Isadusest
09.11.2013 - (1207)

Isadepäev pakub meile võimaluse või teeb lausa üleskutse heita üks põgus pilk tõelisele mehisusele – siin kirikus muidugi Jumala kui Looja vaatepunktist vaadatuna. Ja kui me valime lähtepunktiks ehk algkirjakohaks 1.Tes.2;7-12, võime üllatuda, mis kõik kirjeldab üht tõelist isa.
1.Tes.2,7-12: "Kuigi me Kristuse apostlitena oleksime võinud esineda tähtsatena; vaid me oleme saanud leebeiks teie seas nagu imetaja ema, kes hellitab oma lapsi; nõnda meie, teid ihaldades, olime valmis teile andma mitte ainult Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinged, sest te olite meile armsaks saanud. Te mäletate ju, vennad, meie tööd ja vaeva: ööd ja päevad me tegime tööd selleks, et mitte kedagi teie seast koormata, ja kuulutasime teie seas Jumala evangeeliumi. Teie ja Jumal olete tunnistajad, kui pühasti ja õigesti ja laitmatult me suhtusime teisse usklikesse; nagu te ka teate, kuidas me igaüht teie seast otsekui isa oma lapsi õhutasime ja julgustasime, teid manitsedes elama nõnda, kuidas kohus on Jumala ees, kes teid kutsub oma riiki ja ausse."
Selles lõigus Pauluse kirjast leiame isaduse portree, mis väärib tähelepanu ja analüüsimist. Sellest on nii mõndagi õppida ka tänapäeva isadel, et olla hea isa Jumala tahte järgi. Milline siis üks hea isa peaks olema?
1. VÕIMELINE VÄLJENDAMA SIIRAST ARMASTUST.
Hea isa esimene omadus on võime väljendada tõelist armastust. Paulus kirjutab: "Kuigi me Kristuse apostlitena oleksime võinud esineda tähtsatena [mõni isa arvab, et ta on boss, isand, valitseja]; vaid me oleme saanud leebeiks teie seas nagu imetaja ema, kes hellitab oma lapsi." Kas võrdlus emaga – ema last hellitava armastusega – alandab isa? Sugugi mitte! Jumala armastustki on võrreldud emaarmastusega. Jes.49,15 ütleb Jumal: "Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte!" "Ma olen sind armastanud igavese armastusega," lisab ta Jer.31,3.
Ilmselt on meestel loomu poolest kuidagi raske väljendada tõelist õrna armastust, miks muidu manitseb Paulus Ef.5,25: "Mehed, armastage oma naisi." Nii et meie, mehed, peame õppima oma armastust väljendama. Seevastu ei suuda ma meenutada ühtki kirjakohta, kus manitsetaks naisi armastama oma mehi. Ilmselt tuleb see neil välja loomulikult. Mida neil tuleb õppida, see on lugupidamist oma mehe vastu. Just seda tähendab Ef.5,22 manitsus: "Naised, olge allaheitlikud oma meestele, otsekui Issandale!"
Nii et mehed peavad õppima armastama armastust väljendades, sest kui me seda ei väljenda, siis me tegelikult ka ei armasta! Ja see käib samamoodi ka isa-lapse suhte kohta.
Kui ema toob tillukese ilmakodaniku haiglast koju, oskab ta imehästi teda mõista, kantseldada ja hellitada. Isal võtab pisut aega, et näidata praktiliselt armastust selle maimukese vastu. Ta peab õppima teda õrnalt hoidma ja õrnalt suudlema... laubale, kui ta üldse nii kaugele jõuab. Kuidas on sõnadega. Ema ei väsi vuristamast: "Oh, sa mu armsake, oh, sa mu kullake, mu kallike, mu musirullike, ma armastan sind kohe nii väga, et..." Isa jaoks on suureks saavutuseks, kui ta jõuab selleks ajaks, kui laps on juba rääkima hakanud, õppida lapsele vahelgi ütlema: "Ma armastan sind." Aga ta naudib alati lapse rinnale võtmist ja süles hoidmist, isegi kui neid on mitu ja nad muutuvad üha raskemaks.
Kuid ajapikku midagi muutub. Laste kasvades muutub isale järjest raskemaks väljendada oma armastust nende vastu – välja arvatud ühel viisil: et neil oleks toit laual ja riie seljas ning hädavajalikud asjad olemas, sünnipäevaks ja jõuludeks ka kingitused. Mida nad veel tahavad? Ma olen ju teinud kõik endast oleneva, et neil oleks kõik vajalik. Kuid kas ikka tõesti kõik?
Ühes koomiksis tuleb isa elutuppa, kus tema teismeline tütar istub diivanil ja vaatab popkorni krõbistades televiisorit. Isa istub tütre kõrvale ja aitab tal popkorne hävitada, ise mõeldes: "Ma mäletan, kui ta oli pisike, hoidsin ma teda oma kätel ja surusin vastu rinda ning ütlesin, et armastan teda. See oli imetore. Nüüd on ta kasvanud nii kauniks neiuks. Ei tea, mida ta mõtleks, kui ma teda kallistaksin nagu vanasti ja ütleksin, et armastan teda?" Ta jõuab otsusele, et nii toimida oleks sündsusetu. Tütrel oleks nii piinlik. Mida ta küll võiks mõelda! Samal ajal mõtleb tütar: "Ei tea, miks isa mind enam ei kallista; miks ta mind enam ei armasta!"
Kas pole kurb, et me oleme jõudnud aega, mil maailmas meie ümber on nii palju perverssusi, isegi verepilastust, et isad ei tea enam, kuidas väljendada armastust oma laste vastu? Nad on segaduses, mida sünnib teha ja mida mitte. Kui Ophra show's räägitakse isast, kes üle pika aja tütart nähes mitte ainult suudleb teda huultele, vaid ajab ka oma keele talle suhu ning järgmisena kutsub ta voodisse, siis mõistlik isa ei julge selle peale oma tütart isegi enam emmata, laubale suudelda ega öelda, et armastab teda!
Ilusaim näide isadusest on muidugi meie Taevane Isa. Jeesus ilmutas Teda mitmel viisil, kaasa arvatud tähendamissõnas kadunud pojast. Enamus inimesi on vist mingil viisil teinud selle kogemuse, kui on pidanud end targemaks oma isast. Te teate seda lugu. Poeg nõuab isalt kätte oma pärandiosa ja läheb uitama maailma, kus raiskab kõik selle. Raha otsas, kadusid ka sõbrad ja noormees leiab end söömas seakünast. Enam madalamale ei saa üks juudi poiss langeda!
Seal istudes "keskenes ta endasse" ja hakkas mõtlema: "Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde" (Luk.15,17.18). Panite tähele, järele mõeldes leidis ta, et võib minna tagasi isa juurde. Võib-olla ei ole suhe enam sama, aga ta oli kindel, et uks on talle avatud. Millest ta seda teadis? Aga sellest, et kogu lapsepõlve vältel oli isa väljendanud talle oma armastust, otsekui öeldes: "Olenemata sellest, kui kaugele sa oled läinud ja milliseks muutunud, võid sa alati tulla tagasi koju. Sa oled alati teretulnud, sest ma armastan sind!" Kõik isad peaksid ümbritsema oma lapsi sellise armastusega.
Nii sai poeg julgust ja läks koju, kus teda ootas parem vastuvõtt, kui ta oleks osanud loota: Isa armastas teda endiselt ega olnud võõrdunud ka armastuse praktilisest väljendamisest. Luk.15,20 ütleb, et isa "jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud." Isa armastust ei hoidnud tagasi hirm, mida teised võiksid mõelda. Pole kahtlust, et just selline ülevoolav armastus päästis selle poisi! Isad, meie väljendatud armastus võib päästa ka meie lapsed!
2. LÄBIPAISTEV ELU.
Hea isa teiseks tunnuseks on läbipaistev elu. Paulus kirjutas: "Nõnda meie, teid ihaldades, olime valmis teile andma mitte ainult Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinged [otseses tõlkes "elud"], sest te olite meile armsaks saanud." Kas märkate seost "evangeeliumi" ja "elu" vahel? Paulus kuulutas evangeeliumi, ilmutades seda samal ajal ka oma eluga. Olles kristlikud isad, peaksid meie lapsed nägema seda meie elust – meie käitumisest, sammudest, mis me astume, ja otsustest, mis me teeme iga päev. Kristlastena olgu meie käitumine alati kristlik.
Aga kui alati ei ole? Mida siis teha? Oma tegusid varjata? Omada saladusi laste ees? Pole siis ime, kui lapsedki püüavad varsti midagi varjata isade ja emade eest. Aga me teame oma kogemustest, et midagi ei saa varjata lõputult, kõik tuleb kunagi päevavalgele. Parem on siis juba elada n.ö. läbipaistvalt, s.o. midagi varjamata. Ja kristlastena on see lausa meie kohus – elada ja käituda iga päev "Kristuse evangeeliumi vääriliselt" (Flp.1,27). Palugem, lausa anugem selleks Jumalalt tarkust ja jõudu!
Ja kui oleme eksinud, siis tunnistagem seda. Ja parandagem meelt. Siit võivad lapsed saada mõne kõige väärtuslikuma õppetunni oma eluks! Lapsed peavad nägema, et isad on ka päris inimesed, kes vahel eksivad, kuid kes Jumalalt jõudu saades muutuvad.
3. ISEKUSETA TÖÖKUS.
Hea isa kolmas omadus on isekuseta usinus ehk töökus. Paulus kirjutas: "Te mäletate ju, vennad, meie tööd ja vaeva: ööd ja päevad me tegime tööd selleks, et mitte kedagi teie seast koormata, ja kuulutasime teie seas Jumala evangeeliumi." Paulus töötas usinasti ilma palgata. Seda tähendab isekuseta ehk omakasupüüdmatu töökus. Hea palga eest on vast kõik valmis rügama ja mõned isad saavad ka oma lapsed kodus tööle hea taskuraha eest, kuid me peaksime õpetama oma lapsi töötama ka isetult, andes ise selleks eeskuju.
Eeskuju andes ehk õpetades ei tohiks me aga teha seda viga, et nõuame lapselt kohe täiuslikkust – nõuame lapselt sama head tööd, kui ise teeme. Kui isa või ema on teinud selle vea, siis pole ime, et laps ei taha nõutud tööd teha. Ta ütleb: "Tehke, ise, mina ei oska ju nii hästi teha; te pole mu tööga kunagi rahul!"
Lugu räägib väikesest poisist, kes püüdis joonistada hobust. Tema tegevust jälgis isa, kes oskas hästi joonistada. Poiss oli üsna saamatu ja nii püüdis isa teda aidata, andes talle nõu, kuidas seda teha. Kuid sellest polnud suurt abi. Lõpuks võttis isa pojalt paberi, joonistas sellele imeilusa hobuse ja seda lapsele ulatades ütles: "Nii tuleb joonistada hobust!"
Poiss vaatas oma lapsesilmadega isale otsa ja ütles: "Aga, isa, ma tahan joonistada oma hobuse!" Iga laps peab joonistama oma hobuse! Isadena peaksime olema piisavalt targad, et astuda kõrvale ja lasta neil seda teha – tehes vigu ja õppides neist.
4. EHTNE VAIMULIKKUS.
Hea isa neljandaks tunnuseks on ehtne ehk siiras vaimulikkus. Paulus kirjutas: "Teie ja Jumal olete tunnistajad, kui pühasti ja õigesti ja laitmatult me suhtusime teisse usklikesse." Jumala soov on, et isad oleksid kodus vaimulikud juhid, perekonnapreestrid. See aga kohustab elama "pühasti ja õigesti ja laitmatult" nii Jumala kui inimeste ees. Tõde on see, et isad mängivad vaimuliku elu juhi rolli isegi siis, kui nad teevad seda halvasti. Nad kas juhivad pereliikmed Jumalale lähemale või Temast eemale. Selline vastutus lasub isadel! Ärme seda iial unusta.
Vaimuliku liidrina on meie kohus näidata kõigile pereliikmeile, et meie usk, meie vaimulikkus on siiras ja ehtne. Et see on kodus sama, mis kirikus. Et me palvetame mitte ainult kirikus, vaid ka kodus. Et me loeme Pühakirja mitte ainult kirikus, vaid ka kodus. Et me õpetame kristlikke väärtusi mitte ainult kirikus, vaid ka kodus. Meie eeskuju usuliidrina on pere vaimulikuks kasvuks hädavajalik. Olgu siis meie vaimulikkus ehtne.
5. POSITIIVNE MÕJU.
Ja hea isa viiendaks omaduseks on positiivne mõju. Paulus kirjutas: "Nagu te ka teate, kuidas me igaüht teie seast otsekui isa oma lapsi õhutasime ja julgustasime, teid manitsedes elama nõnda, kuidas kohus on Jumala ees, kes teid kutsub oma riiki ja ausse." Lapsi jumalakartlikult elama õpetades ja õhutades tuleb olla julgustav, positiivne. Kui paljud eksivad siin!
Lugu räägib 12-aastasest poisist, kes skaudina planeeris osavõtmist isa-poja skaudilaagrist. Ta oli hästi õppinud ja lausa kees soovist näidata isale kõiki oma oskusi. Suur oli tema rõõm, kui isa lubas, et tuleb temaga kaasa hea meelega.
Päeval, mil skaudid pidid kohtuma kooli juures õhtul kell viis, et sõita sealt koos laagrisse, ootas poiss juba lõunast saadik, asjad kõik pakitud ja trepile välja toodud, töölt isa, kes saabus lõpuks kell 7 õhtul. Ta vabandas, et tööl oli läinud pisut kauem ja ütles, et ärgu poiss muretsegu. Sõidame hommikul välja kell seitse, kaart meil on ja jõuame esimese laagripäeva alguseks ilusti kohale. Poisil oli kahju, kuid ta leppis sellega.
Järgmise päeva hommikul tõusis poiss väga vara ja juba kella poole seitsmeks oli ta valmis, kõik vajalikud asjad isa autosse tassitud. Isa-ema magamistoa uks aga ei avanenud enne kella üheksat! Kui siis lõpuks isa majast väljus ja poissi asjadega nägi, hakkas ta seletama, et ta selg on haige ja ta ei saa telgis magada. "Sa oled suur poiss ja saad aru ja tood nüüd ilusti oma asjad minu autost välja, sest mul on vaja kinni pidada ühest kokkuleppest," ütles isa.
Mis 12-aastasel poisil muud üle jäi, kui auto oma asjadest vabastada ja eemalduda nukralt, et tagasi vaadates näha, kuidas isa oma golfitarbed autosse viskas ja ära sõitis – oma kokkulepet täitma! Nüüd oli poisile selge, et isa ei mõelnudki temaga laagrisse tulla! Nuttes mõtles ta, et isale on golfikaaslased tähtsamad kui tema!
Keegi on täheldanud, et iga positiivse, julgustava sõna kohta, mis isad oma lastele ütlevad, tuleb 10 negatiivset sõna. Nad on varmad ütlema: "Ei! Ära tee! Ei tohi! Jäta juba! Sul ei tule see välja! Sa ei oska! Rumalus!" Samal ajal ei suuda nad leida positiivseid sõnu lapse julgustamiseks ja tunnustamiseks. Lapselt nõuavad nad sõnakuulmist ja täpsust, kuid ise käituvad kõige kohusetundetumalt.
Seda ei teinud ega õpetanud Paulus. Seda ei õpeta Jumala Sõna. Pühakiri õpetab, et üks õige isa peaks olema võimeline väljendama siirast armastust, ta peaks elama läbipaistvat elu, olema isekuseta töökas, omama ehtsat vaimulikkust ning positiivset mõju, julgustades oma lapsi elama jumalakartlikult.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv