Peaaegu päästetud
30.10.2010 - (1262)

Apt.26,25-29: "Aga Paulus ütles: "...kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust; ei ole ju need nurgas sündinud. Kas sina, kuningas Agrippas, usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!" Aga Agrippas ütles Paulusele: "Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!" Aga Paulus ütles: "Ma sooviksin küll Jumalalt, olgu piskus või paljus, et mitte ainult sina, vaid ka kõik, kes mind täna kuulete, saaksite niisuguseiks nagu mina olen, aga ilma nende köidikuteta!""
Kui me vaatleme täna mõningaid inimesi – piiblitegelasi, kes olid päästmisele nii lähedal, kes said peaaegu päästetud –, siis mõelgem tõsiselt oma usurännakule. Äkki on ka meie elus midagi, mis takistab meid meie teekonnal Tõotatud Maale? Sest, nagu õpetab Piibel, on päästmine eluaegne protsess, pidev kasvamine usus ja armus. Kui see peaks ühel hetkel katkema, võime ka meie end leida peaaegu päästetute hulgast, s.t. hukkaläinute hulgast!
Me võime tuua mitmeid näiteid Piiblist, kus inimesed olid peaaegu taeva väravas, kuid ei läinud sellest siiski sisse. Üks neist oli kuningas Agrippas, kes, kuulnud Pauluse kirglikku jutlust, ütles: "Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!"
Ei puudu palju! Mis vahet sel on, kas puudub palju või vähe? Tulemus on ju ikka sama. Kas me jääme rongile hiljaks ühe päeva, ühe tunni või ühe minuti – rong on ikkagi läinud ja meie maha jäänud! Kui meie pühendumises Jumalale jääb ka natuke puudu, tähendab see välja jäämist Jumala riigist.
Agrippas oleks peaaegu saanud kristlaseks – aga ei saanud! Mis võis teda takistada? Võib-olla soovimatus kaotada oma võimu, millega kaasnesid rikkus ja au koos kõigi nendega kaasas käivate hüvede ja mõnudega. Meidki võivad takistada meie taevateel selle maailma pakutavad eesõigused ja ahvatlused. Kas oleme alati valmis valima Jumala tahte täitmise? Jeesus ütles – Mat.6,24: "Ükski ei või teenida kaht isandat, sest tema kas vihkab üht ja armastab teist või hoiab ühe poole ega hooli teisest. Te ei või teenida Jumalat ja mammonat!"
Meil tuleb valida. Kui soovime saada päästetud, valime Jumala. Agrippasel, kahjuks, jäi selle valiku tegemiseks pisut puudu moraalsest julgusest. Ainult pisut, kuid see maksis talle igavese elu! Ta oleks peaaegu saanud päästetud!
Üheks teiseks piiblitegelaseks, kes sai peaaegu päästetud, oli maavalitseja Feeliks. Apt.24,24.25 on kirjutatud: "Mõne päeva pärast tuli Feeliks ühes oma naise Drusillaga, kes oli juut, ja kutsus Pauluse enese ette ning kuulas ta kõnet usust Kristusesse Jeesusesse. Aga kui Paulus kõneles õigusest ja kasinusest ja tulevasest kohtust, ehmus Feeliks ja kostis: "Mine seks puhuks ära; kui mul aega on, kutsun ma sind jälle!""
Mis sai Feeliksile takistuseks? Jumala üleskutse vooruslikuks eluks. Talle meeldis Pauluse kõne usust Jeesusesse. Talle meeldis mõte, et meid mõistetakse õigeks usu kaudu Jeesusesse Kristusesse täiesti muidu, Jumala armust. Ta oli valmis vastu võtma seda päästet. Kuid siis kuulis ta, et Jumal ootab temalt kui päästetult ka õiget, vooruslikku elu ning mõistab ükskord tema üle kohut ta tegude järgi. See ei sobinud talle sugugi mitte! Sellist jutlust ei soovinud ta kuulata ning ta saatis Pauluse enda juurest ära.
Kas pole õpetlik kogemus? Kui paljud kuulavad tänapäevalgi meelsasti jutlust Jumala armastusest ja armust ning õigeksmõistmisest ainult usu läbi Jeesusesse Kristusesse. Paljud võtavad selle jutluse alusel päästmise vastu ja tunnistavad end kristlaseks. Kuid kui neile räägitakse Jumala käskude pidamise vajalikkusest, ehmatavad nad ära, või – nagu see on tänapäeval tavaks – kuulutavad selle valeõpetuseks ja hülgavad kui sellise. Sisuliselt saadavad ka nemad apostel Pauluse minema, soovimata teda rohkem kuulata. Selliselt osutuvad ka nemad peaaegu päästetuiks, sest Piibel ei toeta tänapäeval laialt levinud mõtet, et "kord päästetud – igavesti päästetud." Jeesus ütles selgelt, et "mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas" (Mat.7,21).
Veel üheks piiblitegelaseks, kes sai peaaegu päästetud, oli üks rikas noormees. Temast võime lugeda näiteks Mrk.10,17-22: "Ja kui Ta [Jeesus] ära läks teele, jooksis keegi Ta juurde, langes põlvili Ta ette ning küsis Temalt: "Hea õpetaja, mis ma pean tegema, et ma igavese elu päriksin?" Aga Jeesus ütles talle: "Miks sa mind nimetad heaks? Keegi muu ei ole hea kui ainult Jumal. Käsud sa tead: sa ei tohi tappa; sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi varastada; sa ei tohi valet tunnistada; sa ei tohi kedagi petta; sa pead oma isa ja ema austama!" Aga ta kostis ja ütles Temale: "Õpetaja, seda kõike ma olen pidanud oma noorpõlvest alates!" Ja Jeesus vaatas tema peale ja tundis armastust ta vastu ning ütles talle: "Üht asja on sulle vaja: mine ja müü ära kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on siis varandus taevas; ja tule ning järgi mind!" Tema aga jäi murelikuks selle sõna pärast ja läks ära kurva meelega, sest tal oli palju vara."
Mul on sellest mehest eriti kahju. Langeda Jeesuse ette põlvili maha ja nimetada Teda heaks Õpetajaks; küsida Jeesuselt, mida teha, et pärida igavest elu; pidada "noorpõlvest alates" Jumala käske – ja siiski mitte saada päästetud! Miks? Ta ei suutnud loobuda maisest varast, et omandada igavest eluaset taevas. Ta pidas oma maist vara suuremaks rikkuseks kui Jeesust Kristust. Tal oli kõik, kuid mitte Jeesust! Ta eelistas elada pigem mureliku ja kurvana oma maise varaga, kui rõõmsa ja õnnelikuna Jeesusega! Peaaegu päästetud, kuid siiski mitte päästetud. Nii lähedal Jeesusele, kuid siiski mitte Jeesusega. Takistuseks – maine vara.
Kas on midagi, mis seisab takistusena meie ja Päästja vahel? Kas on midagi, millest me ei suuda loobuda, et järgida takistamatult ja jäägitult Jeesust? Kas on midagi, mida me peame kallimaks kui Jeesust? Pange tähele: kõik, millest me loobume selles elus, antakse meile uues maailmas. Jeesus tõotas seda. Lugegem Mat.19,27-29: "Siis kostis Peetrus ning ütles Temale: "Vaata, meie oleme jätnud maha kõik ja oleme järginud Sind. Mis me sellest nüüd saame?" Aga Jeesus ütles neile: "Tõesti, ma ütlen teile, et teie, kes olete mind järginud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma aujärjele, istute ka ise kaheteistkümnele aujärjele ja mõistate kohut kaheteistkümne Iisraeli suguharu üle! Ja igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab mitu korda rohkem ja pärib igavese elu."
Siiski üks neist kaheteistkümnest osutus peaaegu päästetuks, s.t. ta ei pärinud midagi sellest, mida Jeesus tõotas oma ustavatele järelkäijatele! See oli Juudas, kellest võime lugeda Mat.27,3-5: "Siis Juudas, kes oli Ta ära andnud, nähes, et Ta oli hukka mõistetud, kahetses ning tõi need kolmkümmend hõbetükki tagasi ülempreestrite ja vanemate kätte ning ütles: "Ma olen pattu teinud, et ma ära andsin süütu vere!" Aga nemad ütlesid: "Mis see meisse puutub? Vaata ise!" Ja ta viskas hõbetükid maha templisse ja läks kõrvale ja poos enese."
Juudas oli üks Jeesuse kaheteistkümnest jüngrist. Ta järgis Jeesust kõikjale, kuhu Jeesus läks. Ta oli jüngrite grupi laekur; tema käes oli selle väikese koguduse raha. Olles müünud Jeesuse ülempreestritele kolmekümne hõberaha eest ja nähes, mida Jeesusega tehti, tundis Juudas oma süüd, kahetses oma tegu ja viis raha tagasi. Kuid südamepiinad ei kadunud ja meeleheites võttis ta endalt elu.
Ta oli peaaegu päästetud, kuid siiski hukkus. Miks? Ilmselt järgis ta Jeesust valedel motiividel. Võib-olla meeldis talle Jeesuse jüngri ja apostli tiitel, kõrge positsioon – talle meeldis istuda suure rahvahulga ees aukohal, presiidiumis, suure Õpetaja läheduses. Ja talle meeldis raha – nii väga, et ta kõrvaldas sellest tasapisi oma kukrusse (Joh.12,6)!
Kas on meil ka sellest midagi õppida? Kas me järgime Jeesust täiesti siiralt, alandlikult, omakasupüüdmatult, või on ka meil sellega seoses mingid ambitsioonid? Kahjuks on ka tänapäeval koguduses inimesi, kes on seal vaid kasu saamise eesmärgil. Nad on ühinenud kogudusega, et saada, mitte et anda. Ja ühel hetkel leiavad nad end peaaegu päästetute hulgast, hukkudes ühes õelatega.
Peaaegu päästetuks osutus ka üks pulmakülaline ühes Jeesuse jutustatud tähendamissõnas. Kuulge – Mat.22,2-13: "Taevariik on kuninga sarnane, kes oma pojale pulmad tegi. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulma kutsuma. Ja need ei tahtnud tulla. Taas läkitas ta teisi sulaseid ja ütles: öelge kutsutuile: vaata, oma söömaaja ma olen valmistanud, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma! Aga nad ei hoolinud sellest, vaid läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale; veel teised võtsid tema sulased kinni, kohtlesid neid ülbesti ja tapsid nad ära. Aga kuningas vihastus ja läkitas oma sõjaväed välja, hukkas need tapjad ja süütas nende linna põlema. Siis ta ütles oma sulastele: pulmad on küll valmis, aga need, kes olid kutsutud, ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate! Ja need sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda nad leidsid, kurjad ja head. Ja pulmakoda sai täis lauasistujaid. Siis kuningas läks sisse lauavõõraid vaatama ja nägi seal inimest, kellel ei olnud pulmariiet seljas. Ja ta ütles temale: "Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks?" Aga too ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijaile: siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse, seal on ulumine ja hammaste kiristamine!"
Mõelge: mees sai pulmakutse, võttis selle vastu ja valmistus ning läks pulma. Kuid ta visati sealt välja. Miks? Ta polnud kohaselt riides! Tänapäeva inimestel on seda raske mõista, sest igaüks valib ise rõivad, millega ta pulma läheb. Kuid tegu ei olnud tavalise pulmaga. Kuninga poja pulma ei minda ka tänapäeval suvalise riietusega. Etikett nõuab spetsiaalse pulmarüü kandmist. Eriti käib see Taevariigi Kuninga Poja pulma kohta. Sinna oodatakse inimesi ainult Jeesuse õiguse rüüs.
Kui me eespool nägime, et taevariigist võib välja jääda vooruslike tegude puudumise tõttu, siis see tähendamissõna õpetab, et vooruslikud teod ehk Jumala käskude järgi elamine ei asenda siiski Kristuse armu vastuvõtmist, mis üksi annab meile õiguse taevale (samal ajal, kui vooruslikud teod näitavad meie kõlblikkust eluks taevas). Kui me ei lähene Jumalale alandlikult, lootes täielikult Tema armule, mida Ta pakub meile Jeesuses Kristuses; kui me ei riietu Kristuse õiguse rüüga, ei lasta ka meid taevase Kuninga Poja pulmapeole.
Siiski ärgu keegi arvaku, et me Kristuse õiguse rüüga võiksime katta või varjata mõnd hellitatud pattu. See andestuse ja õiguse rüü antakse oma patte kahetsevale hingele ning selle kandmine aitab meil hoiduda uuesti patustamast, s.t. see muudab meid Jeesuse sarnaseks. Tegelikult ei eksisteeri mingit Kristuse õiguse rüüd lahus Kristusest. Paulus kirjutab – Gal.3,27: "Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud!" Kristus ongi meie õiguse rüü! Olla Kristusega riietatud tähendab olla Kristusega osaduses ja Tema sarnane!
Me võiksime tuua veelgi näiteid Pühakirjast selle kohta, kuidas inimesed olid peaaegu päästetud, nagu näiteks viis neitsit tähendamissõnas kümnest neitsist või miks ka mitte teine röövel Jeesuse kõrval ristil. Mõlemad röövlid tundsid Jeesust ning olid kuulnud Tema õpetustest ja tegudest. Evangelist on üles kirjutanud "paha" röövli sõnad: "Eks Sa ole Kristus? Aita iseennast ja meid!" (Luk.23,39). Panite tähele: ta tunnistas Jeesuse olevat Kristuse, Messia, Jumala võitu ja palus, et Ta ennast ja neid päästaks! "Sa oled ju Kristus! Päästa iseennast ja meid!" Miks ta pidi seda ütlema pilkaval toonil, nagu mainib evangelist? Ta oleks võinud seda paluda siiralt – ja oleks saanud päästetud igavesest surmast nagu teine röövel.
Ka meie võime osutuda peaaegu päästetuiks, kui me pole Jumala ja Jeesusega kõneldes päris siirad. Me võime lugeda palveid ja laulda ilusaid sisukaid palve- ja tänulaule, kuid kui me ei mõtle siiralt, mida ütleme, võime osutuda peaaegu päästetuiks! See aga tähendab – mitte päästetuiks.
San Francisco sadama lähedal hukkus tormises öös laev; uppunute hulgas oli ka laeva kapten. Kui tema naisele sellest teatati, karjatas see: "Mu Jumal! Kadunud! Ja nii lähedal kodule!"
Peaaegu võitnud, Vahemees, küll, peaaegu võitnud südame mul. Tule ja aita veel, et mul ei kahtleks meel, vaid Sulle täiesti end annaksin!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv