Kes saab päästetud?
18.09.2010 - (1247)

Mat.7,21-23: "Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud ja Sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja Sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!"
See on üks kõige kurvemaist lõikudest Pühakirjas. Tähelepanelikul vaatlemisel leiame siit mitmeid elemente, mis teevad selle lõigu väga kurvaks.
1. Mitte igaüks ei saa päästetud. Hoolimata loendamatutest palvemajadest, kabelitest, kirikutest ja katedraalidest, mis kristlased on püstitanud Kristuse nimel, ei saa kõik inimesed päästetud. Vaatamata sadadele televisiooni- ja raadiokanalitele, mille kaudu kristlased edastavad kristlikke programme, ei saa kõik inimesed päästetud. Hoolimata tuhandetest misjonäridest, kes on kristlaste poolt saadetud teistesse maadesse ja hoolimata nende ennastsalgavast tööst, ei saa kõik inimesed päästetud. Vaatamata miljarditele kroonidele, eurodele, naeladele ja dollaritele, mis kristlased annavad kümnise ja annetuste näol evangeeliumi levitamiseks, ei saa kõik inimesed päästetud. Hoolimata iganädalastest ja paljudes kohtades igapäevastest kiriku jumalateenistustest, mida kristlased peavad kõikjal maailmas, ei saa kõik inimesed päästetud. Kuid asi läheb veelgi tõsisemaks.
2. Mitte igaüks, kes arvab end olevat päästetute hulgas, ei saa päästetud. Paljud nelipühikoguduses peavad end päästetuiks, kuna nad usuvad, et võime rääkida keeltega on tõendiks Püha Vaimu elamisest nende sees. Kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Paljud Jehoova tunnistajaist loodavad saada päästetud, kuna nad on veetnud iga nädal ettekirjutatud tunnid Jehoovast tunnistades. Kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Paljud katoliku kiriku liikmed on kindlad, et nad on päästetute hulgas, kuna nad annavad almuseid vaestele, loevad roosikrantsiga regulaarselt palveid, võtavad osa missast igal pühapäeval ning kummardavad Jeesuse ema Maarjat. Kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Paljud adventistid loodavad saada päästetud, kuna nad pühitsevad hingamispäeva, hoiduvad roojastest toitudest, maksavad kümnist ja toovad annetusi. Kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Kuid asi läheb veelgi tõsisemaks.
3. Mitte igaüks, kes kutsub Jeesust Issandaks, ei saa päästetud. Inimesed kutsuvad appi Issandat, kui nad on haiged. Kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Inimesed hüüavad Issanda nime, kui nad on hädas ja meeleheitel. Kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Inimesed paluvad Issanda nimel, kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Pastorid, õpetajad, preestrid ja jutlustajad kõnelevad Issanda nimel, kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Kristlased kutsuvad tunnistades Jeesust Issandaks, kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Kuid asi läheb veelgi tõsisemaks.
4. Mitte igaüks, kes räägib prohvetlikult Jeesuse nimel, ei saa päästetud. Pastorid seletavad prohvetikuulutusi Issanda nimel, kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Inimesed ennustavad tulevikusündmusi Jeesuse nimel, kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. On neid, kes ennustavad sinu tulevikku Issanda nimel, kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Mõned võivad ennustada ilmagi Issanda nimel, kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Kuid asi läheb veelgi tõsisemaks.
5. Mitte igaüks, kes ajab kurje vaime välja Issanda nimel, ei saa päästetud. Maailmas on palju deemonite väljaajajaid, eksortsiste, kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Kuid asi läheb veelgi tõsisemaks.
6. Mitte igaüks, kes teeb imetegusid, ei saa päästetud. Me oleme kuulnud inimestest, kes sooritavad usutervistamisi. On väikseid tegelasi, kes teevad seda vaikses kambris. Mitte igaüks neist ei saa päästetud. On suure kaliibriga usutervistajaid, kelle saabumine toob kokku staadionitäie rahvast ja kes teevad tervistamisest suure shõu. Mitte igaüks neist ei saa päästetud. On imetegijaid, kes Issanda nimel panevad pöörlema taldriku ning kutsuvad välja sinu surnud omakse ja räägivad sellega. Keegi neist ei saa päästetud, kui nad ei pöördu oma kurjade vaimudega läbikäimise patust.
KES SIIS SAAB PÄÄSTETUD? Sama küsimuse esitasid kord ka Jeesuse jüngrid. Loeme sellest Mat.19,23-25: "Siis Jeesus ütles oma jüngritele: "Tõesti, ma ütlen teile, rikkal on raske pääseda taevariiki. Ja taas ma ütlen teile: hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal pääseda Jumala riiki!" Kui jüngrid seda kuulsid, hämmastusid nad väga ning ütlesid: "Kes siis võib õndsaks saada?"
Ka meie algkirjakohas mainitud inimesed olid rikkad paljude asjade poolest: nad kutsusid Jeesust Issandaks, rääkisid prohvetlikult Issanda nimel, ajasid välja kurje vaime Issanda nimel, tegid palju vägevaid tegusid Issanda nimel. Kuid mitte igaüks neist ei saa päästetud. Kes siis saab päästetud? Meie algkirjakoht annab sellele küsimusele selge vastuse. Jeesus ütleb: "Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas."
Kuulus Piibli kommentaator William Barclay kirjutab seda lõiku kommenteerides: "Selles lõigus leidub kaks igavest tõde. On ainult üks viis, kuidas on võimalik tõestada inimese siirust: see on tema tegudega. Ilusad sõnad ei asenda iial ilusaid tegusid. Eksisteerib vaid üks armastuse katsekivi ja selleks on sõnakuulmine. Pole mõtet öelda, et me armastame kedagi, kui me seejärel teeme midagi, mis murrab selle isiku südame. Noorena oli meil vast tavaks öelda vahel oma emale: "Emme, ma armastan sind," mille peale ema vahel naeratas pisut heldinult ning ütles: "Oleks tore, kui sa näitaksid seda pisut rohkem oma ülalpidamisega." Nii sageli me tunnistame Jumalat oma huultega ja salgame oma eluga. Pole raske tsiteerida usutunnistust, raske on elada kristlikku elu. Usk ilma vastavate tegudeta on vasturääkivus terminites ja armastus ilma sõnakuulmiseta on midagi võimatut."
Me võime olla kristlased oma usutunnistuse poolest, kuid mittekristlased oma käitumise poolest. Me võime olla kristlased oma huultega, kuid mittekristlased oma eluga. Me võime olla kristlased oma manitsustega, kuid mittekristlased oma tegudega. Me võime olla kristlased oma palvetega Jumala poole, kuid mittekristlased oma ligimese palvetele vastamisega.
Aastaid tagasi läks üks kurikuulus gangster, Mickey Cohen, noore evangelisti Billy Grahami koosolekule. Talle meeldis jutlus. Hiljem rääkis Billy talle isiklikult päästmisest, kuid mees ei langetanud kohe otsust järgida Jeesuse kutset. Mõni aeg hiljem luges üks kristlasest sõber talle Ilm.3,20: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!" Sõber küsis, kas ta soovib seda päästmist. Mickey vastas: "Jah, ma soovin."
Mehe pöördumine lõi suuri laineid ja Billy Grahami kui gangsteri pööraja nimi sai kuulsaks üle riigi. Kuid oli vaid üks väike probleem. Mitte midagi Mickey Coheni elus ei muutunud. Kui kristlasest sõber ta tähelepanu sellele juhtis, vastas Mickey: "Aga sa ei öelnud ju mulle, et ma pean loobuma oma tööst [mafioosona]! Sa ei öelnud, et ma pean loobuma oma sõpradest [gangsteritest]!" Mickey oli kuulnud, et see ja see oli kristlasest tippsportlane, see ja see oli kristlasest näitleja ning ta mõtles, et võib olla kristlasest gangster!
Meie koguduse autor George Knight on kirjutanud meie tänasele Pühakirja tekstile järgmise kommentaari: "Kristus ütleb selgesti, et Jumala kuningriiki saavad inimesed mitte selle alusel, mida nad usuvad, vaid mida nad teevad. Õigus, mis on suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, seisneb mitte ainult Jeesuse õpetuste omamises, vaid ka nende järgi elamises. Paljud väidavad, et nad on kuulutanud prohvetlikult või omanud mõnd teist karismaatilist andi ning uskunud Jeesusesse, aga kui nad ei ole oma elus praktiseerinud agape armastust, mis on Mäejutluse peateemaks, ei tunnista Kuningas Jeesus neid viimses kohtus."
Õiged uskumused on olulised, kuid ilma õige eluta, pole meie uskumustest kasu. Usu tunnistamine on hea, kuid kui sellega ei kaasne kristlasele kohane käitumine, on meie tunnistus tühine. Manitsemine on tähtis, kuid kui see ei harmoneeru meie oma tegudega, on see kasutu.
MILLEST MA TEAN, MIS ON JUMALA TAHE MINU JAOKS? Kokkuvõetult on Jumala tahe ilmutatud Jumala kümnes käsus. Nende armastuses täitmine on iga inimese kohus, nende rõõmuga täitmine on iga inimese eesõigus, sest need peegeldavad Jumala iseloomu. Nagu Jumal on püha (Jes.5,16), on püha ka Tema käsk (Rom.7,12). Nagu Jumal on õige (5.Ms.32,4), on õige ka Tema käsk (Rom.7,12). Nagu Jumal on hea (Luk.18,19), on hea ka Tema käsk (Rom.7,12). Ja nii me võime jätkata, kuni selleni, et nagu Jumal on muutmatu (Jak.1,17), on muutmatu ka Tema käsk (Mat.5,17), ja nagu Jumal on igavene (Jes.40,28), on igavene ka Tema käsk (Mat.5,18). Ja muidugi, nagu Jumal on armastus (1.Joh.4,8), on ka Tema käsk armastuse käsk (Mat.22,37-40).
Loomulikult tahab Jumal, et me peame kõiki Tema käske – suurima käsu valguses, mis on armastus (Mat.22,37-39). Vaid mõne käsu täitmisest ei piisa. Jeesuse vend Jakoobus kirjutab – Jak.2,10-12: "Sest kes kogu käsuõpetust peab ja eksib ühe vastu, on saanud süüdlaseks kõigi vastu. Sest see, kes on öelnud: "Sa ei tohi abielu rikkuda!", on ka öelnud: "Sa ei tohi tappa!" Kui sa nüüd ei riku abielu, aga tapad, siis oled saanud käsust üleastujaks. Nõnda rääkige ja nõnda toimige kui need, kellele tuleb kohut mõista vabaduse käsu järgi."
Võib-olla on järgnev lugu mõnele tuttav. Ma jutustasin selle siin pisut enam kui kolm aastat tagasi. Aga võib-olla pole mõni seda kuulnudki. See sobib hästi ka meie tänase teema konteksti.
Üks paar soovis olla omaette ning läks baari ja tellis piknikukarbi, et neil oleks looduses kahekesi kudrutades ka midagi söödavat. Kuna baaris oli palju rahvast ja baarmanil kiire, siis ulatas ta neile kogemata selle piknikukarbi, millesse baari omanik oli peitnud kogu sel päeval sisse tulnud raha, et viia see panka. Nimel kartis ta, et teda võidakse röövida, ja sellepärast asetas ta raha sellesse lihtsasse karpi.
Mees tasus arve, võttis karbi ja sõitis koos kaaslasega minema. Kui nad aga pargis üksildases kohas selle avasid, leidsid nad, et see oli täis raha! Muidugi teadsid nad, et oli juhtunud suur eksitus. Paljude jaoks oleks see olnud suur kiusatus, kuid see paar istus autosse, sõitis tagasi baari ning andis raha tagasi.
Te võite ette kujutada, kui õnnelik oli baari omanik neid nähes! Ta palus neil pisut oodata, kuni ta on kutsunud ajalehereporteri, kes teeks neist pildi ja kirjutaks artikli neist kui linna kõige ausamatest kodanikest.
"Ei, ärge seda tehke," protesteeris mees.
"Miks mitte," küsis baari omanik.
"No, teate, ma olen abielus ja see daam, kes minuga on, on ühe teise mehe naine."
Ei piisa sellest, kui me peame vaid mõnd Jumala käsku. Kui me ka ainult ühest Jumala käsust üle astume, oleme ikkagi "ülekohtutegijad" (Mat.7,23) ning kui me tõsiselt meelt ei paranda, ei saa me taevariiki.
Jah, meid päästetakse Jumala armust meie usu läbi; Jumal andestab meile oma armust, kui me usume Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse. Kuid millega me näitame, et me Temasse usume – et me Temast üldse hoolime? Millega me näitame, et vihkame pattu, mida vihkab ka Jumal? Kas edasi kergemeelselt patustades? Kas edasi Jumala tahet eirates? Millega me näitame, et me Jumalat ja oma Päästjat armastame. Jeesus ütles – Joh.14,15: "Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!" Johannes kirjutab – 1.Joh.5,3 (uues tõlkes): "See ongi Jumala armastamine, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked."
Armastagem siis Jumalat "kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!" ning armastagem "oma ligimest nagu iseennast!" Elagem selle armastuse sunnil Jumala käskude järgi. Siis võime olla kindlad, et Jeesus võtab meid vastu oma riiki.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv