Jumala käsk II
02.08.2003 - (1848)

Paulus kirjutab – 2.Kor.3,17: "Sest Issand on Vaim, ja kus on Issanda Vaim, seal on vabadus!"

Kõik ihkavad vabadust, kuid mis see vabadus õieti on? Kas see tähendab õigust absoluutselt kõike teha, vastutamata tagajärgede eest? Ilmselt on selline mõte absurdne, sest kõikjal valitsevad seadused. Ka kristlikus maailmas. Paulus kirjutab Jumala laste vabadusest – Gal.5,13.14: "Sest teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks; aga mitte lihale ajet andvaks vabaduseks, vaid teenige üksteist armastuses. Sest kõik käsk on täidetud ühes sõnas, nimelt selles: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!"" Teisisõnu – "lihale" ei mingit vabadust, aga armastus olgu vaba! Sest "armastus ei tee ligimesele kurja."

See viimane fraas on võetud Pauluse kirjast roomlastele, kus ta kirjutab pikemalt – Rom.13,8-10: "Ärgu olgu teil midagi kellegagi võlgu, kui et te üksteist armastate, sest kes teist armastab, on käsu täitnud. Sest käsk: "Sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi tappa; sa ei tohi varastada; sa ei tohi ülekohut tunnistada; sa ei tohi himustada", ja iga teine käsk on kokku võetud sellesse sõnasse: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!" Armastus ei tee ligimesele kurja; siis on armastus käsu täitmine."

Kuid milleks on siis käsk? Just selle sama küsimuse esitab Paulus kirjas galaatlastele, ja vastab siis sellele temale antud tarkust mööda. Me loeme – Gal.3,19-24: "Milleks on siis käsk? See on üleastumiste pärast juurde lisatud seniks, kui tuleb sugu, kellele oli antud tõotus; ja käsk seati inglite kaudu vahemehe käe läbi. Kuid vahemeest ei vajata ühe jaoks; ent Jumal on üks. Kas siis käsk on Jumala tõotuste vastu? Ei sugugi. Sest kui oleks antud käsk, mis võiks teha elavaks, siis tuleks õigus tõesti käsust. Aga Kiri on kõik pannud kinni patu alla, et tõotus antaks Jeesuse Kristuse usust neile, kes usuvad. Aga enne kui tuli usk, olime käsu valve all, kinni pandud tulevase usu ilmumise jaoks. Nõnda on käsk saanud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust."

Ma juba viitasin Pauluse tarkusele; pole alati kerge järgida tema loogikat; seepärast on ka paljud sattunud eksiteele just teda vääriti tõlgendades. Kuid mõned asjad selles tekstis on selged. Esiteks, käsk on juurde lisatud, ehk siis algselt Jumala plaanis käsku ei olnud. Teiseks, see käsu juurde lisamine on toimunud üleastumise pärast ehk siis patu pärast. Kolmandaks, kui midagi on juurde lisatud, siis pidi midagi enne olema: ja pole ka raske mõista, et enne oli armastus kui universaalne headuse põhimõte, mida pole vaja ega saagi käskida. Neljandaks selgub sellest kirjakohast, et käsk ei lisatud juurde igaveseks, vaid "seniks, kui tuleb sugu, kellele oli antud tõotus," s.o. Kristus. Ja viiendaks teatab see kirjakoht, et käsk on seatud "meie kasvatajaks Kristuse poole." Pole siis ime, et mida lähemale me jõuame Kristusele, seda enam juhib meid see algne armastuse põhimõte ja seda vähem vajame käsku või käskimist.

Kui palju käske oli Aadamal ja Eeval vaja meeles pidada enne pattulangemist? Ma ei tea ühtegi, kui me just ei pea käsuks ustavuse proovikivi – keeldu süüa hea ja kurja tundmise puust. Jah, hingamispäev anti Eedenis, kuid mitte hingamispäeva käsk. Abielu seati sisse Paradiisis, kuid mitte abielurikkumist keelav käsk. Käskude järele lihtsalt puudus vajadus, sest valitses armastus!

Patu sissetung muutis inimesi sedavõrd, et neile tuli hakata jägama käske ja keelde, sest hea ja õiguse tegemine ei olnud neile enam iseenesest mõistetavaks asjaks. Tänapäeva jumalatus maailmas on tuhandeid ja tuhandeid käske-keelde-määrusi-seadusi, et suruda inimesed teatud raamidesse, mis lubaks elada ja tegutseda nii neil kui teistel. Ilma nende seadusteta ei oleks mingisugust turvalisust.

Kuid juba 2000 aastat tagasi tuli Kristus selleks, et valmistada teed uuele maailmakorrale peale selle maailma-ajastu lõppu. Paulus kirjutab sellest nii – Gal.4,4-7: "Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest ja sai käsu alla, lahti ostma käsualuseid, et me saaksime lapse seisuse. Aga et te nüüd olete lapsed, on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: "Abba, Isa!" Nõnda ei ole sa enam ori, vaid laps; aga kui sa oled laps, siis oled ka pärija Jumala kaudu."

Käsualuseid on hästi nimetatud orjadeks, nagu ka patustajaid on Piiblis nimetatud patuorjadeks. Jumala eesmärk on aga anda meile lapseõigus. See tähendab sellist südame muutust, et inimest ei ole vaja enam keelata teha kurja ja käskida teha head. Inimene teeb seda spontaanselt, sest sellele sunnib teda armastus.

Sellest Jumala plaanist tunnistas juba prohvet Jeremija – Jer.31,31-34: "Vaata, päevad tulevad, ütleb Jehoova, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, mil ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt, millise mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Jehoova, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Jehoova, on niisugune: ma panen nende sisse oma käsuõpetuse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks!" Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: "Tunne Jehoovat!", sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisukesed kui suured, ütleb Jehoova; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu!" Sellele Jumala plaanile juhtis tähelepanu ka Paulus kirjas heebrealastele (Heb.8,8-12).

Praegu kasvavad Jumala lapsed selles suunas, et kord olla valmis eluks seal, kus "üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: "Tunne Jehoovat!", sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisukesed kui suured." Just nii elatakse Uuel Maal, kus pole käsku ega käsualuseid. Peetakse hingamispäeva, aga pole vaja hingamispäeva käsku. Oi kui palju kõike seal tehakse, kuid midagi pole vaja käskida ega keelata, sest armastus reguleerib kõik küsimused. Või arvab mõni, et ka taevas istub pidevalt koos parlament, kes tegeleb lõputu seaduseloomega, et kõik igavese elu valdkonnad oleksid seadustega määratletud! Ehk tahab keegi koguni kandideerida selle taevase riigikogu liikmeks!

Kuid tuleme tagasi siia käskude ja keeldude maailma ning laseme Paulusel veel rääkida käskimise vajalikkusest praegusel ajastul – 1.Tim.1,5-11: "Sest käskimise eesmärk /ehk lõppsiht/ on armastus puhtast südamest ja heast südametunnistusest ja silmakirjatsematust usust. Neist on mõned ära taganenud ja kaldunud kõrvale tühja kõne poole, tahtes olla käsuõpetajad, kuigi nad ei mõista seda, mida nad räägivad, ega seda, mida nad kindlasti väidavad. Me ju teame, et käsk on hea, kui keegi seda käsitleb käsu kohaselt ja peab meeles, et käsku pole seatud õigele, vaid ülekohtustele ja kangekaelseile, jumalakartmatuile ja patustele, õelatele ja roojastele, isatapjaile ja ematapjaile, mõrtsukaile, hoorajaile, poisipilastajaile, inimesemüüjaile, valelikele, valevandujaile ja kõigele muule, mis käib õige õpetuse vastu — õndsa Jumala au evangeeliumi järgi, mis on usaldatud minu kätte."

Inimene, kes armastab puhtast südamest, lähtudes heast südametunnistusest ja silmakirjatsematust usust, ei vaja käskimist. Käskida tuleb neid, kel on kalduvus teha kurja, et neid korrale kutsuda. Samal ajal kehtivad õiguse põhimõtted ühtviisi nii õigele, kes ei vaja käskimist kui ka õelale, keda tuleb kõiges aina seadustega suunata. Just seda põhimõtet pidas silmas Paulus, kui ta kirjutas korintlastele oma püüetest kõiki Jumalale võita. Ta kirjutab – 1.Kor.9,19-22: "Sest ehk ma küll olen vaba kõikidest, olen ma ometi hakanud kõikide orjaks, et ma seda rohkem inimesi võiksin võita. Nii olen ma juutidele olnud otsekui juut, et ma võidaksin juudid; neile, kes on käsu all, olen ma otsekui käsualune, kuigi ma käsu all ei ole, et ma võidaksin käsualused. Käsuta olijaile ma olen otsekui käsuta — ehk ma küll ei ole ilma Jumala käsuta, vaid elan Kristusele käsus — et võita need, kes on käsuta. Nõtradele ma olen saanud nõdraks, et võita nõdrad. Ma olen kõikidele saanud kõigeks, et ma igapidi mõned päästaksin."

Kristuse käsu all mõtleb Paulus kindlasti armastuse käsku, kui seda üldse käsuks saab nimetada; pigem on tegemist südame hoiakuga, suhtumisega – eelkõige kellessegi, millest oleneb ka suhtumine millessegi. Armastus kellegi vastu on võimas jõud, mis muudab kõik! Kui see esimene armastus, tuline armastus vaid jääks igavesti!

Ühe koolijütsiga oli emal alati palju tegemist. Oli raske saada ta hommikul voodist välja; suure torisemisega seadis ta ennast valmis kooliminekuks. Iga asja tuli meelde tuletada ja jälgida, kas ta ikka seda teeb, vastasel korral jäi see tegemata. Ja kui ta siis peale tunde koolist tuli, oli ta alati kortsus ja kriimus ja must peast jalgadeni. Ükski manitsus ega karistamine ei aidanud. Ühel hommikul aga ei uskunud ema oma silmi. Poiss tõusis aegsasti, pesi end korralikult, ka hambad, kammis juuksed, harjas riided, viksis kingad ja läks sirge seljaga nagu prints. Koolist tulles oli ta sama puhas. Ja kõige selle juures oli ta veel nii rõõmus.

Mis on poisiga juhtunud, imestasid isa ja ema. Teadagi mis oli juhtunud. Poiss oli armunud! Esimene armastus muutis kõik. Polnud vaja enam ühtegi käsku. Kõik sai hästi tehtud ilma käsuta – ja veel palju paremini kui enne paljude käskudega!

Just nii on inimesega, kelle haarab endasse suur armastuse käsk. Kui inimene hakkab tõeliselt armastama Jumalat ja oma ligimest, ei vaja ta enam käske; käskimise aeg on möödas, sest valitseb armastus!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv