Ristteel
07.02.2004 - (1974)

Kirjaliku piiblikursuse keskusesse saabus kiri ühelt kursusest osavõtjalt, mille peale oli kirjutatud: Rangelt konfidentsiaalne. Kirja lugedes selgus, et kirjutaja oli vangis ja tundis selle pärast suurt piinlikkust ja häbi.

See meenutab meile meie kaugeid esivanemaid Aadamat ja Eevat, kes peale oma ekslikku valikut tundsid end olevat väga piinlikus olukorras. Isegi Eedeni aia õhk tundus olevat ebamugavalt jahe.

Sellest loost kirjutab Piibel — 1.Ms.2,15.17: "Ja Jehoova Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma. Ja Jehoova Jumal keelas inimest ja ütles: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!"" Märk ristteel oli selge: üks tee viib õnnele ja elusse, teine tee aga viletsusse, häbisse ja surma.

Aadam ja Eeva valisid selle teise tee. Madu külvas Eeva meeltesse kahtlust ja uskmatust. Ta himustas seda, mis ei kuulunud talle, ja seejärel ka võttis ja sõi. Ta asetas Saatana Jumalast ettepoole ja temast sai ka Aadama hukutaja. Aadama valik oli veelgi traagilisem, kuna teda ei petetud (1.Tim.2,14), vaid tema valik oli vabatahtlik. Ta otsustas jagada oma armastatud abikaasa saatust.

Oma kirjas küsis vang: "Mis on patt?" Ja ta kaldus süüdistama teisi oma isoleerituses ja üksinduses. Just nii süüdistas Aadam Eevat ja Jumalat, öeldes — 1.Ms.3,12: "Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!" Eeva omakorda süüdistas madu, öeldes — 1.Ms.3,13: "Madu pettis mind, ja ma sõin!" Siiski olid nad mõlemad ise valinud olla Jumalale sõnakuulmatud, just nagu see vang oli valinud astuda üle riigi seadusest.

Ka meil võib olla kiusatus süüdistada Jumalat. Me võime küsida: "Miks peaksin Aadama kohutava valiku tagajärjel kannatama mina?" Me võime süüdistada teisi iga täbara olukorra pärast, millesse oleme sattunud enda tehtud vale valiku tagajärjel.

"Mis on patt?" küsis see vang. Tuntud Piibli salm 1.Joh.3,4 vastab: "Patt on see, mis on käsu vastu." See on tõsi, kuid Piibel annab ka mitmeid teisi patu definitsioone. Patt on enam kui väline käitumine. Tegelikult suurim patt on Jeesuse ja Püha Vaimu hülgamine (Joh.16,9; Heb.10,29-31).

Mis on patt, seda aitab mõista üks Taaveti patukahetsuslaule, kus pattu on kirjeldatud mitme erineva sõnaga. Taavet valab siin oma südame kirglikult välja Jumala ees, öeldes — Ps.32,1.2: "Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud! Õnnis on inimene, kellele Jehoova pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust!"

Vaadelgem siin Taaveti poolt kasutatud nelja sõna: (1) Üleastumine tähendab mässu, vabatahtlikku sõnakuulmatust, Jumala tahtega mitte arvestamist. (2) Patt tähendab märgist mööda laskmist, oma kohuse mitte täitmist. (3) Pahategu (ülekohus) tähendab moraalset langemist, kõverust, süüd. See iseloomustab rikutud ja moonutatud sisemist olekut. (4) Kavalus tähendab pettust, valet ja kahekeelsust.

Kas on keegi meist süüdi üleastumises, vabatahtlikus sõnakuulmatuses või Jumala tahtega mitte arvestamises? Kuidas on patuga kui märgist mööda laskmisega, julgustuse mitte jagamisega, kui oleksime võinud seda teha? Pahategu ehk ülekohus on patt, mis asub sügaval pinna all – võib-olla siis, kui me laseme endid juhtida mitte oma mõistusel vaid hormoonidel. Jeesus rääkis kavalusest ja pettusest, kui Ta pöördus variseride ja kirjatundjate poole, kes pidasid end laitmatuiks, kuid tegelikult olid nagu "lubjatud hauad" (Mat.23,27). Tänu Jumalale Jeesuse eest, kes on meie "peidupaik" (Ps.32,7). Jeesuse pärast võime me rõõmustada Jehoovas ja ilutseda (s.11).

Aadam ja Eeva tundsid end üksi jäänutena ja neid valdas süütunne. Nad peitsid end oma Looja ja Sõbra eest. Võib-olla mõtlesid nad, et Jumal andestab neile. Ta tõepoolest andestas neile, kuid patu tagajärgedest nad ei pääsenud. Mõnedel on raske mõista vahet karistuse ja tagajärgede vahel. Karistus on teise isiku otsusel ja tema poolt jõuga pealesunnitud tegevus, samal ajal kui tagajärg on sooritatud teo loomulik tulemus. Aadamal ja Eeval oli vabadus valida, nagu ka Lutsiferil. Jumal ei sundinud. Raamatus Ajastute Igatsus lk. 759 (orig.) kirjutab Ellen White, et "vastuhakku ei saanud lämmatada jõuga. Ainult Saatan kasutab jõuvõtteid. Jumala põhimõtetele on see võõras. Tema võim rajaneb headusel, halastusel ja armastusel."

"Jõu kasutamine on vastuolus Jumala valitsuse põhimõtetega. Tema soovib ainult armastusest ajendatud teenimist ja armastust ei saa sundida" (samas lk. 22, orig.).

Koguduse kantseleisse tuli üks AIDS-i põdev noor inimene, kes ütles: "Ma olen palunud Jumalalt andestust; miks Ta ei tee mind terveks? Miks Ta karistab mind?" Pastor püüdis selgitada talle vahet karistuse ja tagajärgede vahel, jutustades talle tõestisündinud loo, mis juhtus ühe Lõuna-Aafrika lõvide kaitseala külastanud turistide grupiga. Kaitseala piiril oli teel suur silt, mis teatas: "Ära välju oma autost!" Üks autos olijaist aga oli joonud midagi sellist, mis oli ähmastanud veidi ta otsustusvõimet. Uhked lõvid tundusid olevat nii rahulikud ja ohutud, lamades lodevalt akaatsiapuu varjus. Mees soovis sellest stseenist üht head pilti ja väljus autost ning kõndis veidi maad lõvide poole. Sõbrad palusid tal pöörduda tagasi, tema aga läks veel edasi, veidi taarudes, fotoaparaat käes.

Kui üldse miski äratab lõvides küttimisinstinkti, siis on selleks loodolevuse poolt ilmutatud väike nõrkus. Kui noormees märkas ühe lõvi saba omapärast liikumist, tegi ta saatusliku vea — ta hakkas jooksma auto poole. Sõbrad tegid lahti auto ukse, mis oli talle kõige lähemal. Ta jõudis visata oma fotoaparaadi tagaistmele ja hakkas just ise sisenema, kui lõvi sai ta kätte ja ühe jõulise liigutusega paiskas ta maha.

Noormees kaotas elu. Kas olid selles süüdi rahvuspargi töötajad? Kas nad karistasid noormeest tema eksimuse eest? Noormehel oli vabadus valida, kas minna autost välja või mitte. Hoiatus teel oli äärmiselt selge. See oli tema oma valiku tagajärg, mis osutus traagiliseks.

Ma jutustan teile ühest teisest mehest. Ta nimi oli Paul. Ka tema oli vanglas. Ta valis Jeesuse. Temast sai adventistide grupi juht selles vanglas. Tema grupp maksis isegi ustavalt kümnist — vähimastki teenistusest ja kingist, mis nad said. Ühel päeval otsustati ta vabastada on parole. Kuna naine oli ta hüljanud, otsustati ta anda tema õe käendusele. Paul keeldus, öeldes, et tema õe majas valmistatakse ja serveeritakse vägijooke. Ta tegi raske otsuse, öeldes vangla-ametnikele, et ta jääb pigem veel mõneks kuuks vanglasse, mil ta vabastatakse Adventkoguduse Globaalmisjoni osakonna ametniku käendusele. Nüüd on tema vabanemisest möödas 9 kuud. Ta pole puudunud ühestki hingamispäevakooli tunnist ega jumalateenistusest. Paul, endine vang, on nüüd vaba Kristuses ning tunneb rõõmu päästekogemusest. Kõik see on tema õige ja hea valiku tagajärg.

Patuprobleemile on vaid üks lahendus. Sellest tunnistab Pühakiri — Joh.1,11-13: "Ta tuli sellesse, mis Tema oma, ja Tema omad ei võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest ega mehe tahtest, vaid Jumalast."

Kuna Jeesus sai inimeseks ja tuli elama meie juurde ning ohverdas end meie eest, võime me Tema kaudu saada taas Jumala riiki. Ta oli mitte ainult Inimese Poeg (viimne Aadam), vaid ka Jumala Poeg. Tema läbi on vabastatud terve inimkond. Pühakiri teatab — 1.Kor.15,21.22: "Sest kui juba surm on tulnud inimese kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu. Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses." Aga enamus ei tea seda! Meie töö on neile sellest rääkida. See ongi misjonitöö, mis on jäetud terve koguduse hooleks. Olgem siis selles agarad ja ustavad.

Inimesed on elu ristteel. Näitame neile kätte õige tee, hea tee, elu tee.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv