Armastav Isa
10.11.2012 - (1354)

Homme tähistab maailm isadepäeva. On huvitav märkida, et ehkki isad ei ole alati oma kutsumuse kõrgusel, valis Jeesus Jumala armastuse ja olemuse illustreerimiseks just isa. Ja kui jüngrid palusid Jeesust, et Ta õpetaks neid palvetama, andis Ta neile näidispalve, mis algab sõnadega "Meie Isa, kes oled taevas" (Mat.6,9).
Kes meist ei teaks Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast? Tõenäoliselt on see Tema kõige kuulsam ja tuntum tähendamissõna. Ja seda ilmselt sellepärast, et enamus inimesi identifitseerib end nii või teisiti selle kadunud pojaga. Kuid see kadunud poeg pole selle tähendamissõna peategelane. Selle võrdumi keskmes on hoopis armastav ja oma last koju tagasi ootav ning talle kõik andestav isa.
Kuulakem seda tuttavat lugu: Luk.15,11-24: "Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel. Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu. Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale.
Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist!
Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. Aga poeg ütles talle: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Ent isa ütles oma sulastele: tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema."
Sellest tähendamissõnast võime välja lugeda vähemalt neli tahku ühe armastava isa suhtumisest oma lapsesse. Oma käitumisega ütleb ta: (1) Sa oled vaba! (2) Ma armastan sind! (3) Ma andestan sulle! (4) Ma tunnen sinust rõõmu!
1. SA OLED VABA!
Esimese asjana õpetab see tähendamissõna, et armastav isa peaks olema suuteline ütlema oma lapsele: "Sa oled vaba!" See on usalduse ilmutamine oma lapse vastu. See ei tähenda, et me lapse sündimisest peale laseme tal teha, mis tal pähe tuleb. Last tuleb kasvatada. Psühholoogid õpetavad, et lapse esimesed eluaastad on eriti olulised, sest siis kujunevad välja hoiakud ja otsustamise mehhanismid. Jälgides ja kuulates ses varases eas ema ja isa, formeerub lapse isiksus. Nii et kui me soovime oma lastele suurt mõju avaldada, siis tuleb seda teha neil esimestel eluaastatel, sest hiljem on seda väga raske teha. Ja uskuge – need esimesed eluaastad mööduvad linnutiivul. Nii et kiirustage!
Siis tuleb aeg, mil laps paneb pahaks, et teda lapsena koheldakse, s.t. õpetatakse ja juhendatakse. Paljud lapsed sel ajal lausa mässavad oma vanemate ja üldse vanemate inimeste vastu. "Mis te kamandate!" ütlevad nad. "Ma tahan olla vaba! Ma otsustan ise, mis ma teen! See on minu elu!" Ja ehkki vanemaile näib, et laps pole veel piisavalt küps otsustama elu küsimusi iseseisvalt, tuleb paratamatult aeg, mil neil pole muud valikut kui öelda: "Sa oled vaba!"
Sellisele otsusele ei jõuta tavaliselt ilma võitluseta, sest ka väljastpoolt tulev surve sunnib vanemaid üritama ohjeldada oma peaaegu täiskasvanud lapsi. Vanemad inimesed mäletavad aega, mil alaealistel oli linnatänavail liikumine peale kella 10 õhtul ilma täiskasvanust saatjata keelatud. Veel mõni aasta tagasi oli Dallase linnavalitsuses debatt selle üle, kas korra tagamiseks tänavail seada kuni 17-aastaste laste jaoks sisse nn. komandanditund alates kella 11 õhtul, s.t. et peale seda kellaaega ei tohi nad ilma täiskasvanud saatjata liikuda tänavail. See seaduse-eelnõu nägi ette 500 dollarist trahvi vanemaile, kelle laps seda korraldust rikub. Lastele muidugi see mõte ei meeldinud, sest see piiras nende vabadust. Ka vanemad polnud innustunud, sest see tähendas suuri lisakulutusi. Aga linnaisad olid mures, sest lapsed olid "käest ära" ja tegid tänavail pahandusi, eriti hilja õhtul ja öösel! Ja nende arvates vastutasid vanemad oma laste eest. Aga katsu sa vastutada, kui laps soovib olla vaba ja lausa nõuab seda vabadust.
Nii et pole kerge öelda lapsele: "Sa oled vaba!" Aga armastav isa siiski teeb seda, olles lapse sündimisest peale teinud kõik, et kasvatada teda korralikuks inimeseks. Siiski, olenemata sellest, kas laps on hea või halb, saabub aeg, mil ta otsustab pesast lahkuda ja minna oma teed, elada oma elu. Mõni valib minna päris "kaugele maale." Ning vanemaile – kaasa arvatud isale – ei jää muud üle, kui öelda: "Sa oled vaba! Sa võid minna, kui sa soovid!" Siiski võib ta lisada: "Ma palvetan sinu eest ja tea, et isamaja uks on sulle alati avatud, kui sa peaksid soovima koju tagasi pöörduda! Aga sa oled vaba!" Ja sama ütleb meile ka meie Taevane Isa: "Sa oled vaba!"
2. MA ARMASTAN SIND!
Teise asjana õpetab see tähendamissõna, et armastav isa peaks olema suuteline ütlema oma lapsele: "Ma armastan sind!" See on mitte ainult sõnad. See on igapäevane suhtumine. See on alus, millele on rajatud perekond.
Me teeme suure vea, kui ütleme oma lapsele: "Kui sa oled hea laps, siis issi armastab sind! Aga kui sa oled paha laps, siis issi ei armasta sind! Kui sa kuuled sõna, siis isa armastab sind; kui sa aga sõna ei kuule, siis isa ei armasta sind!" Tõeline armastus ei ole tingimuslik. See ütleb: "Kui sa teed halba, siis mulle ei meeldi see halb, aga ma siiski armastan sind!"
Kas te pole märganud, et kui väike laps teeb midagi halba ja sa keelad teda või isegi karistad teda, siis ei lähe kaua aega, kui ta tuleb su juurde, soovides saada kindlusetunde, et sa ikkagi armastad teda? Nad teavad, et tegid pahandust. Nüüd soovivad nad teada, kas sa ikka armastad neid! On nii oluline, et sa võtaksid nad sülle ja kallistaksid neid ning ütleksid, et kuigi sulle ei meeldinud nende pahategu, armastad sa neid ikka endiselt ja kogu südamest.
Siiski ei väljendu armastus VAID kallistustes ja suudlustes-musides. Selles on ka karmust ja tõsidust ning korra ja sõnakuulmise nõudmist. Me kutsume lapsi korrale, isegi karistame neid – mitte sellest hoolimata, et me neid armastame, vaid JUST SELLEPÄRAST, et armastame neid! On aegu ja olukordi, kus meil tuleb öelda: "Siin on piir, mida sa ei tohi ületada!"
Üks uurimus käsitles kahte tuhandet 5. ja 6. klassi õpilast. Selle kohaselt olid emotsionaalselt kõige tugevamad, enesehinnangult parimad ja õppimiselt kõige edukamad just need lapsed, kelle kodus valitses karm distsipliin. Armastuses nõutud distsipliin valmistab lapse kõige paremini ette iseseisvaks eluks. Aga rõhutan veelkord: laps ei tohi iial kaotada teadmist, et isa teda armastab. Heas või halvas, sõnakuulmises või sõnakuulmatuses – õige isa ei lakka iial oma last armastamast ja seda peab teadma iga laps! Taevaisa ei lakka iial oma last armastamast ja seda peab teadma iga Tema laps!
3. MA ANDESTAN SULLE!
Kolmanda asjana õpetab tähendamissõna kadunud pojast, et armastav isa peaks olema suuteline ütlema oma lapsele: "Ma andestan sulle!" Need sõnad hoiavad sageli ära suhte purunemise, või kui see on siiski toimunud, kindlustavad lepituse, kiskudes maha lahutava vaheseina.
Armastav isa selles loos andestas oma pojale kogu südamest, kui see tuli tagasi koju tema juurde. Me ei näe seda isa ütlemas: "Sina tegid selle suure vea, sina keerasid kokku selle käki, sina keetsid selle supi, nüüd söö see ise ära!" Oh, ei! Kui poeg pöördus tagasi koju, hüüdis isa kiiresti sulastele: "Tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud!"
Ma kardan, et enamus lapsi teeb oma valitud teel midagi, mis ei meeldi isale ja emale, mis valmistab neile pettumuse. Kuidas me sellele reageerime? Me võime öelda, et ei andesta iial ning tuletada lapsele alati meelde tema eksisamme, või me võime andestada need ja unustada kogu see paha lugu ja minna edasi, lastes ka lapsel minna oma eluga edasi.
Üks laps tunnistas, kuidas tema elu rikkus ta ema ja vanaisa vaheline tüli mingi raha pärast, mille vanaisa oli emale kunagi laenanud. Ema ei olnud maksnud lubatud ajal tagasi ja sellest oli tekkinud suur pahandus. Aastaid ei suhelnud nad omavahel ja isegi jõulude ajal ei saanud vanaema teha oma lastelastele kinke, sest vanaisa ei lubanud! Kannatasid kõik – ja lihtsalt sellepärast, et kaks inimest, ema ja vanaisa, ei suutnud kumbki öelda: "Ma andestan sulle!"
Elu on liiga lühike, et selliselt nägeleda ja viha pidada! Ja kellele on seda vaja? Kes lõikab sellest kasu? Ainult hingevaenlane! Kõik inimesed aga ainult kannatavad kahju! Nii et kui sinu perekonnas peaks praegu olema sarnaseid probleeme, siis ära viivita andestamisega ja nende pahade asjade unustamisega. Palu Jumalalt jõudu öelda eksijale: "Ma andestan sulle!" Selliselt ilmutad Kristuse meelt ja kasvad Tema sarnaduses.
Lugu räägib ühest väikesest tüdrukust, kes käis esimest korda laste hingamispäevakoolis. Tulnud kirikust koju oma hingamispäevakooli materjalidega, näitas ta õhinal neid oma emale. Nende seas oli ka Jeesuse pilt. Ema küsis: "Kas sa tead, kes see on?" Laps vastas: "Mul ei tule meelde Ta nimi, aga ma tean, et Ta käib meie kirikus!"
Taevaisa on meile nii palju andestanud ja Ta soovib, et ka meie andestaksime oma ligimestele.
4. MA TUNNEN SINUST RÕÕMU!
Ja neljanda asjana õpetab tähendamissõna kadunud pojast, et armastav isa peaks olema suuteline ütlema oma lapsele: "Ma tunnen sinust rõõmu!" On tore, kui me isegi pärast ebameeldivaid kogemusi suudame tunda rõõmu üksteise lähedusest, kui me suudame koos rõõmustada, et miski kurb lugu on lõppenud hästi, või et miskil negatiivsel asjal on siiski ka positiivne pool.
Kadunud poja isa korraldas poja naastes tõelise rõõmupeo – selle asemel, et vaevata teda küsimustega, mida ta seal võõral maal tegi ja miks ta elu nii untsu läks. Ta ütles ka tagasi tulnud poja vennale ehk oma teisele pojale, et "nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!" (Luk.15,32).
Üks evangelist kirjutab sellest, kuidas ta lendab koju pärast mitu nädalat kestnud evangeelset kampaaniat. Ta kirjutab: "Ma tean, et mu naine ja kaks tütart ootavad mind lennujaamas. Ja kui ma olen läbinud pika koridori ja lõpuks jõuan jaamahoonesse, näen ma oma naist, kel on suur naeratus näol ja temaga on mu kaks tütart. Siis hakkab mu noorem tütar aplodeerima, sest isa on saabunud koju."
Selle peale ta lisab: "Ühel päeval läbime me pika koridori ja siseneme pärliväravaist kuldseile uulitsaile. Seal kohtame me Paulust ja Peetrust ning vast ka Moosest ja Eelijat. Kuid lõpuks jõuame me Jumala troonisaali, kus Jeesus istub oma Isa paremal käel. Siis kuuleme me taevaste olevuste aplausi, kes on nii rõõmsad, et me oleme saabunud koju!"
On hea teada, et Taevaisa tunneb meist rõõmu. Nagu Ta ütles Jeesusele: "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!" (Mat.3,17), nii ütleb Ta seda ka meile, kes me Teda armastame – kes me tuleme Tema juurde ja jääme Tema juurde. Kuidas me ka oleme eksinud – kõik on andestatud. On vaid koosolemise rõõm!
Jah, Jeesus võrdles Jumala riiki tihti rõõmsa peoga. Ja sinna on kutsutud kõik – nii kadunud ja koju tagasi pöördunud pojad ja tütred kui ka kadunud poegade ja tütarde vennad ja õed, kes pole eksinud võõrale maale. Tulge kõik ja olge rõõmsad! Seda soovib teie armastav Isa.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv