Õppetunde mängust orkestris
06.12.2008 - (1450)

Ps.150,1-6: "Halleluuja! Kiitke Jumalat Tema pühamus! Kiitke Teda Tema võimsas taevalaotuses! Kiitke Teda Tema vägevate tegude pärast! Kiitke Teda Tema määratut suurust mööda! Kiitke Teda pasuna helidega! Kiitke Teda naabli ja kandlega! Kiitke Teda trummide ja ringmängudega! Kiitke Teda keelpillide ja viledega! Kiitke Teda helisevate simblitega! Kiitke Teda kumisevate simblitega! Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Jehoovat! Halleluuja!"
Kas te panite tähele selle laulu viimast salmi? "Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Jehoovat!" Kellel on eluõhku? Kõigil elavail hingedel, kõigil inimestel. Kõik võtku siis osa Jumala kiitmisest suures Jumala laste orkestris ja kooris.
Orkestris kasutatakse igasuguseid pille. Kõigi pillidega – ka sõna otseses mõttes – saab austada Jumalat. Pole olemas oma olemuselt "patuseid" pille! Kõik oleneb sellest, mida ja kuidas neil mängitakse. Oleneb sellest, kelle auks neil mängitakse. Kuid lisaks pillidel, otsestel muusikariistadel mängimisele saame me kõik austada Jumalat igasuguse tegevusega – laulmisega, kõnelemisega, töötamisega, isegi ringmängudega! Paulus kirjutab – 1.Kor.10,31: "Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks!"
Rääkides orkestrist, mille paljudele pillidele on viidatud meie sissejuhatavas kirjakohas, pean ütlema, et seal on tõepoolest tore mängida. Ma tean seda oma kogemustest.
Ma sündisin vaese maapoisina paljulapselises peres. Ainsaks muusikariistaks meie kodus oli gitarr, mida mängis ema. Meie, lapsed, kõik laulsime kaasa, kui ema mängis ja laulis ees. 10-aastaselt aga viidi mind kodust ära kasuperre, kes elas linnas! Ja linnas oli kirik. Ja kirikus oli orkester! Kuna minu kasuvanemad mõlemad mängisid ja laulsid selles orkestris, ja kuna mina olid musikaalne poiss, siis taheti, et ka mina mängiksin seal. Aga ma ei osanud mängida ühtegi pilli. Nii pandi mind otsekohe muusikakooli viiulimängu õppima – ja juba mõne nädala pärast mängisin ma kiriku orkestris! See oli nii vahva. Alguses pisut raske, kuid varsti polnud mingit probleemi soprani häälele kaasa mängida.
Mänguoskuse kasvades võeti mind mängima muusikakooli orkestrisse. See oli juba uus tase! Mina mängisin oma lihtsat partiid, aga kokku kõlas muusika vägevalt!
Siis, ühel 1. mai hommikul, rivistus keskkool rongkäiguks. Kuid see ei saanud hakata liikuma linna keskuse poole, sest kohale ei olnud tulnud suure trummi mängija. Kooli puhkpilliorkestri juht oli suures hädas, kuni ta märkas mind. Ta teadis, et ma õpin muusikakoolis – mis sest, et viiulit, ikkagi musikaalne poiss. Tal polnud vaja mind kaua veenda, et ma tuleksin mängima kooli orkestrisse suurt trummi. Ainus häda oli selles, et mina olin pisike poiss! Aga lahendus leiti, kui trumm seoti rihmadega ühe poisi selga, kes käis minu ees! Ja juba kõlaski avamarss. Oi, see oli ülev tunne! Ja minust saigi selle orkestri trummimängija. Siiski palusin ma peale ühel üldlaulupeol käimist, et mulle antaks mõni väiksem pill. Nimelt tuli meil joosta paduvihma ajal mööda Narva maanteed, kusjuures suur trumm oli kinnitatud rihmadega nii minu ees jooksva suure poisi seljale kui ka minu, väikese poisi, rinnale. Suurel poisil olid muidugi pikemad jalad kui minul ja nii olid ka tema sammud pikemad. Tulemuseks oli, et suur trumm puksis jõuliselt meie kahe vahel!
Niisiis anti mulle trompet. Ja kui ma olin seda kogu suve sovhoosi lehmakarjusena väljas puhunud, oli mu tase juba nii kõrge, et mind pandi puhuma esimest kornetit. Hiljem kutsuti mind lisaks keskkooli puhkpilliorkestrile mängima ka vabatahtliku tuletõrjeühingu puhkpilliorkestris. Sõjaväeteenistuse ajal anti mulle organiseerida oma väeosa puhkpilliorkester. Sellega tegelemine oli kena vaheldus muidu nii ebameeldivale sõdurielule kaugel kodust.
Varsti peale sõjaväeteenistust kutsuti mind evangeeliumitöösse ja sellest ajast olen mänginud nii mõneski kirikuorkestris. Siin Pärnuski mängisin ma umbes 25 aastat tagasi puhkpilliorkestris ja keelpilliorkestris ning juhtisin isegi pisut aega kandleorkestrit. Nii et mul on kogemusi orkestritega ja võin seepärast jagada teiega mõningaid üldisi õppetunde eluks, mida me mängust orkestris võime ammutada.
ESIMENE ÕPPETUND: HARJUTA! Harjutamine pole üldsegi lõbus. See võib olla isegi väga väsitav ja tüütav. Kuid see on absoluutselt vajalik. Eriti raske on algus. Kuid kui mäng hakkab juba minema, võib vahel harjutamist ka nautida – eriti, kui tajud suuri edusamme.
Harjutamist ei pea tingimata võtma harjutamisena. Sa lihtsalt mängid. Ja mida rohkem sa mängid, seda paremini hakkab mäng minema. Ja seda enam tunned sa sellest rõõmu. Aga niipea, kui sa ei harjuta, s.t. ei mängi pilli, kahaneb sinu mänguoskus üsna kiiresti. Üks viiulikunstnik on öelnud: "Kui ma ei harjuta oma viiulil ühe päeva, siis ma märkan vahet; kui ma ei harjuta kaks päeva, siis märkavad seda minu sõbrad; aga kui ma ei harjuta ühe nädala, siis märkavad seda kõik!"
Ja nii on ka meie vaimulikus elus. Usku tuleb harjutada. Sõnakuulmist tuleb harjutada. Kannatlikkust tuleb harjutada. Teenimist tuleb harjutada. Misjonitööd tuleb harjutada. Jumala Sõna lugemist ja selle üle mõtisklemist tuleb harjutada. Palvetamist tuleb harjutada. Kui me tahame omada usuelu, mis on kaunis kuulata Jumalale, kaasinimestele ja meile enestelegi, peame seda harjutama – iga päev! Me soovime ju anda endast parima!
Kord paluti Enrico Carusol laulda ühel heategevuslikul kontserdil, mille orgkomitee esimees ütles talle rahustavalt: "Härra Caruso, kuna see on heategevuslik kontsert ja selle eest sulle ei maksta, siis ei pea sa palju pingutama. Lihtsalt tule kohale ja laula mõned laulud, mis sulle meeldivad. Paljas sinu nimi toob meile kokku palju rahvast." Seepeale vaatas Caruso tõsiselt mehele otsa ja ütles: "Caruso ei anna endast kunagi vähem kui parima!"
Ja mis te arvate, kas Caruso harjutas? Või hoidis ta oma ilusat häält vaid esinemisteks? Et tema hääl kõlaks esinemistel ilusti, pidi ta laulma väga palju vaid iseendale ja mõnele vähesele lähedasele kuulajale.
Kui meil olid paar aastat tagasi külas kaks solisti Venemaalt, Niznii Novgorodist, siis enamus inimesi kuulsid nende laulu vaid kirikus või mõnel teisel laval. See oli võimas ja ilus. Aga meil oli võimalus neid mõni päev võõrustada. Mis te arvate, mida nad kodus tegid? Harjutasid – ja mitte vähema innu ning energiaga kui kirikus või kultuurimaja laval! Et hästi esineda, peab pidevalt harjutama.
Aidaku Jumal, et meil oleks samasugune suhtumine Tema teenimisse – püüd anda alati endast parima. Aga selleks tuleb palju harjutada.
TEINE ÕPPETUND: HOOLITSE INSTRUMENDI EEST! Iga pillimängija hoolitseb oma instrumendi eest, hoides seda puhta ja tervena. Mina poleerisin oma trompetit tihti, et see säraks alati, kui ma sellel mängin. Malle puhastab peale igat mängu oma flöödi, et sellel ei oleks ühtegi plekki. Hästi hooldatud instrument annab ilusale mängule palju juurde! Jäta pilli eest hoolitsemata ja peagi ei mängigi see enam nii hästi. Veel natuke hoolimatut suhtumist oma instrumenti ja sellel ei saagi enam mängida!
Just nii on ka meie vaimulikus elus. Paulus kirjutab – Rom.12,1: "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks."
Meie ihu on suurepärane instrument, mille Jumal on meile andnud. Kuid selle helid tuhmuvad ja võivad hoopiski vaikida, kui me selle eest ei hoolitse või hoolitseme halvasti. Jumal tahab meie läbi ilmutada maailmale oma armastust ja puhtust. Hoidkem siis end maailmast määrdumata. Ja kui oleme kogemata määrdunud, palugem, et Jeesus peseks meid puhtaks. Palugem, et Ta kõrvaldaks kõik vead. Instrument peab olema alati korras ja puhas.
KOLMAS ÕPPETUND: HÄÄLESTA KAMMERTOONI VÕI KONTSERTMEISTRI JÄRGI! Iga instrument, millel mängitakse, peab olema hääles. Ja kui tegu on ansambli või orkestriga, siis peavad kõik olema ühes hääles – häälestatud ühe standardi järgi!
Vaimulikus elus on meie standardiks Jeesus. Häälestagem end Tema järgi; ainult nii võime me esitada kaunist elumuusikat nii solistidena kui ka ansamblites ja orkestrites koos teistega. Nelipühi saabus just selliselt häälestatud jüngrite "orkestrile." Apt.1,14 on kirjutatud: "Need kõik olid alati ühel meelel üheskoos palves naistega ja Maarjaga, Jeesuse emaga, ja Jeesuse vendadega."
NELJAS ÕPPETUND: HOIA SILMAD ORKESTRIJUHIL! Kuigi kõik orkestrandid mängivad noodist ja peavad seepärast hoolega jälgima nooti, peavad nad n.ö. "ühe silmaga" vaatama alati juhti. See on täiesti võimalik. Seda tuleb lihtsalt harjutada. Sa vaatad nooti ja mängid (või laulad) selle järgi, kuid samal ajal näed sa taamal orkestrijuhi igat liigutust. See on hädavajalik, et mitte ainult ühel ajal alustada ja lõpetada, vaid et ka õigel ajal sisse astuda ja mängida (või laulda) õige dünaamika ja intonatsiooniga.
Ka vaimulikus elus peame me õppima alati vaatama oma juhile – oma "usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele" (Heb.12,2). Kui kõik koguduseliikmed vaatavad Temale, pole kogudusel sugugi raske töötada ja tegutseda sünkroonselt, mille tulemuseks on kaunis elumuusika, mis on meeldiv nii mängijaile endile kui kuulajaile – nii koguduseliikmeile kui meie külalistele.
VIIES ÕPPETUND: MÄNGI NOODI JÄRGI! Orkestris on see elementaarne. Kõik mängivad noodi järgi, järgides kõiki selle märke. Sama lugu on ka kooris lauldes. Kuid vaimulikus elus ei pea mõned seda nii tähtsaks. Nad eksivad noodikõgustes. Nad ei pea kinni tempo ja dünaamika märkidest. Nad ei pööra väärilist tähelepanu noodipikkustele ja pausidele. Jumal kutsub meid aeglustuma või isegi mõneks ajaks peatuma, aga meie ei pane tähele või ei hooli. Sellise "koostöö" tulemuseks on segadus ja kakofoonia, mitte kooskõla ja harmoonia.
Meil tuleb mängida "noodi" järgi. Mis on see meie noot? Piibel. Õpime elama selle juhtnööride järgi ja meie koosmäng/koostöö hakkab sujuma suurepäraselt!
KUUES ÕPPETUND: PEA MEELES, ET SA OLED OSA TERVIKUST. Iga pillimängija on vajalik osa suurest orkestrist. Kontsert ei ole see, mis ta peaks olema, kui kõik mängijad ei osale. Ärgu keegi alavääristagu end. Ärgu keegi tundku end ülearusena.
Oli suur orkester, kus oli palju pille. Kohe ees oli mitu rida sillerdavaid viiuleid. Oli terve rida laulvaid tshellosid. Isegi muhedaid kontrabasse oli terve rida. Siis olid säravad trompetid ja võimsad tromboonid ning oli veel palju igasuguseid suuremaid ja väiksemaid pille. Taga müdisesid timpanid ja aeg-ajalt kostis võimas kong. Nende paljude pillide hulgas oli üks väike — lausa tibatillukene instrument — pikolo flööt.
Ükskord orkestriproovi ajal hakkas pikolomängija mõtlema, kui väike ja tühine on tema pill teiste suurte ja võimsate ja paljude pillide hulgas. Kas teda üldse vaja ongi. Nagunii ei kosta ta sellest suurest muusikamühast välja. Pealegi ei mängi ta kogu aeg, vaid ainult vahetevahel. Kindlasti ei kaotaks suur orkester midagi oma võimsusest ja ilust, kui teda ei oleks. Keegi ei märkakski tema puudumist. Oleks mul tuuba, siis oleks mul mõtet siin istuda ja mängida — siis oleks mind tõesti vaja.
Nii mõtles väikese pikolo flöödi mängija ja tema ülearu-olemise ja alaväärtuse tunne järjest süvenes. Mis ma siin istun, mind pole ju kellelegi vaja. Minu töö on tühine. Vaat, kui ma siit praegu ära lähen, ei märka keegi, sest kellelegi pole mind tegelikult vaja.
Ja nii ta tegigi — kui tal olid parajasti pausid, tõusis ta vaikselt ja varjus märkamatult kulisside taha. Sealt kuulas ta suure orkestri võimsat mängu ja veendus veelkord selles, et teda tema väikese pilliga pole tõesti sinna vaja. Orkester saab väga hästi hakkama ilma temata. Orkester ei kaota midagi oma võimsusest ja särast ning kõlast ilma temata.
Nii jõudis orkestrimäng sellesse punkti, kus tema — tilluke pikolo flööt pidi teiste pillide seas oma järjekordse väikese osa kaasa mängima. Kuid pikolot polnud kohal. Orkester ei jõudnud sellest kohast ära mängida veel ühte taktigi, kui dirigent peatas orkestri ja küsis hämmastunult: "Kuhu jäi pikolo?" Meistri kõrv tabas otsekohe selle väikese instrumendi puudumise. Ja ilma selle väikese pillita ei olnud muusika enam täiuslik! Ükski teine pill ei saanud mängida pikolo partiid.
Keegi siin maailmas ei saa mängida sinu partiid! Ja kui mõni inimene ka ei pane tähele sinu mängu, siis meie suur Juht Jeesus paneb seda kindlasti. Ta soovib, et sina, kes sa oled osa suurest tervikust, mängiksid ustavalt oma osa.
Kogudus on nagu suur orkester, mille liikmed harjutavad regulaarselt, hoiavad oma instrumenti puhtana ja korras ning häälestavad seda kammertooni järgi. Nad hoiavad oma silmad orkestrijuhil ja mängivad noodi järgi, pidades alati meeles, et nad on osa tervikust ja kõik väga vajalikud. Pidagem seda meeles, sest meie oleme see kogudus.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv