Tugev side
14.08.2010 - (1183)

Kui sul oleks viimane võimalus palvetada, öelda oma elu viimane palve oma kõige lähedasemate ringis, kuidas sa seda teeksid? Kas sa teeksid seda tavaliselt, nagu sa loed hommikuti oma hommikupalvet või õhtuti oma õhtupalvet, või teeksid sa seda erilise südamega, pisarsilmil ja väriseva häälega – võib-olla isegi värisevate käte ja jalgadega? Ja mis oleks selle palve sisu? Kas sa palvetaksid varju ja kaitse pärast, jõu ja usu pärast? Kas sa paluksid, et – mis ka ei juhtuks – sul oleks kindlustunne Jumala läheduses? Või palvetaksid sa oma pereliikmete, vara ja kõige pärast, mille nimel oled töötanud nii kõvasti kogu oma elu? Kas sa palvetaksid andestuse, lepituse ja üksmeele pärast?
Täna heidame ühe põgusa pilgu Jeesuse viimasele palvele oma lähedaste seltsis enne Tema kinnivõtmist, kohut Tema üle, ristilöömist ja surma. Mida Ta palus? Mis oli Tema viimane soov oma jüngritele, oma kogudusele läbi aegade?
Joh.17,20-23: "Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse, et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu Sina, Isa, minus ja mina Sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et Sa mind oled läkitanud. Selle au, mille Sa andsid mulle, olen mina andnud neile, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks: mina nendes ja Sina minus, et nad täielikult saaksid üheks ja maailm tunneks, et Sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu Sa mind oled armastanud."
Pole mingit kahtlust – Jeesuse viimane palve oli ühtsuse pärast, Tema viimane soov oli, et Ta järelkäijate seas valitseks üksmeel. Mitte ainult jüngrite seas, vaid ka nende seas, kes nende tunnistuse kaudu usuvad Temasse – "et nemad kõik oleksid üks." See oli palve kristliku kiriku eest, see oli palve ülejäänute koguduse eest, see oli eestpalve ka Seitsmenda Päeva Adventistide Pärnu Koguduse eest. See oli palve sinu ja minu eest – meie kõigi eest.
Kaks tuhat aastat tagasi, kui Jeesusel oli viimane võimalus avalikult palvetada, öelda välja oma viimane soov, mõtles Ta oma kogudusele. Seistes surma palge ees, ei palvetanud Ta enda päästmise pärast selle kurja rahva käest ega kergendust oma kannatustele, vaid ühtsuse pärast oma järelkäijate seas. Ta palus, "et nad täielikult saaksid üheks" ehk nende seas valitseks täielik üksmeel.
Miks palus Jeesus üksmeele pärast? Miks ei palunud Ta näiteks selle pärast, et jüngritel oleks vahendeid evangeeliumisõnumi levitamiseks ja vaeste aitamiseks? Raha paneb ju rattad käima, öeldakse tänapäeval. Miks ei palunud Ta oma rahvale talente või täiuslikke hingedevõitmise meetodeid? Miks ei palunud Ta neile kirikuhooneid, koole või haiglaid? Miks palus Ta seeasemel nende ühtsuse pärast?
Vastus on lihtne: kõigist materiaalsetest õnnistustest, mis me Jumalalt võime saada, talentidest ja Püha Vaimu andidest ning tarkadest strateegilistest hingedevõitmise plaanidest ei ole kasu, kui koguduses puudub ühtsus. Rohkem vahendite, heade plaanide ning talentide omamine sünnitaks ainult rohkem vaidlusi ja võitlusi koguduses, kui seal puudub üksmeel.
Sellepärast palus Jeesus oma viimases avalikus palves nii palavalt üksmeele pärast Tema rahva seas. Ühtsuses ehk üksmeeles on tohutu jõud; millegagi ei saa korvata selle puudumist.
Aga kuidas me selle üksmeele saavutame? Sellele küsimusele aitab vastata teine küsimus: Mis põhjustab üksmeele puudumist? Mis põhjustab lahkhelisid? Mis põhjustas lahkhelisid jüngrite seas?
Johannese evangeelium sellele otseselt ei vasta, küll aga leiame selge vastuse Luuka evangeeliumist. Luk.22,21-24 leiame koguni kaks põhjust lahkhelideks jüngrite seas. Siin kõneleb Jeesus viimasel paasa-söömaajal: ""Aga vaata, mu äraandja käsi on minuga lauas! Ja Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu see on määratud; ometi häda sellele inimesele, kes ta ära annab!" Ja nemad hakkasid küsima üksteiselt, kes see küll peaks nende seast olema, kes seda teeb. Aga nende seas tõusis vaidlus ka selle kohta, keda neist tuleks arvata suuremaks." Kaks küsimust: Kes neist on reetur? ja Kes neist on suurem?
Võtame esimese küsimuse: Kes on see häbitu, kes Jeesuse ära annab? Pühakiri ütleb, et nad hakkasid seda küsima üksteiselt. Võib-olla hakkasid nad lausa üksteisele sõrmega näitama? Sina! Sina!
Mis juhtuks, kui keegi meist tõuseks, astuks koguduse ette ja teataks, et keegi sellest kogudusest on varastanud tema rahakoti? Võib-olla ta ütleks, et kahtlustab konkreetselt teatud inimest. See tõuseks ja osutuks sõrmega kellelegi teisele, see omakorda teisele jne. Kõik hakkavad üksteist kahtlustama ja ühtsusest pole jälgegi. Kõik lähevad koju pahaselt ja järgmisel korral on kirikus inimesi palju vähem – vaadates kõõrdi üksteisele.
Üheks põhjuseks, miks koguduses pole piisavalt ühtsust, ongi meie inimlik nõrkus näidata kiiresti üksteisele sõrmega, näha teise eksimusi ja vigu. Kui Jumal küsis Aadamalt, miks ta sõi keelatud vilja, osutas see süüdistavalt Eevale. Kui Jumal küsis seda Eevalt, süüdistas see omakorda madu. Ja kui madu oleks suutnud rääkida, oleks ta ilmselt süüdistanud Saatanat. Kuna aga madu oli tumm kui madu, kandus naise süüdistus Jumalale, kes oli mao valmistanud. Alati on kergem näidata sõrmega teisele, kui tunnistada, et ka me ise oleme süüdi.
Kui ma näitan sõrmega teisele, siis ütlen ma sellega, et mina pole süüdi ja järelikult mina ei vastuta. See on üks eneseülendamise vorme, kuid eriti inetu, sest sellega kaasneb teiste alandamine. Aga põlates teist inimest, põlgad sa ka tema Loojat!
Huvitav on tõdeda, et üksteise kahtlustamiselt läksid jüngrid kiiresti üle vaidlusele "selle kohta, keda neist tuleks arvata suuremaks." Ilmselt ei pakkunud keegi välja kedagi teist, vaid ikka iseennast! Igaüks upitas iseennast. Andreas võis öelda teistele: "Mina olin esimene jünger, seepärast olen mina kõige suurem!" Sellele väitele võis Peetrus reageerida tuliselt: "Mina olen ju olnud kogu aeg teie eestkõneleja, seepärast olen ikka mina suurim!" Juudas võis tulla välja oma trumbiga: "Aga kelle käes on meie finantsid? Mina kontrollin meie panga-arvet, seepärast olen mina suurim!" Selle peale võis ärrituda Filippus ja öelda: "Siiski mina olen selle grupi kõige praktilisem mees. Kui meie Õpetaja käskis osta meile toitu, siis teadsin ma täpselt, kuhu minna ja mida osta. Mina olen selle grupi diakon ja seepärast kõige suurem!" Ma usun, et igal grupi liikmel oli midagi öelda põhjuseks, miks just tema pidi olema see kõige suurem. Kuid tulemuseks oli, et mida enam nad püüdsid end upitada, seda enam nad eemaldusid üksteisest, seda rohkem sai kannatada üksmeel.
Ärme unusta, et kogu kurb patutragöödia universumis sai alguse ühe isiku soovist olla teistest suurem. Lutsifer polnud rahul oma senise kõrge positsiooniga; ta igatses veel kõrgemat kohta. Ta unistas – Jes.14,13.14: "Mina tõusen taevasse, kõrgemale Jumala tähtedest ma tõstan oma aujärje ja ma istun kogunemismäele kaugel põhjamaal! Ma lähen üles pilvede kõrgustikele, ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks!" Kui kelleski on igatsus suuruse järele, siis on raske panna sellele piiri. Ta soovib aina kõrgemat kohta, et vaadata järjest suuremale hulgale ülalt alla! Ja kui selliseid inimesi on mitu, siis ei saa olla kooskõla ega üksmeelt nende vahel.
Üksteisele sõrmega näitamine, üksteise suhtes kriitiline olemine ja enda upitamine üle teiste – kõik see toodab lahkmeelt perekonnas ja kogukonnas ning isegi kirikus.
Kuidas siis võita need inimlikud kalduvused, mis põhjustavad lahkmeelt? Mida tegi Jeesus, et tuua üksmeelt oma jüngrite sekka? Sellele vastab hästi Joh.17,20: "Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse." Võtmeks on palve. Suurim jutlustaja ja õpetaja, nagu Jeesus oli, ei piirdunud Ta oma jüngritele üksmeelest jutlustamise ja õpetamisega. Ta palvetas üksmeele pärast. Suurima imetegijana ei teinud Ta imet üksmeele saavutamiseks jüngrite seas. Ta palvetas. Jeesus palvetas, et tuua üksmeelt ja ühtsust oma jüngrite gruppi. Kuid mitte ainult nende omavahelist ühtsust vaid ka ühtsust Jeesuse ja Tema Isaga.
Palves on jõud. Palves on vägi. Palve peletab Saatana eemale. Palve ühendab Jumala rahva – omavahel ja Jumalaga. Nii et, kui meil on tahtmist näidata kellelegi sõrmega, palvetagem! Kui meil on soov end ülendada, palvetagem!
Algkirjakohast võime välja lugeda veel teisegi usklikke omavahel siduva ja üksmeelt tootva teguri. See on nii oluline, et Jeesus viitab sellele koguni kaks korda, öeldes, "et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu Sina, Isa, minus ja mina Sinus, et nemadki meis oleksid ... nõnda nagu meie oleme üks: mina nendes ja Sina minus, et nad täielikult saaksid üheks." Täieliku ühtsuse toob jäämine Jeesusesse! Jeesus on meie ühtsuse garantii! Jeesus on see side, mis seob kõige kõvemini!
Me kindlasti mäletame Jeeriko vallutamise lugu, mis algas Joosua poolt maakuulajate saatmisega sinna veidi varem. Nende saabumisest aga sai teada Jeeriko kuningas, kes saatis oma sõdurid neid kinni võtma. Kaks maakuulajat leidsid varjupaiga Rahabi kodus, kes peitis nad väga leidlikult sõdurite eest ja peale viimaste lahkumist laskis nad köie abil oma kodu aknast välja otse linna müüri taha, sest ta koda oli müüri sees. Kuna Raahab teadis ja uskus, et varsti tuleb Joosua oma meestega ja vallutab linna, siis palus ta maakuulajailt, et tema pere säästetaks. Viimased käskisid tal siduda punasest lõngast nööri akna külge, millest nad alla lasti, kui märgi kuulumisest Jumala rahva hulka – kui ühtsuse märgi Jumala rahvaga. Raahab tegigi nii ja kui Jeeriko vallutati ning kõik teised hukkusid, pääsesid eluga Raahab ja tema pere liikmed.
Punane lõng kujutas endast Raahabi sidet Jumala rahvaga. Piibel ütleb küll, et "armastus – see on täiuslik side" (Kol.3,14), kuid on keegi, kes on veel suurem ja täiuslikum, kui seda on armastus. Selleks on armastuse allikas – Jumal. Punane lõng sobib hästi sümboliseerima Jeesust Kristust, kes armastusest meie vastu valas oma vere meie eest!
Jeesus, kes oma vere hinnaga maksis Raahabi ja tema majaliste süü, sai tugevaks sidemeks tema ja ülejäänud Jumala rahva vahel. See side oli nii tugev ja Raahabi ühtsus Jumala rahvaga nii suur, et Raahab on arvatud võrdselt teistega Jumala usukangelaste hulka (Heb.11,31) ning teda on nimetatud Taaveti ja Jeesuse esivanemate hulgas (Mat.1,5)!
Jeesus on tugev side taeva ja maaga ning Jeesus on tugev side maa peal elavate Jumala poegade ja tütarde vahel. Mida lähemale me tuleme Kristusele, seda lähemale tuleme ka üksteisele. Mida tihedam side on meil Jeesusega, seda tihedam side on meil ka üksteisega. Jeesus on meie ühtsuse ja üksmeele ainus kindel garantii. Jeesus on side, mis tõeliselt seob.
Temas oleme kõik võrdsed. Tema sündides tulid kokku targad (kuningad) kui suurte ja õpetatute esindajad ning karjased kui väikeste ja harimatute esindajad, et kummardada koos ja üksmeeles Lunastajat. Tema maine teenistus ja sellele järgnenud evangeeliumikuulutus tõi ühise eesmärgi nimel kokku kalamehi ja tölnereid, juute ja paganaid, sõjamehi ja usutegelasi. Kõiki neid ühendas Jeesus.
Oma viimases avalikus palves palus Jeesus ühtsuse pärast. Kuid Ta mitte ainult palvetas ühtsuse pärast, vaid maksis ka ühtsuse hinna – andis oma elu, et lepitada meid Jumala ja üksteisega ning luua selliselt ühtsus. Ta kandis kibuvitsakrooni, et meie võiksime kanda kuldset krooni. Ta laskis end naelutada alasti ristile, et meie võiksime olla kaetud Tema õiguse rüüga. Mis saab siduda meid omavahel veel tugevamini kui Jeesuse ohver meie kõigi eest? Jeesus on see tugev side, kes seob kõik omavahel! Omagem siis elavat ja tugevat side Jeesusega, mis loob elava ja tugeva sideme ka meie endi vahel.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv