Anna end Jeesusele
30.09.2006 - (1637)

Jeesus tegi siin maa peal olles palju imetegusid. Evangeeliumides räägitakse enam kui kolmekümnest erinevast imeteost. Ühest neist kirjutatakse kõigis neljas evangeeliumis. Ilmselt oli see ühest küljest eriti imeline ja meeldejääv ning teisest küljest väga tähtis ja õpetlik, et sellest on meie Piiblis juttu tervelt neli korda! Ja selleks on suure rahvahulga toitmine ühe inimese einega – mõne leivakese ja kalaga. See imetegu räägib Jeesusest kui meie toitjast ja hingenälja kustutajast. Kuid see räägib ka sellest, mida Jeesus võib teha, kui me asetame selle, mis me oleme ja mis meil on, Jeesuse kätesse.
Lugegem selle Mrk.6,34-44: "Ja kui Ta paadist välja astus ja nägi palju rahvast, hakkas Tal neist hale meel, et nad olid otsekui lambad, kellel pole karjast. Ja Ta hakkas neid pikalt õpetama. Aga kui aeg oli läinud hiliseks, tulid Ta jüngrid Ta juurde ja ütlesid: "Paik on tühi ja aeg jääb juba hiliseks; lase nad minema, et nad läheksid ümberkaudu asulaisse ja küladesse ja ostaksid endile leiba, sest neil ei ole midagi süüa!" Aga Tema kostis ja ütles neile: "Andke teie neile süüa!" Nemad ütlesid Temale: "Kas me peaksime minema kahesaja teenari eest leiba ostma ja neile süüa andma?" Aga Tema küsis neilt: "Mitu leiba teil on? Minge vaadake." Kui nad olid teada saanud, ütlesid nad: "Viis leiba ja kaks kala." Ja Ta käskis neid asetada kõik istuma, salkkond salkkonna kõrvale haljale murule. Ja nad istusid maha ridamisi, sajakaupa ja viiekümnekaupa. Ja Ta võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole ja õnnistas ja murdis leivad ja andis need oma jüngrite kätte rahva ette panemiseks. Ja ka need kaks kala jagas Ta kõikidele. Ja kõik sõid ja nende kõhud said täis. Ja korjati kokku kaksteist korvitäit palukesist ja kalust. Ja neid, kes leivust olid söönud, oli viis tuhat meest."
Üks on kindel – Jeesuse järgijaile, kes olid Temaga sellel päeval, jäi igaveseks meelde põhimõte: VÄHESEST SAAB PALJU, KUI SEE ASETADA JEESUSE KÄTESSE. Seejuures jäävad kogu selle loo juures kõlama kolm võtmesõna: toomine, õnnistamine ja murdmine.
1. TOOMINE. Jeesus võttis vastu selle, mis toodi Temale – ja Tema kätes toimus ime. See, mis meist saab, sõltub kõigepealt sellest, mis me Jeesuse kätesse usus toome.
Väga kõnekaks osutub fakt, et 5 tuhande mehe kohta – peale selle naised ja lapsed – oli Jeesuse juurde tulles kaasa toodud vaid "viis leiba ja kaks kala." Johannes oma jutustuses kirjutab, et üks väike poiss oli ainus, kes oli Jeesuse juurde tulles midagi kaasa võtnud! Tundes lapsi, võime me kujutada ette, et toimus midagi taolist:
"Emme, ma lähen täna kuulama Jeesust!"
"Hästi, poeg, aga võta kindlasti kaasa toitu."
"Kuid, emme, keegi ei võta toidukotti kaasa! Poisid naeravad mu üle!"
"Naergu! Aga mina ei luba sul minna ilma lõunasöögita – ja jutul lõpp!"
Me kõik oleme ise olnud lapsed ja teame, kui raske on teha midagi teisiti, kui seda teevad teised – kui raske on erineda teistest. Kuid just sellest saab alguse meie usutee Jeesusega! Antud imeteos on kindlasti oma osa ka hoolitseval ja julgustaval emal!
Niisiis, kõigist neist tuhandetest ÜKS võttis midagi kaasa – ja kogu see kaasavõetu asetati Jeesuse kätesse. Ei antud sellest vaid osa – näiteks paar leiba ja üks kala. Anti kõik, mis neil kaasas oli.
Muuseas, Jumala juurde tulekust ja millegi kaasa võtmisest on kirjutatud juba 2.Ms.23,15: "Tühje käsi ei tohi tulla mu palge ette!" Kindlasti osutab see ohvriannile, kuid mitte ainult – ja mitte ainult rahale!
Jumala kotta tulles tuleme me Kristuse juurde. Ja me toome endaga kaasa palju asju, nagu näiteks oma annetuse ja talendid, kuid ka nõrkused ja kiusatused, pettumused ja langemised, patud ja kasutamata talendid. See pole kerge. See pole kunagi olnud kerge, ka mitte nendele esimestele jüngritele. Pole kerge tuua see kõik Jeesuse juurde ja asetada Tema kätesse, et Tema nende asjadega midagi ette võtaks.
Selle asemel, et anda kõik selle vähese, mis neil oli, üle Jeesusele ja usaldada Teda, keskendusid jüngrid probleemidele – nii palju inimesi on vaja toita! Nad nägid vaid oma võimalusi – 5 leivakest ja 2 kala. Ning nad tulid järeldusele, et inimesed tuleb saata nende kodudesse, enne kui nad hakkavad mässama. Mida nad aga ei näinud ega mõistnud, see oli Kristuse vägi.
Ja ime küll, et nad selle peale ei tulnud! Olid nad ju näinud selliseid Jeesuse imetegusid nagu Jairuse tütre surnuist ülesäratamine ja mässava mere vaigistamine, rääkimata paljude inimeste tervistamisest! Nad olid nii hõivatud muretsemisest, kuidas lahendada antud olukord, et unustasid, mis juhtub, kui kõik anda Jeesuse kätesse! Meiegi oleme vahel nii mures oma probleemide pärast, et ei suuda mõista, mis võib juhtuda, kui anname oma elu Päästja kätesse.
Billy Graham rääkis kord loo ühest väikesest lapsest, kes mängis väga hinnalise vaasiga. Ta ajas oma käe selle sisse, kuid ei suutnud välja tõmmata. Isa tuli talle appi, kuid ka tema ei saanud kätt välja. Nad olid juba valmis purustama hinnalise vaasi, kui isa ütles: "Pojakene, püüame ühe korra veel. Ava oma peopesa ja hoia sõrmed selliselt sirgelt, nagu on minu käsi siin, ja siis tõmba." Selle peale ütles väikemees: "Oh, ei, isa, ma ei saa ajada oma sõrmed selliselt sirgu, sest siis kukub mul käest mu sent!"
Me võime naerda, kuid tuhanded inimesed on nagu see väike poiss, hoides kõvasti kinni selle maailma tühise väärtusega sentidest, suutmata võtta vastu vabastamist. Lase neist lahti! Too need Jeesuse kätesse ja naudi uut elu ja vabadust Temas.
2. ÕNNISTAMINE. Jeesus tänas Tema kätte toodud pisku eest ja õnnistas seda. Milline kontrast! Jüngrid nurisesid: "Meil ei ole piisavalt toitu. Saada inimesed ära." Kuid Jeesus tänab selle eest, mis neil on.
Mehhikos on kohti, kus leiduvad kõrvuti nii kuumaveeallikas kui ka külmaveeallikas. Seda looduse imet ära kasutades toovad naised tihti sinna oma pesu, keetes seda kuumaveeallikas ja seejärel loputades külmas vees. Üks turist, kes seda pealt vaatas, ütles oma mehhiklasest giidile: "Need naised peavad olema väga õnnelikud ja rahul, et Emake Loodus on neid nii külluslikult varustanud tasuta kuuma ja külma veega siin kõrvuti." Selle peale vastas giid: "Mitte päriselt. Paljud on rahulolematud ja nurisevad, et nad peavad oma seebi kaasa võtma!"
Hiina vanasõna ütleb: KUI SA JOOD OJAST, MÕTLE ALLIKALE! Üks luuletus inglise keelest tõlgituna kõlab nii: "Täna Jumalat mustade taldrikute eest, sest need räägivad sulle, et samal ajal, kui paljud nälgivad, oled sina hästi söönud! Kui sul on kodu, tervis ja õnn, miks sa peaksid nurisema, sest kõigi tõendite kohaselt on Jumal olnud sinu vastu väga hea."
Nii et – nurisemise asemel õnnista! Kas me oleme tähele pannud, kui palju ja kui sageli õnnistas Jeesus. Isegi ristil surmaagoonias olles olid Tema käed õnnistavalt välja sirutatud! Õnnistamine ja tänamine käivad käsikäes. Õnnistamine alati suurendab õnne. Roomlastele kirjutab Paulus – Rom.12,14: "Õnnistage neid, kes teid taga kiusavad! Õnnistage ja ärge needke!" Tagakiusajate õnnistamine ei suurenda nende hulka, vaid see suurendab sinu õnne. Pealegi võid sa selliselt teha vaenlasest sõbra – ja see on parim viis vaenlase võitmiseks!
3. MURDMINE. Jeesus mitte ainult tänas ja õnnistas, vaid ka murdis selle, mis Temale toodi – ja siis sündis ime! Vaimulik õppetund sellest on, et Jeesus peab meid murdma, enne kui me saame tõeliseks õnnistuseks paljudele! Kui Jaakob oli murdunud, mille märgiks oli Jeesuse puudutuse tagajärjel nihestunud puusaliiges, sai ta nime Iisrael – võitja! Ja sellest ajast võis ta olla õnnistuseks teistele!
Me tuleme Jumala juurde oma uhkuse, ahnuse, kadeduse ja vimmaga – hea, et me tuleme sellisena, nagu me oleme – ja Tema murrab meid, tehes meist uue loodu. Vahel lubab Jumal tulla meie ellu katsumusel või isegi tragöödial ja valul, et murda meid ja näidata meile, kui nõrgad me oleme ilma Temata ning kui tugevad me võime olla, kui Tema vägi elab ja töötab meis.
Rääkides murdmisest, leiame me Piiblist viis murtud asja:
1. Kohtumõistja Giideoni ajal murti kruusid (Kht.7,18.19) ja paistis valgus.
2. Taaveti vaim sai murtud (Ps.51,19) ja tulemuseks oli Jumalale meelepärane elu.
3. Jeesus murdis leivad ja kalad (näit. Mat.14,19) ja näljased said toidetud.
4. Pisut enne Jeesuse kannatusi murdis üks naine alabasterriista kalli nardisalviga (Mrk.14,3) ja ruum täitus väga meeldiva lõhnaga.
5. Jeesuse ihu sai murtud (1.Kor.11,24) ja maailm sai päästetud.
Üks õpilane pöördus kord rabi poole, öeldes: "Ma ei mõista 5.Ms.6:6, kus on öeldud (otseses tõlkes), et "need sõnad, mis ma täna sulle annan, olgu sul südamel!" Miks me peame võtma Jumala käsud südamele ja mitte asetama need selle sisse?" Rabi vastas: "Jumala Sõna asetamine südamesse pole inimese võimuses. Me saame vaid asetada selle oma südamele, nii et kui süda murdub, langeb see selle sisse."
Tuleme Jeesuse juurde, tuues endaga kaasa kõik, mis me oleme, ja kõik, mis meil on, ning asetame kõik Jeesuse kätesse, et Tema meid õnnistaks ja murraks. Siis me näeme, millist imet võib Ta meiega ja meist teha!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv