Uus taevas
03.11.2012 - (1406)

Ps.90,10: "Meie elupäevi on seitsekümmend aastat, ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda; sest need mööduvad kiiresti ja me läheme lennates ära!"
Elu möödub ja me läheme lennates ära. Olgu meie elupäevi kas või 90 või isegi 100 aastat, me läheme ikkagi lennates ära. Piibli järgi elasid paljud inimesed peale loomist ligi 1000 aastaseks, kuid lõpuks surid nemadki.
Ükski normaalne inimene ei taha surra. Isegi suurimas hädas ja viletsuses püütakse ikka elama jääda, elust kinni hoida. Miks? Sest surma kardetakse. Surm on vaenlane. Piibel nimetab seda "viimseks vaenlaseks" (1.Kor.15,26). Aga ta tuleb ja saab meid kõiki lõpuks kätte! Mis saab meist siis?
Selle üle mõtiskles juba vaga Iiob, rääkides Jumalaga – Iob.14,1-14: "Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli! Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää mitte püsima! Ometi pead Sa seesugust silmas ja viid mind enesega ühes kohtu ette! Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi! Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on Sinu käes — Sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna — siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta järele, et ta kui päeviline oma päevast võiks tunda rõõmu! Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu! Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb, ta hakkab veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik! Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab — kus on ta siis? Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab, nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam! Enne kui taevad pole kadunud, nad ei ärka, neid ei äratata unest! Oh, et Sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni Su viha möödub; et Sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles! Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb! Sa hüüaksid ja ma vastaksin Sulle, Sa igatseksid oma kätetööd!" Viimane lause NIV-ist tõlgituna: "Sa hüüad ja ma vastan Sulle, Sa igatsed oma kätetööd."
Hiiob oli veendunud, et surmaski on inimesel lootus, sest Jumal igatseb oma kätetööd! Iiob oli kindel, et Jumal on tugevam kui surm. Jah, Piibel nimetab surma "viimseks vaenlaseks," kuid millises kontekstis? 1.Kor.15,26: "Viimne vaenlane, KELLELE OTS TEHAKSE, on surm!" Oma ristisurma ja ülestõusmisega võitis Jeesus surma ning avas taevaväravad kõigile, kes Jumalat armastavad ja soovivad veeta Temaga terve igaviku.
Tõsi, tänaseks pole surm, ehkki võidetud, veel kaotatud. Iiobki ütles: "Enne kui taevad pole kadunud, nad ei ärka, neid ei äratata unest!" Aga üks on kindel: tänu Jeesuse poolt teostatud lunastusele on surm uni ja Jeesuse teisel tulekul äratatakse kõik ustavad Jumala lapsed sellest surmaunest igavesele elule. "Sest vaata, ma loon uued taevad ja uue maa!" on Jumal tõotanud (Jes.65,17).
Täna tahaksime mõtiskleda pisut selle igavese elu üle. Milline on elu uues taevas ja uuel maal? Millised on need "eluasemed," mida Jeesus läks meile valmistama (Joh.14,2)? Ma ei ütle, et see teadmine peaks panema meid soovima surma, sest ka see elu on kallis ja hinnaline Jumala and, aga see peaks vähendama meie hirmu surma ees – teadmine, et Jumal on valmistanud midagi väga imelist neile, kes Teda armastavad (1.Kor.2,9).
Ilmutusraamatu 21. ptk. algusest võime lugeda: "Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest maha tulevat, valmistunud otsekui pruut, kaunistatud oma mehele. Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja Tema asub nende juurde elama ja nemad on Tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!"" (Ilm.21,1-4).
Ilmutusraamatus üksi on ümmarguselt 25 erinevat illustratsiooni ehk sõnapilti, mis kirjeldavad elu taevas. Ja mis võib tunduda üllatav...
1. TAEVA ILU VÕIB NÄHA KA ASJUS, MIDA SEAL POLE!
Pole enam "esimest" ehk praegust rikutud ja saastatud taevast ega maad. Pole enam merd lahutamas sõpru üksteisest. Pole enam kurbuse ja leina pisaraid; pole enam vaeva. Pole enam kurjust ega vägivalda, pole ülekohut. Pole haigust ega surma. Pole puudeid ega nõtrust. Ilm.21,27 on öeldud, et "sinna sisse ei pääse midagi, mis ei ole puhas, ei keegi, kes teeb jälkusi ja valet, vaid üksnes need, kes on kirjutatud Talle eluraamatusse." Pole enam alkoholismi, narkomaaniat, pornograafiat, ahistamist, pedofiiliat ja kõike sarnast.
Ilm.21,23 on kirjutatud: "Ja linnale ei ole tarvis päikest ega kuud, et need seal paistaksid; sest Jumala auhiilgus valgustab teda ja tema lamp on Tall." Jumala linnas kestab üks igavene päev! "Ööd seal ei olegi," teatab Ilm.21,25. Jumala juures pole pimedust, seal valitseb alati valgus. Ja see teeb taeva elu nii turvaliseks.
Viimati mainitud salm kõlab täies pikkuses: "Tema väravaid ei suleta päeval, aga ööd seal ei olegi." Jumala linna väravad on alati valla – alati avatud kõigile, kes soovivad neist siseneda. Võib-olla jääb meile linnaväravate mõte kaugeks, aga Idamaades, nagu näiteks ka maises Jeruusalemmas, tuli selle raamatu kirjutamise ajal valvata linnaväravaid hoolsalt vaenlaste rünnakute eest. Sellepärast olid need sageli suletud. Uuel maal, kuhu on laskunud taevas, ei ole vaenlasi ja Jumala rahvas elab seal turvaliselt. Uue Jeruusalemma väravaid ei suleta iial!
Ilm.22,3 lisab: "Ja midagi neetut ei ole enam." Needus on patu tagajärg. Inimese pattulangemisel tabas needus ka loodust, mis Pauluse sõnade kohaselt "ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini" (Rom.8,22). Patu pärast, ütles Jumal Aadamale, "peab [maa] sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid" (1.Ms.3,18). Kogu see needus on Uuel maal kõrvaldatud. Seda ka pole enam.
Kuna seal pole pattu, siis pole seal kõike seda, mis on kuidagi seotud patuga. Nii et ka asjades, mida taevas pole, võib näha ilu ja head! Sealt puudub kõik halb! Aga millist ilu ja head on seal külluslikult, selle kohta kirjutab Paulus – 1.Kor.2,9: "Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!"
2. MÕNINGAIST ASJUST, MIS TAEVAS ON.
Siiski mõningaid asju on meile ilmutatud. Näiteks Ilm.21,5 tunnistab Johannes oma nägemust kirjeldades: "Ja kes aujärjel istus, ütles: "Vaata, ma teen kõik uueks!"" Meile meeldivad uued asjad. Ja kui need on valmistanud Jumal, kes meid armastab, siis on need kindlasti parimad! Millised täpselt? Kui me sinna jõuame, siis näeme! Jäägu ikka pisut põnevust ka! Aga seda me näiteks teame, et meil on uhiuued, alati noored ja jõulised, surematud ihud. Kirjutab ju Paulus – 1.Kor.15,50-53: "Aga seda ma ütlen, vennad, et liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust. Vaata, ma ütlen teile saladuse: me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume, äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega." Me teame ka seda, et meil on uued "eluasemed" ehk kodud (Joh.14,1-3); värskelt remonditud elumajad on ka head, kuid uued on paremad! Eriti, kui need on ehitanud Jumal!
Ilm.21,2 kirjeldab Johannes erutavat pilti: "Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest maha tulevat, valmistunud otsekui pruut, kaunistatud oma mehele." Ja veidi eespool Ilmutusraamatus, Ilm.19,7 on kirjutatud: "Rõõmutsegem ja hõisakem ning andkem Temale austust! Sest Talle pulmad on tulnud ja Tema naine on ennast valmistanud!"
Juba Vanas Testamendis võrdleb Jumal oma suhet kogudusega mehe ja naise suhtega; Uues Testamendis aga on kogudust korduvalt kujutatud Kristuse (Talle) pruudina. Nii on siin Ilmutusraamatus pilt Jumala kogudusest selle pulmapäeval – valmis Peigmehe saabumiseks, kes viib ta oma koju. Siit järeldub, et meie elu taevas on nagu täiuslik abielu, kuna Peigmees Jeesus on täiuslik ja meiegi oleme tehtud täiuslikeks.
Täiuslik abielu eeldab täielikku usaldamist. Me võime Jeesust täielikult usaldada, selles pole küsimus; küsimus on selles, kas Tema võib meid täielikult usaldada. Me peame seda Talle tõestama oma eluga juba nüüd, enne Talle pulmi! Kui tore on elada taevas, kus valitseb täielik usaldus!
Ilm.21,7 kõlab Jumala tõotus: "Kes võidab, see pärib selle, ja mina olen temale Jumalaks ja tema on minule pojaks." Võimas salm, kas pole? Jumal on meile isaks ja meie oleme Tema lapsed.
Psühholoogid räägivad vanemate ja laste suhtest, et mitte ainult vanemad soovivad, et lapsed teeksid nende tahtmist, vaid et ka laste üheks suureks psühholoogiliseks vajaduseks on meeldida oma vanemaile, teha nende tahtmist ja kuulda nende suust tunnustavaid sõnu. Enamus meist püüab kogu elu vältel oma vanemate meele järgi olla. Nii tunneme me end kõige paremini. Isegi 50- ja 60-aastased lapsed püüavad veel täita oma vanemate soove, kuigi see pole alati lihtne ja vahel ka mitte võimalik.
Kas me sama innukalt püüame meeldida ka oma taevasele Isale? Kas pole tore, kui Jumalal on meist hea meel? Mis võiks meid veel rohkem rõõmustada, kui kuulda oma suure Isa suust sõnu: "Tubli! Sa võtsid minu pääste pakkumise vastu ja Püha Vaimu väes võitlesid head usuvõitlust ning mul on rõõm tervitada sind oma palees!" Kui Isa tunneb meist rõõmu, ei keela Ta meile ühtegi head asja. Ta usaldab meile kogu oma vara! Kuidas me saame mitte püüda meeldida oma taevasele Isale, kes oma armastuses on meid endale ostnud oma ainsa Poja vere hinnaga?
3. KAHJUKS EI SAA KÕIK TAEVASSE.
Taevast kõnelevate imeliste salmide hulgas on ka üks tõsine ja kurb – Ilm.21,8: "Aga argade ja uskmatute ja jälkide ja tapjate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valelike osa on tule ja väävliga põlevas järves! See on teine surm." Jumal ei sunni kedagi end armastama ja Jeesus ei sunni kedagi olema Talle pruudiks. Paljud jäävad oma valiku tõttu taevast välja.
Kuid mis peaks meid raputama, on see, et keegi meist ei ole täiesti vaba asjadest – pattudest, mis siin on nimetatud! Kas me pole kunagi osutunud araks? Kas me pole kunagi ilmutanud uskmatust? Kas me pole kunagi teinud ühtegi jälkust? Kas me pole kedagi tapnud, isegi mitte sõnaga? Kas me pole hooranud, isegi vaimulikult mitte? Kas meil pole kunagi olnud mingit tegemist nõidusega? Kas meil pole kunagi olnud ühtegi ebajumalat? Kas me pole kunagi valetanud?
Nagu näete, oleme me kõik selles nimekirjas. Me kõik oleme patustanud. Paulusel oli õigus, kui ta kirjutas – Rom.3,23: "Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma!" Keegi meist ei saa minna taevasse rind ees oma õigusega! Kuid, tänu Jumalale, meil on Päästja! Tänu Jumalale, et Jeesus Kristus valas oma vere, et puhastada meid kõigest patust – arguse patust ja uskmatuse patust, jälkuse patust ja tapmise patust, hooruse patust ja nõiduse patust, ebajumalateenistuse patust ja valetamise patust – "Jeesuse Kristuse, Tema Poja veri puhastab meid kõigest patust" (1.Joh.1,7).
Kas ühegi tingimuseta? Ei, ühel tingimusel – 1.Joh.1,7: "KUI me käime valguses, nõnda nagu Tema on valguses, SIIS on meil osadus üksteisega, ja Jeesuse Kristuse, Tema Poja veri puhastab meid kõigest patust." Valguses käimine tähendab elamist Jumala Sõna järgi; see tähendab Jumalaga käimist, nagu kõndis Eenok. Jumal on selleks andnud Püha Vaimu elama meie südamesse, et Ta juhiks meid igal sammul. Ja nii puhastab meid Jeesuse veri kõigest patust ning me võime siseneda taevaväravast, kui Jumal kutsub meid koju.
Ühel päeval lõpeb meie maine teekond; ühel päeval saab surm meid kätte. Kui me aga laseme Jumalal end enne seda kätte saada ja oma lapseks vormistada, et saa keegi ega miski kiskuda meid Tema käest – isegi mitte surm. Saabub päev, mil "surm on neelatud võidusse!" (1.Kor.15,54). Saabub päev, mil Jumal viib meid oma koju – igaveseks! Tänu olgu Jumalale!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv