad mind, sülitavad mu peale ja peksavad mind rooskadega ning lõpuks surmavad mind. Aga pärast seda kolmandal päeval ma tõusen surnuist üles." Kas saab seda öelda veel selgemalt? Ja Jeesus ei öelnud seda oma jüngritele vaid ühe korra; Ta rääkis sellest korduvalt. Matteuse evangeeliumi 16., 17. ja 20. peatükis rääkis Ta neile sedasama – ja sama selgetes terminites, nagu siin Luuka evangeeliumis. Kuid ometi teatab Pühakiri, et nad "ei saanud midagi aru sellest, ja see kõne oli varjul nende eest, ja nad ei mõistnud, mida öeldi."
1. MIKS NAD EI MÕISTNUD?
Mis neil viga oli? Miks nad ei saanud aru Jeesuse selgest kõnest? Kas neil jäi vajaka mõistusest? Või oli neil tönts kuulmine? Nad pidid ju kuulma, kui nad hiljem suutsid sellest tunnistada! Aga siin üks konks peitubki.
Me kõik teame, et on asju, mida me õpime või mõistame hiljem oma elus n.ö. tagantjärele tarkusena. Kui me ükskord asjale pihta saame, siis vaatame tagasi ja imestame, miks me seda varem ei mõistnud! Kui rumalasti me toimisime! Kui me siis oleksime teadnud ja mõistnud seda, mida nüüd teame ja mõistame, siis me seda küll poleks teinud! Meie elu oleks olnud palju parem, kui me oleksime teadnud ja mõistnud paljusid asju varem.
Meie vanemad kindlasti imestasid, miks me ei võtnud kuulda nende manitsust ega õppinud nende vigadest. Meie jälle ei saa aru, miks meie lapsed ei mõista meid ega õpi meie vigadest. Ja ühel päeval küsivad meie lapsed oma lastelt, miks te ei saa aru nii selgest jutust?
Seda silmas pidades, kujutagem ette selle maailma esimest perekonda, kus isaks on Jumal ja lasteks Aadam ja Eeva. Jumal paneb nad elama kaunisse aeda ja räägib nendega kui isa lastega: "See on nüüd teie aed. Teie elate siin ja hoolitsete selle eest. Te võite teha kõike, mida soovite, ja süüa kõigi puude vilja, välja arvatud hea ja kurja tundmise puu vili."
Kuidas käituvad lapsed isa sellise jutu peale? Me teame! "Issi, kus on see keelatud puu? Näita meile! Mis maitsega selle vili on? On see kibe? Või on see magus?" Ja nad ei jäta Isa rahule enne, kui viimane on neile puu kätte näidanud. Kartes Isa, ei julge nad Tema silme all sellest süüa, kuid mõistmata Isa sõnade sügavust ja tõsidust, jõuavad nad varem või hiljem salaja omapead selle puu juurde ja kui keegi siis veel neid tagant julgustab seiklema ja otsima uusi elamusi ning teadmisi, sirutavad nad käe vilja järele. Kui Isa hiljem neilt küsis: "Miks te seda tegite?", ei olnud neil mingit arukat põhjendust, ainult: "Tema tegi ka" või "Tema võttis enne" või "Tema julgustas mind seda tegema." Nagu lapsed ikka!
Mida pidi tegema Isa? Ilmselt soovis Ta, et lapsed mõistaksid, mida Ta tunneb, kui kurb Ta on oma sõnakuulmatute laste pärast, kuidas Ta süda valutab. Ja nii Ta mõtles: "Oot, oot, kui teile endile sünnivad lapsed, küll te siis mõistate, mida tähendab omada üleannetuid lapsi!" Ja, muidugi, see päev tuli!
Ka noored apostlid olid justkui väikesed lapsed. Jeesus rääkis neile selges keeles, mis Teda ees ootab, kui nad lähevad Jeruusalemma, kuid nemad ei saanud sellest aru. Nad pidid veel palju kasvama ja õppima oma kogemustest.
Teine seletus, miks nad ei mõistnud, võib peituda nende eelarvamustes ja soovides ning unistustes. See, mida Jeesus rääkis, lihtsalt ei mahtunud kuidagi nende tulevikuplaanidesse. Jeesus kui Messias (Kristus) pidi ju saama kuningaks ja vabastama Iisraeli rahva Rooma rõhujatest (Luk.24,21).
Kuid on veel üks seletus sellele, miks nad ei mõistnud. Paulus kirjutab 1.Kor.2,7.8: "Me kuulutame Jumala salajas olevat ja varjatud tarkust, mis Jumal on ette määranud enne maailma-ajastute algust meie auks, mida ükski selle maailma ülemaist ei ole tundnud; sest kui nad seda oleksid tundnud [mõistnud], ei oleks nad au Issandat risti löönud."
Kas panite tähele: Kui selle maailma ülemad – maavalitseja Pilaatus, ülempreester Kaifas, Sanhedrini liikmed ja Rooma riigi sõdurid – oleksid mõistnud, kes Jeesus oli, ei oleks nad Teda risti löönud. Paulus nimetab Jeesuse lunastavat ristisurma "Jumala salajas olevaks ja varjatud tarkuseks, mille Jumal oli ette määranud enne maailma-ajastute algust." Jumal pidas seda suurt plaani saladuses, nagu sõjavägi peab vaenlase eest saladuses oma strateegilist plaani. Kui vaenlane peaks sellest teada saama, ei toimi see plaan. Kui Saatan oleks teada saanud ja mõistnud täpselt Jumala plaani, küll ta siis oleks teinud kõik, et see oleks luhtunud. Seepärast hoidis Jumal seda saladuses. Isegi oma rahvale ilmutas Ta selle vaid sümbolites.
Me oleme kalduvad mõtlema, et kui meie mõistame pühamuteenistuse ja Messiast kõnelevate prohvetikuulutuste suurt tõelist tähendust, siis pidid seda mõistma ka israeliidid. Kuid me ei anna enestele aru, et ka siin on tegemist tagantjärele tarkusega. Nüüd, kus kõik on toimunud, mõistame me ka ettekuulutusi ja sümboleid, kuid ärme unusta, et Jeesuse maise elu ajal oli preestreid kui palju ja ülempreestreidki mitu, kuid ükski neist ega teistest selle maailma tarkadest ei mõistnud Jumala plaani, "sest kui nad seda oleksid tundnud [mõistnud], ei oleks nad au Issandat risti löönud," ütleb Paulus.
Kolgatal, kui sõdurid lõid Jeesuse risti ja Ta suri piinades, hõiskas Saatan: "Ma olen võitnud. Jumal on löödud!" Kuid Ta ei teadnud Jumala plaani. Jumal oli hoidnud seda nii suures saladuses, et isegi selline mõistuse gigant, nagu Lutsifer, ei teadnud ega mõistnud seda! Nii võime me nimetada Kolgatat isegi Saatanale pandud lõksuks ja Kristust söödaks – ja Saatan läks selle sööda peale ja neelas selle alla ning see sai talle hukatuslikuks!
Alles kolmandal päeval peale seda näilist võitu – siis, kui Kristus tõusis surnuist üles – sai Saatan aru, et oli teinud saatusliku vea. Ta oli teinud just seda, mida Jumal oli oodanud teda tegevat! Ta oli löönud risti "au Issanda", mis oli avanud tee inimeste päästmisele nende pattudest ja tema võimusest! Oleks ta teadnud... oh, oleks ta mõistnud!
Aga ta ei mõistnud, keegi ei mõistnud – isegi jüngrid mitte, keda Jeesus oli isiklikult kolm ja pool aastat õpetanud ja kellele Ta oli sellest otsesõnu korduvalt rääkinud. Nad ei mõistnud, sest "see kõne oli varjul nende eest!" See oli Jumala sõjasaladus!
Kristuse ülestõusmisega sai see saladus avalikuks. Mitte kohe ja iseenesest, vaid sedamööda, kuidas Jeesus neile seda selgitas. Mäletate, kuidas Ta tegi seda kahele jüngrile Emmause teel. Luk.24,32 on hästi kirjeldatud nende reaktsiooni: "Ja nad ütlesid üksteisele: "Eks meie süda põlenud meie sees, kui Ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?" Sõna ristist pani nende südame põlema! Alles risti valguses hakkasid nad mõistma Jeesuse kõiki õpetusi ja kõnesid. Pole ime, et Paulus kirjutab: "Sõna ristist on jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi" (1.Kor.1,18).
2. KAS MEIE MÕISTAME?
Nüüd küsime iseendalt: Kas meie mõistame? Seda näitab kõige paremini indikaator meie sees – meie süda. Mida ütleb meie süda, kui me kuuleme ja loeme ristist ja Kristuse surmast ja Tema valatud verest? Kas meie süda põleb meie sees? Kas me näeme selles Jumala päästvat väge? Või jätab see kõik meid külmaks. Räägi, räägi, aga mina elan oma elu! Kui me mõistame sõnumit ristist, siis süütab see meid põlema ja muudab meid ning me ei saa hoida seda vaid iseendale; me peame sellest rääkima teistele. Meist saavad Tema tunnistajad. Seni, kuni meis ei põle veel see tuli, ei mõista me tegelikult sõnumit ristist – vähemalt pole sellest teadmine jõudnud veel meie peast meie südamesse! Jah, me võime teada, aga mitte mõista!
Kui me seda ükskord mõistame, muudab see meie mõtteviisi, kõneviisi, teguviisi, eluviisi. Sest "sõna ristist on meile, kes päästetakse, Jumala vägi" – vägi, mis võidab igasuguse patu ja loob meid uueks Kristuse kuju järgi.
3. ON ASJU, MIDA ME EI MÕISTA KUNAGI.
Me ei mõista iial seda kohutavat vaeva, häda ja piina, mida Jeesus talus sellest hetkest, kui Temale laskus kogu maailma pattude koorem, kuni Tema surmani ristil. Me vahel tunneme, kuidas meid vaevab meie pattude koorem – ja samal ajal võime me selle panna iga hetk maha Jeesuse jalge ette. Aga Tema võttis enda kanda kõigi inimeste pattude koorma ja kandis selle ristile ning suri selle koorma all. Keegi ei vabastanud Teda sellest! Me ei suuda iial mõista seda ängistavat valu, mida tundis Jeesus.
Samuti ei mõista me iial seda üksildust, seda kõigi poolt hüljatust, mida Jeesus ristil tundis, kui Isa oli sunnitud patu pärast varjama oma palet Tema eest. Ahastuses kisendas Ta: "Mu Jumal! Mu Jumal! Miks Sa mind oled maha jätnud?" (Mat.27,46).
Ja me ei mõista iial, mis toimus taevas, inglite ja eriti Jumala südames, kui Jeesus suri Kolgata ristil. Kuidas nad suutsid kõike seda taluda?
Aga üht me mõistame: "Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu! Sest Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et Ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm Tema läbi õndsaks saaks!" (Joh.3,16.17). Jumal lubas kohtul langeda Jeesuse peale, et kinkida igaühele, kes Jeesuse oma Päästjaks ja Issandaks vastu võtab, igavese elu! Kui me seda mõistame ja vastavalt tegutseme, oleme päästetud!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv