Kirikul on ikka veel see...
30.05.2009 - (1535)

Mat.16,13-20: "Aga kui Jeesus tuli Filippuse Kaisarea rajale, küsis Ta oma jüngritelt ning ütles: "Keda ütlevad inimesed mind, Inimese Poja olevat?" Nemad ütlesid: "Mõned ütlevad Sind olevat Ristija Johannese, teised Eelija, aga teised Jeremija või ühe prohveteist." Tema ütles neile: "Aga teie, keda teie mind ütlete olevat?" Siimon Peetrus vastas ning ütles: "Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!" Jeesus vastas ning ütles temale: "Õnnis oled sa, Siimon, Joona poeg, sest liha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud, vaid mu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle ka: sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse ja surmavalla väravad ei võida seda! Ma annan sinule taevariigi võtmed ja mis sa maa peal seod, see on taevas seotud ja mis sa maa peal lahti päästad, on ka taevas lahti päästetud!""
Kaks meest kasvasid üles samas väikeses linnas, käisid samas keskkoolis ja samas kirikus, hiljem samas kolledzhis. Üks õppis juristiks ja teine pastoriks. Aeg möödus ja nende teed ristusid. Nad vestlesid paljude asjade üle ja siis ütles jurist oma pastorist sõbrale: "John, ma olen mures; me mõlemad armastame kirikut, kuid mulle tundub, et tal ei ole enam seda..."
See paneb meid mõtlema. Kas kirik ikka veel elab? Kas on tal kohta tänapäeva postmodernistlikus maailmas? Või on ta kaotanud selle, milleks ta kunagi seati? Ma usun, et see oleneb kirikust, mitte maailmast. Kirik elab ja tal on alati koht ühiskonnas, kui ta hoiab kõvasti kinni usu põhialustest. Iga Kristusesse uskuja vajab kohaliku kiriku või koguduse osadust ja juhtimist. See on jumalik ja ainulaadne institutsioon, mis on siin ja mis peab siia jääma. See on Jumala tööriist inimeste muutmiseks Tema sarnaseks. Kirik on vajalik nii selle liikmetele kui kogu maailma inimestele, et neid juhtida patuvangistusest Jumala vabadusse.
Tõsi, Piiblis pole kirjutatud, et taeva saamiseks peab meie nimi olema koguduse nimekirjas – see peab olema kirjas taevas, eluraamatus. Kuid see ei tähenda, et teiste usklikega koos käimine kohalikus kirikus pole tähtis meie vaimulikuks kasvuks. Keegi võrdles kristlast, kes ei käi kirikus, õpilasega, kes ei käi koolis, sõduriga, kes ei teeni armees, kodanikuga, kel pole riiki, madrusega, kel pole laeva, lapsega, kel pole perekonda, trummilööjaga, kel pole orkestrit, pallimängijaga, kel pole meeskonda, mesilasega, kel pole taru, teadlasega, kes ei jaga oma leide kolleegidega. Kui inimene sünnib ülevalt, saades kristlaseks, vajab ta kohaliku koguduse soojust ja õrna hoolitsust, et vaimulikult kasvada. Kogudus on vastsündinud usklike lastesõim ja kõigi usklike perekond. On raske ette kujutada, milline oleks maailm ilma selleta!
Heb.10,24.25 kõlab manitsus: "Ja pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele. Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat."
Mõni inimene ütleb: "Ma ei pea tulema selleks kirikusse, et tunda Jumala lähedust. Ma tunnen seda vuliseva oja kaldal kalastades või niitudel uitades ja kolfi mängides." Selleski on terake tõtt. Kuid kas me näeme neid inimesi "põlemas Jumala pärast"? Kas nad tulevad "looduse templist" vaimulikult valgustatult ja hingelt toidetult? Seevastu oleme kogenud, et inimene, kes puudub järjepidevalt kirikust muul põhjusel kui haigus või vanadus, kaotab kiiresti huvi ja muutub kasutuks Kristuse üritusele.
Kirik on vajalik, lausa hädavajalik. Kui paljud teist on tulnud tõe tundmisele ilma koguduse kaasabita? Kui paljud teist on saanud kristlaseks kiriku või koguduse tegevuse kaudu? Küsimus kiriku vajadusest peaks olema lahendatud!
Üks evangelist jutlustas Jumala armastusest ühes väikese linna kirikus. Kõne ajal torkas talle silma mees, kes, kehakeele järgi otsustades, oli väga häiritud, isegi vihane. Peale jutlust läks evangelist otseteed tema juurde. Mees tõmbus tagasi, kuid enne kui ta suutis midagi teha või öelda, embas evangelist teda ja ütles, et Jeesus armastab teda ja kui ta annab kogudusele võimaluse, siis ta teeb kõik, et ka kogudus armastaks teda. Mõne nädala pärast oli mees jälle koosolekul ja ütles, et ta oli eelmine kord vihane Jumala peale oma naise enneaegse surma pärast. Miks oli Jumal ta ära võtnud? Evangelisti lihtsad sõnad olid pannud ta mõtlema. Ja nii ta tuli ikka ja jälle, tundis Jumala armastust ja koguduse armastust ning lõpuks ühines Jumala laste perega.
Kirikul on ikka veel see, milleks ta on Jumala poolt seatud. Mis siis konkreetselt peaks olema ühel kirikul või kogudusel, et ta täidaks oma kohta ühiskonnas ja Jumala plaanis?
1. ELAV USK ELAVASSE JUMALASSE. Maailm peab nägema, et Jumal ja Jeesus on reaalne ja elav – ning ta näeb seda meie elava usu kaudu Jumalasse ja Jeesusesse.
Varased kristlased ei olnud maailma mõistes kõrgelt haritud, kuid neil oli suur ja elav usk. Nad uskusid Jeesuse tõotusi ning läksid edasi usus, olles kindlad, et kuni Jeesus on nendega, on nad võidukad. Nende vastu seisid kaks suurt jõudu – judaism ja paganlik Rooma – ometi kogudus kasvas! Kasvas ja tugevnes, sest see oli rajatud kindlale kaljule – elavale Kristusele.
Paulus kirjutab kogudusest – Ef.2,19-22: "Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi, milles kogu hoone on kokku liidetud ja kasvab pühaks templiks Issandas, kelles ka teid ühes üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus."
Püha Vaim toob igale usklikule vaimuliku elu ja Püha Vaim toob vaimuliku elu ka kogudusele kui usklike ühendusele, mis on rajatud Jeesusele. Ilma Püha Vaimuta on kogudus surnud, sest see on Püha Vaim, kes sünnitab elava usu. Seepärast oli Pauluse esimene küsimus Efesose koguduse liikmeile – Apt.19,2: "Kas te saite Püha Vaimu, kui saite usklikuks?" Püha Vaimu kohalolek on kui meeldiv aroom, mis teeb meie jumalateenistuse elavaks ja erutavaks kogemuseks. Jumala lastena peaksime me olema nagu laetud, nagu särtsu täis. See kajastub meie kõnes; see kajastub meie lauludes ja see kajastub meie omavahelises suhtlemises. Jumala Vaim ei jäta kedagi tuimaks.
William James on öelnud: "Religioon on kas tuim komme või äge palavik!" Kui meie kogudus näib külastajale "tuima kombena," siis vaevalt soovib ta siia veel tulla. Sellepärast ilmutagem iga oma sõna ja teoga elavat, põlevat usku Jumalasse ja teenigem Teda ning oma ligimest innukalt ja rõõmsalt. See on esimene asi, mis peab kirikul või kogudusel olema.
2. TUGEV ÜHTEKUULUVUSTUNNE. Me oleme tulnud erinevatest kodudest, meil on erinevad geenid ja erinev minevik. Ja ometi valdab meid tugev ühtekuuluvustunne, kui me koguneme jumalateenistuseks või mõneks teiseks ühistegevuseks. Paulus kirjutab – Gal.3,26-28: "Sest te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses. Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud! Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses."
Meid ühendab palav armastust oma Päästja Jeesuse Kristuse vastu ja soov tutvustada Teda kõigile inimestele. Ef.4,4-6 võime kokku lugeda seitse asja, mis meil kui kristlastel on ühine: "Üks ihu [s.o. üks kogudus] ja üks vaim [Vaim], nagu te ka olete kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja teie kõikide sees." Kui meid ühendab seitse nii olulist ühist asja, siis peab meid tõesti valdama tugev ühtekuuluvustunne! Ja ma usun, et enamusel meist see ka on.
See on teine asi, mis peab olema kirikul või kogudusel, et ta täidaks oma kohta ühiskonnas ja Jumala plaanis.
3. TOETUMINE PIIBLILE KUI AUTORITEEDILE. Piiblile toetumises peitus ka varakristliku koguduse edu üks saladus. Nad jäid ustavaks Pühakirja õpetusele ja toetusid kindlalt sellele. Nagu ka Jeesus oma maise rännaku ajal. Iial ei seadnud Ta kahtluse alla ühtegi Piibli aruannet. Kui me tahame olla Jeesuse usku, siis uskugem ka meie kogu Pühakirja ning toetugem oma uskumuste kujundamisel selle õpetusele. Me vajame ühte kindlat alust! Ja see kindel ja kõikumatu alus on Jumala Sõna – Piibel. Ärme lase kellelgi ega millelgi – isegi mitte kõrgemal Piibli kriitikal – seda alust meilt ära võtta. Kui me nimetame üht piiblilugu müüdiks, siis nimetame varsti selleks ka teist ja seejärel näivad juba kõik lood müütidena! Piibel on autoriteetne Jumala Sõna, meie usu kindel alus.
Billy Graham on öelnud: "Ma olen veendunud, et inimesed on avatud kristlikule sõnumile, kui see on rajatud autoriteetsele alusele ja kuulutatud kui Jumala enda Sõna." Jumala Sõnale rajatud jumalateenistus on lihtne ja selge, see osutab alati Jeesusele kui meie ainsale lootusele ja meie pühale kohusele Teda maailmale tutvustada.
See on kolmas asi, mis peab olema kirikul või kogudusel, et ta täidaks oma funktsiooni ühiskonnas ja Jumala plaanis.
4. EVANGEELNE INNUKUS JA AGARUS. Me oleme kuulnud, et kogudus on patuste haigla. Meie kirik ehitati "kasvuhoone" nime all. Kindlasti on see ka kohaks, kus kasvatatakse ja õpetatakse inimesi elama evangeeliumi vääriliselt. Kuid eelkõige on kirik või kogudus Jumalast seatud vahend Tema sõnumi edastamiseks – mitte ainult oma liikmetele vaid kogu maailmale!
Kirik või kogudus teab midagi, mida maailm ei tea. Ta teab Jumala sõnumit ja selle edasiandmise pakilisust. Ta teab, et see on elu ja surma küsimus. Küsimus on: Mida ta nüüd ette võtab?
Me teame organisatsioone, mis võtavad ette tõsiseid ja efektiivseid aktsioone inimeste kaasamiseks mõne vajaliku asja teostamiseks. Näiteks loodi Pennsylvanias organisatsioon NSV – arvake ära, mis see on – "Naabrid Sääskede Vastu." Nad koguvad raha, et hävitada sääski oma maakonna niisketes jõesängides. Ühel aastal kogusid nad üle veerand miljoni dollari. Kui vaid meie siin koguduses pühenduksime sama innukalt Kristuse üritusele! On ju meie eesmärk palju õilsam – päästa inimesi igavesest surmast, võita neid Jumalale.
Meie sõnum on lihtne: Jumal on meie poolt – meie kõigi poolt! Ta armastab meid. Ta saatis Jeesuse surema meie eest, et meie saaksime pattude andestuse, Jumala lapse seisuse ja igavese elu. Inimesed ei avasta seda sõnumit ise; nad peavad seda kuulma, nad peavad selle mõju nägema. Kus on kuulutajad? Kus on selle mõju demonstreerijad?
Kõige kiiremini kasvavad kogudused maailmas on need, kes omavad evangeelset innukust ja agarust – kes tunnevad "hingede koormat" ja kel on tegevusplaan nende aitamiseks. Rooma filosoof Seneca on öelnud: "Kogu oma elu olen ma püüdnud ronida välja oma pattude mülkast. Ma ei suuda seda iial, kui keegi ei siruta oma käe ja tõmba mind siit välja."
Tänu Jumalale – Ta on oma käe välja sirutanud! Kuid Ta vajab inimkäsi, palju inimkäsi, et jõuda konkreetse inimeseni, iga inimeseni sellel planeedil. Meie oleme Tema käed; meie oleme Tema jalad. Ja meie oleme Tema "kiri" – "kõigile inimestele tuttav ja loetav" (2.Kor.3,2).
Kord kõndis üks seebi tootja, kes polnud kristlane, tänaval oma sõbraga, kes oli jutlustaja. Seebivalmistaja ütles: "See nõndanimetatud evangeelium, mida sa jutlustad, pole teinud maailmas kuigi palju head. Ma näen kõikjal nii palju kurja."
Just sel ajal möödusid nad lapsest, kes valmistas mudakooke. Lapse nägu, käed ja jalad olid kõik mustad. Jutlustaja ütles: "Ka sinu seep ei ole teinud selles maailmas kuigi palju head. Ma näen palju mustust ja palju musti inimesi."
"See pole aus," vastas seebimeister, "seebist on kasu vaid siis, kui seda kasutatakse."
"Täpselt," vastas jutlustaja, "ja nii on ka evangeeliumiga."
Täitku Jumal meid evangeelse innu ja agarusega, et nii kallis ja oluline kraam, nagu evangeelium, ei jääks kasutamata!
Kui kirikul ehk kogudusel on need neli asja – elav usk elavasse Jumalasse, tugev ühtekuuluvustunne, toetumine Piiblile kui autoriteedile ning evangeelne innukus ja agarus – siis on ta võidukas. Siis ei suuda keegi ega miski talle vastu seista
Kirikul on ikka veel kõik see – olenevalt inimestest, suuremal või väiksemal määral – sest kogudusega on selle Pea, elav Kristus. Kogudus on Tema vaimulik ihu siin maa peal. Meie kõik oleme selle liikmed. Olgem siis Talle ustavad, ilmutades kõiki neid omadusi, mida Jumal meilt ootab.
Olgu Jumal tänatud, et Ta on ikka veel oma kogudusega ja tänu Temale kogudus elab.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv