Koit pärast pimedust
31.05.2003 - (2010)

Kord aastas tähistab kristlik maailm Kristuse võitu surma üle, Tema ülestõusmist. See sündmus tõi kahtlematult suurt rõõmu Jeesuse järelkäijatele. Kuid meil tuleb mõista, et Jeesuse ülestõusmine ei toimunud kohe peale Tema surma Kolgata ristil. Jeesus suri reede õhtul ja tõusis üles pühapäeva hommikul. Nende kahe sündmuse vahele jäi kaks ööd ja üks pikk-pikk päev. Milline kohutav päev oli see jüngritele! Kas me suudame ette kujutada, mida nad mõtlesid, mida tundsid?

Ilmselt midagi sarnast, millest kirjutab psalmist 88. laulus: "Jehoova, mu pääste Jumal, päeval ma karjun, öösel ma olen Sinu ees! Tulgu mu palve Sinu ette, kääna oma kõrv mu halisemise poole! Sest mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale! Mind arvatakse nende liiki, kes lähevad alla auku; ma olen nagu mees, kellel ei ole rammu! ... Ma olen mahalöödute sarnane, kes hauas magavad, keda Sa enam ei meenuta ja kes on eraldatud Sinu käest! Sina oled mind pannud kõige alumisse auku, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse! ... Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast; Sind, Jehoova, ma hüüan appi kogu päeva, ma laotan välja oma käed Sinu poole! Kas Sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles Sind kiitma? ... Kas jutustatakse hauas Sinu heldusest, kadupaigas Sinu ustavusest? Kas tuntakse pimeduses Sinu imetöid ja Su õigust unustuse maal? Aga mina hüüan Sind appi, Jehoova! Ja mu palve jõuab vara Su ette!" (Ps.88,2-14).

Kas teil on olnud mõni unistus, mille täitumise poole te olete püüelnud, mille nimel töötanud ja ohverdanud? Ja siis äkki on kõik see teie silme ees kokku varisenud! On jäänud vaid pettumus, segadus, võib-olla isegi viha.

Sarnase kogemuse osaliseks said Jeesuse jüngrid. Piibel küll ei räägi neist midagi Jeesuse surma ja ülestõusmise vahel; me ei tea, kus nad veetsid selle hingamispäeva ja mida nad tegid. Kuid me võime ette kujutada, mida nad mõtlesid. Nad ei oodanud Jeesuse ülestõusmist – tühi haud üllatas ja ehmatas neid. Peetrusest ja Johannesest tühja haua juures on kirjutatud – Joh.20,9: "Nad ei saanud veel aru Kirjast, et Tema pidi surnuist üles tõusma."

Üllatuseks leiame Matteuse evangeeliumist, et samal ajal, kui mõte Jeesuse ülestõusmisest surnuist ei olnud veel jõudnud jüngrite meelteni, oli see hästi teada ülempreestritele ja variseridele! Hingamispäeva rahust hoolimata läksid nad kiirustades Pilaatuse juurde ja palusid panna relvastatud valvesalk Jeesuse hauda valvama, "et jüngrid ei tuleks ja Teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale: Ta on surnuist üles tõusnud!" (Mat.27,62). Mida me kõik ei kuule uskmatute suust! Vahel jõuavad nad meist ette!

Jah, jüngritel oli unistus. Nad olid näinud Jeesust sooritamas palju imetegusid. Vähem kui nädal tagasi olid nad sisenenud koos Temaga võidukalt Jeruusalemma, käes palmioksad ja suus "Hoosianna!" hüüded. Jeesusest oli saamas Kuningas!

Ja ometi oli Ta nüüd surnud! Vaenlane oli võitnud ja jüngrite unistused purunenud. Jeesus oli surnud ja surnud oli ka Tema poolt äratatud liikumine. Nad olid selliseid asju varemgi näinud. Näis, et alati, kui Jumal hakkab tegema oma rahvale midagi suurt, tuleb miski vahele ja rikub kõik ära.

Vaene Peetrus! Pole vist tarvis selgitada, miks ma arvan, et temal oli kõige raskem? Sellepärast sobivad just tema suhu kõige paremini sissejuhatuseks loetud 88. psalmi sõnad: "Jehoova, mu pääste Jumal, päeval ma karjun, öösel ma olen Sinu ees! ... mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale! ... ma olen nagu mees, kellel ei ole rammu! ... Ma olen mahalöödute sarnane, kes hauas magavad, keda Sa enam ei meenuta ja kes on eraldatud Sinu käest! ... Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast; Sind, Jehoova, ma hüüan appi kogu päeva, ma laotan välja oma käed Sinu poole! Kas Sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles Sind kiitma?"

Kuidas oli ta võinud salata ära oma parima sõbra – ja talle ei antud isegi võimalust andeks paluda! Kuidas suudab ta sellise koormaga edasi elada?

88. laul on kõige süngem psalm meie Piiblis. Algusest lõpuni ei ühtki valguskiirt! Väga harva jutlustatakse sellel teemal. Ja ometi kogevad inimesed üsna tihti midagi sarnast. Ja just selline oli ka Jeesuse surmale järgnev vaikne laupäev Tema jüngritele, eriti Peetrusele.

Siiski, kui hoolega tähele panna, leidub ka selle sünge psalmi 11. salmis vihje ülestõusmisele: "Kas Sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles Sind kiitma?" Ehk turgatas see ülestõusmise mõte ka Peetruse pähe? Oli ta ju ise näinud, kuidas Jeesus äratas üles surnuid ja kui mitu korda oli Jeesus rääkinud enda ülestõusmisest! Kuid Jeesus oli surnud, imetegija oli surnud – ja kes võis aidata? Kui see mõte talle pähe ka torkas, oli see liiga hea, et seda uskuda! Sest Jeesus oli surnud!

Kui meie kuuleme ja räägime Jeesuse surmast, siis tunneme me end hoopis teisiti kui Jeesuse jüngrid vaiksel laupäeval. Me koguni laulame Jeesuse surmast – ja mitte nutulaule! Need on pigem rõõmu- ja tänulaulud! Sest me teame, et Ta suri meie eest ja tõusis kolmandal päeval üles! Jüngrid ei teadnud ei seda ega teist. Küll aga teadsid nad üht asja paremini kui ükski meist: Jeesus oli ikka tõesti üks väga hea sõber! Sest keegi meist ei ole selliselt Jeesusega käinud kui nemad. Keegi meist ei ole selliselt kõike Jeesusega jaganud kui nemad. Keegi meist ei ole selliselt koos Jeesusega töötanud kui nemad. Ja nii ei suuda ka keegi meist selliselt mõista Jeesuse kaotust kui nemad. Nad tõesti arvasid, et on Ta igaveseks kaotanud! Ja see kaotusevalu on kirjeldamatult suur!

Kuid seda suurem oli rõõm, kui nad said teada, et Jeesus on tõesti üles tõusnud! See oli nagu nendegi surnuist ülestõusmine! Särav valgus peletas pilkase pimeduse. Meeleheide andis teed uuele lootusele. Jeesus elas taas ja nemad elasid jälle. Jeesus oli uues ihus, nemad uues elus.

Sageli peetakse ristikoguduse sünnipäevaks nelipühi. Jah, see oli päev, mil jüngrite väike kogudus hakkas Püha Vaimu väes kiiresti kasvama. Kuid mingit nelipühi poleks toimunud, kui sellele poleks eelnenud Kolgata sündmused suurel reedel. Ja ka vaiksel laupäeval, enne ülestõusmise pühapäeva, oli oma ülitähtis osa jüngrite uuestisündimisel.

Ka meie elus saavad sageli just äärmise pimeduse ja meeleheite hetked uue päeva koiduks! Nagu ütleb ka üks kaunis laul:

Koit pärast pimedust, palk pärast tööd;
jõud pärast viletsust, päev pärast ööd.
Rõõm pärast pisaraid ja jäädav hea –
oh, et ma saaksin ju maitsta neid pea!

Au pärast alandust valmis on seal;
rõõm pärast kurvastust õndsate maal.
Õnn pärast õhkamist ootab meid ees
Issanda juures seal taevaste sees.

Teiselpool hauda – jah, mis on kõik seal!
Armastus taevase aujärje peal!
Kroon ehib võitlejaid – õndsus on see!
Millal kord taevasse siit jõuame?

See on Jeesus, kes on loonud meile uue päeva peale meie elu pilkast pimedust! See on Jeesus, kes oma surma ja ülestõusmisega avas meile tee teiselepoole hauda. See on Jeesus, kes on valmistanud meile eluasemed uude koju ja ootab meid sinna. See on Jeesus, kes muudab meie sügava kurbuse ülevoolavaks rõõmuks! Tänu olgu Jeesusele!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv