Kuidas töötad sina?
10.03.2012 - (1162)

Loojana ja loodu ülalpidajana teeb Jumal pidevalt oma head tööd. Jeesus ütles – Joh.5,17: "Minu Isa tegutseb tänini ja mina tegutsen!" Ka selles maailmas on igaühel oma töö. Ja inimesi hinnatakse selle järgi, kuidas nad oma tööd teevad. Isegi väikestel lastel on oma töö! Mis töö neil on? Kasvamise töö!
Mulle meeldib lugu sellest, kuidas ema püüab vara hommikul äratada oma pojukest, et saata ta kooli. Poeg protesteerib: "Ma ei taha minna kooli!"
Ema vastab: "Aga sa pead minema!"
Poeg pomiseb: "Ütle mulle üks hea põhjus, miks ma peaksin seda tegema!"
"Selleks on vähemalt kolm põhjust," vastab ema. "Esimene: Sa ei saa elus läbi, kui sa ei lähe kooli. Teine: Sul ei ole ühtegi mõjuvat põhjust puudumiseks. Ja kolmas: Sa pead minema, sest sa oled kooli direktor."
Muidugi on koolis käimine mitte ainult kooli direktori ja õpetajate töö. See on ka õpilaste töö. Ka nemad saavad "palga oma töö järgi" (1.Kor.3,8). Need, kes õppetööd tõsisemalt võtavad, saavad paremad töökohad, kus makstakse ka suuremat palka. Muidugi oleneb palk ka sellest, kuidas keegi ka selles "paremas töökohas" tööd teeb.
Lugu räägib ühe isa kolmest pojast, kes asusid kõik samal ajal tööle nende isa vanale sõbrale kuuluvasse karusnahkadega tegelevasse firmasse. Olles töötanud seal üle aasta, sai üks poeg ikka sama palka, mis talle maksti tööle asudes. Teine poeg oli saanud veidi palgalisa, kusjuures kolmanda poja palka oli kahekordistatud.
Soovides teada selle põhjust, läks isa oma vana sõbra, karusnahakompanii presidendi juurde ja ütles: "Jim, mu kolm poega kõik töötavad sinu heaks ja ma olen sulle tänulik, et andsid neile tööd oma firmas. Kuid ma ei saa aru ühest asjast. Ühele sa maksad 2500 dollarit kuus, teisele 3000 ja kolmandale 5000 dollarit kuus. Miks nii?"
Firma juht jäi hetkeks mõttesse ja siis ütles: "Hea küll, võib-olla saan ma sulle näidata, miks. On sul piisavalt aega, et siin veidi oodata?"
"Ma võin olla siin kogu päeva, kui vaja," vastas isa.
"Hästi! Võib-olla ei võta see nii palju aega, aga eks näis!" Ta haaras telefoni ja helistas sõbra pojale, kes sai kaks ja pool tuhat dollarit kuus, ning ütles talle: "Ma kuulsin, et sadamasse on saabunud laev nimega "Ontario," mille lastis on ka karusnahku. Mine, palun, sinna ja vaata täpselt järele, mida ta veab ja anna mulle teada."
Umbes 3 minuti pärast helises firmajuhi telefon ja noormees teatas: "Mul polnudki vaja minna kohale, et saada informatsiooni. Ma helistasin neile. Nende lastis on 1500 hülgenahka."
"Tänan!" ütles firma president. Seejärel helistas ta sõbra teisele pojale, kes sai palka 3000 dollarit kuus, ja ütles: "Sadamas on randunud "Ontario." Palun mine ja uuri välja, mida ta veab ja teata mulle nii kiiresti kui võimalik!"
Umbes tunni aja pärast helises telefon ja see poeg teatas: "Ma läksin kohale ja uurisin järele, nagu käskisite. Laeval on 1500 hülgenahka ja mõned teised nahad."
Seejärel helistas firma president sõbra kolmandale pojale ja andis talle sama ülesande, mille olid saanud esimene ja teine poeg. Nelja tunni pärast ilmus poeg isiklikult bossi kabinetti ja ütles: "Laeval oli 1500 hülgenahka ja kõik olid hea kvaliteediga. Mul õnnestus need ära osta 25 dollarit tükk ja täita ühe meie kliendi tellimuse. Ta ostis kõik need ära 40 dollarit tükk. Veel oli laeval 500 punase rebase toornahka. Meie, muidugi, nendega ei tegele, kuid ma tean üht, kes neid vajab. Ja nii ma helistasin talle ja sõlmisin tehingu, millega me teenisime vahelt 6000 dollarit. Seal oli ka 39 imeilusat naaritsa nahka. Kuna sulle meeldib ise tegelda naaritsa nahkadega, siis ma leppisin nendega kokku, et nad säilitavad sulle ostueesõiguse kuni täna õhtuni, et mul oleks aega sulle teatada."
"Tänan," vastas firmajuht, "sa tegid õigesti ja ma lähen kohe ning vaatan need üle."
Seejärel noormees lahkus. Pöördudes kolme poja isa poole, küsis firmajuht: "Saite te vastuse oma küsimusele?"
"Jah," vastas isa. "Esimene isegi ei järginud teie instruktsioone; teine tegi täpselt seda, mida nõudsite; kolmas aga andis teie teenistuses oma parima."
Selle näite varal ehk mõistame paremini ka Pauluse sõnu 1.Kor.3,8.9: "Aga istutaja ja kastja on ühesugused; kuid kumbki saab oma palga oma töö järgi. Sest me oleme Jumala kaastöölised."
Nii et ka Jumal maksab palka tehtud töö järgi. Ja see on õiglane. Kuidas me siis peaksime töötama? Millised kaastöölised me oleme Jumalale?
KUI TÄIELIK ON MU PÜHENDUMINE? On see piisavalt sügav, et hoida mind ustavana ka siis, kui kõik minu ümber ignoreerivad Jumala tahet ning lähevad kergema vastupanu teed? Rom.14,16 manitseb Paulus: "Ärgu saagu hea, mis teil on, pilgatavaks!" Aga me oleme jõudnud aega, mil see on juhtunud! Mitte et meie oleme selleks põhjust andnud, vaid et maailm on tallanud jalge alla piibellikud väärtused – selle "hea, mis meil on." Näiteks: kas abielu, mille Jumal on seadnud mehe ja naise vahele, on hea asi? Muidugi on. Aga maailm pakub sellele rohkelt kummalisi alternatiive. Kas see pole selle hea asja pilkamine? Ja mida teeme meie, kui registreeritud abielu mehe ja naise vahel ja seksi sündsaks pidamist ainult nende vahel peetakse igandiks? Mida teeme meie, kui maailm pilkab neid, kes lasevad igal eostunud lapsel sündida? Olen ma piisavalt pühendunud, et palvetada ka siis, kui palve on koolidest kõrvaldatud, s.t. ei peeta vajalikuks lapsi palvetama õpetada?
On kummaline, et paljusid asju, mida on sajandeid või isegi aastatuhandeid peetud heaks, peetakse nüüd tarbetuiks, asjatuiks kitsendusteks või koguni pahaks. Oleme me Jumalale piisavalt pühendunud, et Tema kaastöölistena nende asjade eest ikka veel seista? Või oleme segaduses või koguni kiusatud maailmaga kaasa minema?
Prohvet Malakia raamatust võime lugeda – Mal.3,13-17: "Teie sõnad mu kohta on karmid, ütleb Jehoova. ... Te ütlete: "Ilmaaegu on Jumalat teenida! Ja mis kasu on meil Tema käsu täitmisest või leinariietuses vägede Jehoova palge ees käimisest? ... Needki elavad edasi, kes pattu teevad, need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad!" Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Jehoovat; ja Jehoova pani tähele ning kuulis ja Tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Jehoovat ja austavad Tema nime! Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Jehoova, on mu eraomand [hinnaline aare] sel päeval, mille ma valmistan!"
Jumalakartlikud inimesed, Jumala kaastöölised Malakia päevil olid Jumalale nii pühendunud, et keeldusid minemast ärataganemise vooluga kaasa, ehkki neid naerdi ja pilgati, et nad teenivad Jumalat ilmaaegu. Ja tulemus oli, et Jumal kutsus neid oma kalliks aardeks. Nad olid väärtuslikud Tema silmis ja kindlasti maksab Ta neile head palka.
Kui head töölised oleme meie Jumalale? See oleneb sellest, kui pühendunud me oleme. Ja veel...
KUI HEAD KOOSTÖÖD ME TEEME TEISTEGA? "Me oleme Jumala kaastöölised," kirjutab Paulus, kes viitab sageli oma "kaastöölistele." Kogudus on Jumala töölispere. Koos suudame teha palju asju, mida me ei saaks teha üksikult. Apostlite tegude raamatu alguses kirjeldatud koguduse kiire kasv ei olnud ühe mehe jutlustamise tulemus. Seal töötas ja palvetas koos terve grupp mehi ja naisi ning Jumal õnnistas nende jõupingutusi. Kuulge – Apt.2,44-47: "Aga kõik need, kes uskusid, olid üheskoos ja kõik, mis neil oli, oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ja jagasid, mis saadi, igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas. Ja nad viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega, kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti." See oli tugev "ühendus," mis tegutses üksmeeles koos. Nad olid Jumala tõelised "kaastöölised."
Mulle meeldib viis, kuidas Giideon saavutas võidu midjanlaste üle. Ta valis välja 300 TÄIELIKULT PÜHENDUNUD meest ja jagas nad kolme rühma ning paigutas kolme kohta midjanite armee ümber. Ja siis käskis tegutseda täpselt tema eeskujul. Nad tegidki KÕIK KOOS nii, nagu tegi nende liider, ja tulemuseks oli suur võit midjanlaste üle (Kht.7).
Kui soovime, et me koguduse missioon oleks edukas, peame ka meie tegema omavahel tihedat koostööd, andes teistele eeskuju oma pühendunud tegevusega.
Ameerika president Teddy Roosevelt jutustas kord huvitava loo oma elust. Ta külastas väikest Islamorada saart ja "armus" sellesse, veetes seal sageli oma puhkuse. Vesteldes saare elanikega, kuulis ta tihti "onu John'i" nime. Ta näis meeldivat kõigile inimestele. Kord üht kodu külastades küsiti talt, kas ta on kohanud onu John'i, ja kui ta vastas, et ei ole, aga tahaks teda näha küll, öeldi talle, et onu John on parajasti nende köögis. Nii nad kohtusid, vestlesid omavahel ja mees meeldis Rooseveltile nii väga, et ta lahkumiseks kätt sirutades ütles: "Onu John, oli rõõm sinuga kohtuda. Kui ma saan midagi teha sinu heaks, siis ainult küsi. Nõus?"
"Jah, muidugi, härra president," vastas mees. "Tegelikult paluksin ma kohe teilt üht teenet. Vaadake seda väikest valget kirikut seal saare keskel mäel. Te olete kristlane, aga ma ei ole iial näinud teid seal kirikus. Kui teie kui USA president tuleksite sellesse kirikusse, tuleksid teie eeskujul sinna kõik saare elanikud. Kas te ei soovi, et nad tuleksid kirikusse? Mis te arvate, kas nad peaksid tulema kirikusse?"
President vaikis; tal oli häbi. Seejärel ütles ta: "Ma tulen sel pühapäeval." Ja ta tuli sel pühapäeval ja igal pühapäeval, mil ta oli sellel saarel ja muidugi tuli sinna kogu saare rahvas! Eeskuju on nii oluline. Kristlastena peame me hoidma kokku ja tegutsema üksmeelselt koos; oleme ju kõik Jumala kaastöölised!
KES PEAB ARVET JA MAKSAB PALKA? Paulus kirjutab 2.Kor.5,10: "Sest me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi!" Jah, Jumal tasub meile meie ustavuse, meie jõupingutuste, higi ja pisarate eest. Tema näeb kõik – ka seda, mida inimesed ei näe. Jumal ütles kord Saamuelile – 1.Sam.16,7: "See pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!"
Me võime vahel nutta ja mõelda, kas meie vaev tasub ära? Kes mõistab meie jõupingutusi? Jumal näeb ja mõistab; Tema peab arvet ja tasub – vahel osaliselt juba selles elus.
Ühe kiriku pastor küsis kord peale jumalateenistust: "Kas keegi meie tänastest külalistest soovib midagi öelda?" Tõusis üks soliidne keskealine mees, kes ütles: "Jah, ma tahaksin midagi öelda. Ma olen siin tagasi esimest korda peale 35 aastat. Ma võtsin osa laste hingamispäevakoolist. Minu õpetajaks oli proua Alton, kas on ka täna siin. Ma tulin siia temalt andeks paluma, sest ma olin see poiss, kes valmistas talle oma inetu käitumisega kõige enam peavalu. Ma segasin pidevalt tundi ja ässitasin ka teisi lapsi tegema igasuguseid "tükke."
Siis kolis meie pere siit ära. Viimasel hingamispäeval enne seda olin ma eriti häbematu. Kui olin klassist lahkunud, tuli mulle meelde, et olin unustanud midagi maha. Kuna ma olin siin viimast korda, siis otsustasin selle asja ära tuua. Nii läksin ma tagasi. Uks oli praokil ja ma nägin oma hingamispäevakooli õpetajat istumas laua taga, pea norgus ja nutmas. Ma kuulsin palvesõnu: "Jumal, palun, aita mind!" Ma jälgisin teda tükk aega ja siis lahkusin, asju võtmata.
Aastaid oli mul valus iga kord, kui ma sellele mõtlesin. Lõpuks sai Jumal mu kätte ja ma pöördusin ning nüüd olen ma ühes koguduses kogudusevanemaks – tänu õe Altoni palvetele, eriti sellele palvele, mida ta palus pisarsilmil minu siin viibimise viimasel päeval. Nüüd tänan ma Jumalat sinu eest," ütles ta oma endise õpetaja poole pöördudes, "ja palun, et sinu usk ja ramm ei lõpeks. Jumal tasugu sulle su armastusetöö eest!"
Tõesti, Jumal tasub kõigile nende armastuses tehtud töö eest! Ja lõpetagem Pauluse sõnadega 1.Kor.15,58: "Sellepärast, mu armsad vennad [ja õed], olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!" Töötagem siis pühendunult ja üksmeeles!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv