Milleks muretseda?
31.07.2010 - (1561)

Mat.6,25-34: "Sellepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata? Ja miks te muretsete riietuse pärast? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest! Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis mitte palju enam teid, teie nõdrausulised?
Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!"
Jumal tunneb inimest hästi. Ta teab, et meil on kalduvus muretseda igasuguste maiste asjade pärast – söögi ja joogi pärast, kehakatte ja eluaseme pärast, elu ja tervise pärast, laste ja vanemate pärast, töö ja isegi puhkuse pärast. Me oskame muretseda kohe iga asja pärast! Aga milleks? On seda vaja? Teeb see elu paremaks? Teeb see elu kergemaks? Pikendab see meie elupäevi? Sugugi mitte!
Ma olen kuulnud ütlust: "Kui sa ei muretse, siis sa sured; kui sa muretsed, sa ikkagi sured; milleks siis muretseda?" Siiski ma arvan, et me ei peaks keskenduma surmale, vaid pigem elule ja igaüks teab, et muretsemine ei tee elu kergemaks, vaid pigem raskemaks. Sageli palju raskemaks, kui see võiks olla. See võib teha hullematki – ohustada meie igavest saatust!
Seesama Jeesus, kes ütles, et me ei peaks muretsema maiste ajutiste asjade pärast, jutustas veidi hiljem tähendamissõna külvajast, kus Ta osutas muuseas ka muretsemise toimele. Seda tähendamissõna seletades ütles Ta – Mat.13,22: "Mis ohakate sekka külvati, tähendab seda, kes küll sõna kuuleb, maailma mure ja rikkuse pettus aga lämmatab sõna ära ja see jääb viljatuks."
Kui palju on tänapäeval neid, kes on kuulnud Jumala Sõna, kuid kes ei kanna vilja Jumalale! Miks? Üheks põhjuseks on liiga suur mure maiste asjade pärast, mis on tihti seotud "rikkuse pettusega", nagu seda hästi väljendas Jeesus. Inimesed püüavad koguda vara, saada rikkaks, et siis elada muretult. See on petlik illusioon. Tegelikult on nii: väike varandus – väikesed mured; suur varandus – suured mured! Kes loodavad rikkaks saades muredest vabaneda, peavad pettuma. Juba see annab rikastel põhjust muretsemiseks, et rikkus võib ühel päeval "saada enesele tiivad," nagu ütleb tark Saalomon (Õps.23,5).
Kuid muretsemine ei aita ka vaeseid. See ei toida kõhtu ega pane riideid selga. Küll rikub see tervist ja elukvaliteeti ning vähendab elupäevade pikkust – viimast eriti drastiliselt, sest lisaks maiste elupäevade kärpimisele on sel tendents jätta meid ilma igavesest elust! Sest igavese elu saavad need, kes otsivad seda "esiti" – seavad selle taotlemise oma elus esikohale. Pealegi on muretsemise tavaliseks kaaslaseks nurisemine ja nurisemise tavaliseks kaaslaseks usukaotus, nagu võime õppida Iisraeli kõrberännakute kogemustest.
Muretsemine võib meid kristlastena jätta viljatuiks, s.t. ilma selle viljata, mida Jumal meilt ootab. Usk ja lootus Jumala peale, mis on muretsemise vastand, teeb meid aga Jumalale kättesaadavaks, nii et Ta saab töötada nii meie sees, meie iseloomu taeva jaoks sobivaks muutes, kui ka meie läbi, et juhtida teisi Jumala juurde. Seda tähendabki vilja kandmine Jumalale.
Jeesus võrdleb ilmalikke muresid tabavalt ohakatega. Jumala algses loodus neid ei olnud, nagu ka muresid. Mõlemad tulid sisse koos patuga, ohakad olles patuneeduse vili looduses. 1.Ms.3,17.18 on kirjutatud: "Aga Aadamale Ta ütles: "Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina sind keelasin, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid."
Iga maaharija teab, kui raske on võidelda ohakatega. Esiteks oskavad nad väga kiiresti ja hulgaliselt paljuneda ning on väga visa hingega – nagu ka mured. Ohakad on takerdavad ja torkivad – ning ega muredki paremad ole! Mis on ohakaist kasu? Ehk ainult mõne aiaaugu sulgemiseks, sest loomadki põlgavad neid. Nende ots on tules – vähemalt Palestiinas Jeesuse ajal põletati need ära koos muu umbrohuga!
Ohakad takistavad kultuurtaimede kasvamist ning vähendavad viljakust. Kui ohakaid on palju, võivad nad kasulikud taimed kogunisti lämmatada. Samamoodi takistavad mured meie vaimulikku kasvu ja vähendavad viljakust ning võivad täielikult lämmatada meie vaimuliku elu.
Väga huvitavalt on Jeesuse seletavad sõnad pannud kirja evangelist Luukas, kirjutades Luk.8,14.15: "Mis ohakate sekka kukkus, need on need, kes kuulevad ja lähevad ära ning lämbuvad muredest ja rikkusest ja elu lõbudest ega kanna valmis vilja. Aga mis on heas maas, on need, kes sõna kuulevad, kaunis ja heas südames peavad ning kannavad vilja kannatlikkuses."
Et mure ei saaks lämmatada kuuldud Sõna, tuleb see talletada "kaunis ja heas südames." Kellel meist on kaunis ja hea süda? Ilmselt tuleb selle all mõista siirast ja vastuvõtlikku südant. Aga kuidas me saame seda Sõna sinna talletada ja seal pidada, s.t. meelde jätta?
Uuringud on näidanud, et me peame meeles ehk talletame oma mällu 10% sellest, mida loeme, 20% sellest, mida kuuleme (kui me ikka hoolega kuulame!), 30% sellest, mida näeme (kui me ikka vaatame hoolega), 50% sellest, mida me näeme ja kuuleme, 80% sellest, mida me räägime või ütleme, ja 90% sellest, mida teeme!
Mida me saame siis "teha", et Sõna paremini meelde jääks ja me osutuksime viljakaks kristlaseks? Paljugi. Me saame tulla koosolekule, lugeda, kuulata, laulda, palvetada, kirjutada, tunnistada. Ma näen, et mõni inimene loeb minu konspekti, samal ajal, kui kuuleb jutlust. Ka nii jääb palju enam meelde. Ning ka Sõna üle mõtisklemine on kasulik tegevus Sõna paremaks talletamiseks.
Kuid kõige paremini aitab Sõna talletada "kaunis ja heas südames" selle Sõna järgi tegemine! Jeesus võrdles Sõna järgi tegijat "mõistliku mehega, kes ehitas oma koja kaljule" (Mat.7,24). Jätkates – Mat.7,25: "Ja ränk sadu tuli ja tulid vetevoolud ja tuuled puhusid ja sööstsid vastu seda koda; aga ta ei langenud, sest tema alus oli rajatud kaljule." Tehes pidevalt Jumala Sõna järgi, püsib see ka pidevalt meeles! Nii lihtne see ongi.
Paulus lisab sellele mõttele veel ühe dimensiooni – mida me EI peaks tegema. Ta kirjutab Rom.12,2: "Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine." Ärge talitage, nagu see maailm, käituge kui valguse lapsed (Ef.5,8). Ärge võtke omaks maailma standardeid, tehke Jumala tahtmist, mis on ilmutatud Tema Sõnas. Nii jääb see Sõna ka kõige paremini meelde.
Ja nii on meil vähem kalduvust ka muretseda, sest just selle maailma viisid ja kombed ning taotlused annavad meile selleks kõige enam põhjust. Ütles ju ka Jeesus, et just "maailma mure" on see, millel on kalduvus lämmatada Sõna.
"Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel," manitseb Paulus. Milline peaks siis olema see uuendatud meel? Sama Paulus vastab – Flp.2,5: "Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel!" Me teame, et meele uuendamine on Püha Vaimu töö, kuid uskuge – kui me pidevalt muretseme maailma asjade pärast, on Tal seda väga raske, kui mitte võimatu teha! Seepärast kutsub üles Peetrus – 1.Pet.5,7: "Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest!"
Lastes Kristusel Püha Vaimu läbi juhtida meie elukäiku – samm sammult ja päev päeva järel – vabaneme me murest oma elu pärast ja paljust asjatust stressist. Meie elu on Jumala kätes ja Tema teab, mis meile on parim, küll Ta täidab oma tõotuse ja hoolitseb meie eest!
Linnud on küll väga ettevaatlikud, kuid nad ei muretse homse pärast – ei toidu ega joogi ega pesa pärast. Nad vaid laulavad rõõmsasti. Lilled õitsevad rõõmsasti, põrmugi muretsemata selle pärast, et järgmine hetk võib neid niita vikat! Loomad ei muretse ning oskavad rõõmu tunda igast eluhetkest. Miks peaksime muretsema meie, kes oleme suure Kuninga lapsed ja lõputute rikkuste pärijad? Muretsemine võib meid vaid sellest seisusest ja varandusest ilma jätta, mitte aga seda meile kindlustada!
Jeesus on meie käesoleva ja ka igavese elu kindlustus. Kui meil on Jeesus, pole meil mingit põhjust muretsemiseks ei elu ega elatusvahendite pärast. Meie ainus õigustatud mure on – ja seegi on pigem hool –, et meil oleks Jeesus! Sõprus Jumalaga on kõik, mida me tõeliselt vajame.
Siiski ärme tee sellest kõigest valet järeldust, nagu me ei peakski mõtlema homsele päevale või ette planeerima, nagu meil ei peakski olema eesmärke või unistusi. Need kõik on hädavajalikud mõttekaks ja sisukaks eluks. Mida me ei peaks tegema, see on muretsema homse pärast, nagu me ei peaks ka kiitlema või hooplema homse pärast, millest kirjutab Jakoobus – Jak.4,13-15: "Kuulge nüüd, kes ütlete: "Täna või homme me läheme sinna linna ja viibime seal aasta ja kaupleme ning saavutame kasu!" — teie, kes ei teagi, missugune on homme teie elu; sest te olete suits, mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub — selle asemel et öelda: "Kui Issand tahab ja me elame, siis teeme seda või teist!"
Tehkem plaane, omagem unistusi, kuid ärgu keegi kiidelgu neist, nagu oleksid need juba täitunud või oleneks nende täitumine vaid meist; ärgu keegi ka muretsegu, kas ja kuidas ja millal need täituvad. "Sündigu, Jumal, Sinu tahtmine!" olgu meie hinge hüüe. "Sina tead, mis on mulle parim! Mul pole põhjust muretseda. Ole Sa tänatud kõige eest!"
Kui vahel kohustused ja probleemid kuhjuvad ja püüavad meid matta, tuletagem meelde Pauluse sõnu – Flp.4,6.7: "Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses." Palvetades ja kõik Jumala kätte usaldades saabub hinge rahu ja vaikus. Paulus lisab julgustuseks – Flp.4,19: "Küll minu Jumal täidab kõik teie vajaduse oma rikkust mööda auga Kristuses Jeesuses."
"Otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" julgustas Jeesus. Milleks muretseda? Tõepoolest, pole mingit vajadust muretseda!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv