Jehoova on mu Karjane
20.09.2014 - (1822)

Taaveti laul nr. 23 on toonud lohutust paljudele kurbadele ja õnnetutele ning raskustes võitlevatele inimestele. Kuid miks mitte süveneda selle sisusse juba meie elu ilusatel ja headel päevadel; ehk jääb siis palju meelehärmi hoopis tulemata?
Loeme selle täna – Ps.23,1-6: "Taaveti laul. Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust! Haljale aasale paneb Ta mind lebama, hingamiseveele saadab Ta mind; Tema kosutab mu hinge! Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast! Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga; Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind! Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; Sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis! Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Jehoova kotta eluajaks!"
Esimene asi, mida see "karjaselaul" õpetab, on rahulolu. "Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust!" Õnnelik on inimene, kes mõistab, et Jumal on andnud talle kõik, mida ta vajab! Ja see teeb tänulikuks. Nii et õnnelikuks ja tänulikuks ei tee meid mitte see, kui me saame kõik, mis tahame – inimese tahtmine ei saa kunagi täis! – vaid tõeliselt õnnelikuks ja tänulikuks teeb meid uskumine, et meil on juba olemas kõik see, mida me tegelikult vajame! Ja kui ka kõik ei näi meile heana, siis ometi me teame, et "kõik TULEB heaks neile, kes Jumalat armastavad" (Rom.8,28). Selle mõtte välja öelnud Paulus tunnistas iseendast – Flp.4,11-13: "Ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on. Oskan elada vähesega ja oskan elada külluses, olen kõigega ja kõigi oludega harjunud: nii olema söönud kui ka nägema nälga, elama nii külluses kui ka puuduses. Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks."
Pauluse mõte on: ma usaldan oma Karjast ja tean, et Ta annab mulle kõik, mida ma vajan. Ja see usaldamine tegi ta õnnelikuks ning tänulikuks.
Aga just see usaldamine ongi inimloomusele kõige raskem. Inimene tahab olla pigem karjane kui karjalammas. Selles Taaveti laulus pole küll kordagi kasutatud sõna "lammas", kuid see mõte on siin kogu aeg olemas. Sest kui Taavet ütleb: "Jehoova on mu Karjane", kes ta siis ise on? Muidugi, karjatatavaid loomi oli ja on ka teisi, kuid näiteks juba fraas "hingamiseveele [ehk vaiksete vete juurde] saadab Ta mind" viib mõtte lammastele kui arglikele kariloomadele.
Piiblis on inimesi sageli võrreldud lammastega, mis on küll ilus kujund, kuid siiski ei tarvitse olla kompliment, sest lammas on üks rumalamaid ja räpasemaid loomi maailmas. Nii et kui Jesaja kirjutas: "Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed" (Jes.53,6), ei tahtnud ta sellega öelda: "Me tegime hästi." Ei, ta ütles: "Me tegime halvasti, käitudes rumalate lammaste sarnaselt." Ja kui Jeesusest on kirjutatud, et Tal hakkas rahvast "hale meel, et nad olid otsekui lambad, kellel pole karjast" (Mrk.6,34), ei kõla seegi inimeste tunnustamisena, vaid siit paistab välja pigem Jeesuse mure, sest lambad on ilma karjaseta nii abitud.
Üks karjane tunnistab, et lambad vajavad karjase tähelepanu rohkem kui ükski teine koduloom. Nad lihtsalt ei suuda enda eest ise hoolitseda. Kui karjane ei sunni neid edasi liikuma, rikuvad nad karjamaa, näksates ära iga väiksemagi rohulible, kuni rohtu enam ei kasvagi! Lambad on lühinägelikud ja kangekaelsed ning väga kartlikud. Üks väike jänkupoiss võib panna suure lambakarja kabuhirmus üksteist ära tallama. Nad ei suuda end kaitsta muul viisil kui põgenemisega. Samal ajal ei oska nad minna koju. Hobune, koer, kass või isegi lind leiab tee koju, kuid kui lammas on eksinud, on ta kadunud, kui keegi teda ei päästa.
Nii on selle psalmi kõikeläbiv mõte see, et lambad ei saa hakkama ilma karjaseta. Ja ainus põhjus, miks Taavet võis öelda: "Mul pole millestki puudust," seisnes selles, et Ta võis esmalt öelda: "Jehoova on mu karjane."
Mida siis Hea Karjane Taaveti sõnul teeb oma lammastele? Esimese asjana nimetab ta: "Haljale aasale paneb Ta mind lebama." Hea karjane juhib oma lambad lopsakale rohumaale, kus neil on rohkesti toitu, ja peagi on nende kõhud täis ning nad lesivad mõnusas rahulolus.
Jumal on meidki varustanud rikkaliku toiduga. Vähemalt tänapäeval on meie hulgas vaevalt kedagi, kes kannatab tühja kõhtu. Pigem on meie probleemiks ülesöömine! Võib-olla on ka päris lammastel see probleem, miks muidu kirjutab Taavet: "Haljale aasale paneb [s.t. sunnib] Ta mind lebama."
Kuidas siis paneb lambakarjane ja ka Hea Karjane oma lambaid lebama? Selleks on vaja täita neli tingimust: Kõigepealt peavad nad olema saanud piisavalt süüa. Näljased lambad, nagu ka näljased inimesed, otsivad aina järgmist suutäit! Siin tasub meenutada, et "inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!" (Mat.4,4). Toitugem siis ka Jumala Sõnast, kuni oleme rahuldatud. Teiseks ei tohi lambad tunda hirmu. Vähimgi kartus ajab nad otsekohe jalule ja jooksma. Ja nii ei saa rahus lebada ka hirmunud inimene. Aga kuidas hirmust vabaneda? Johannes kirjutab, et "täiuslik armastus ajab kartuse välja" (1.Joh.4,18). Kolmandaks peab lammastel olema mugav olla. Kui neid tülitavad kogu aeg parmud või kirbud, ei heida nad puhkama. Ja nii ei saa heita oma "haljale aasale lebama" ka meie, kui meid tülitab mõni "koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt" (Heb.12,1). Õnneks on meil võimalus see iga hetk Jeesuse jalge ette maha panna. Ja neljandaks ei heida lambad puhkama enne, kui nende karjas valitseb rahu ja kooskõla. On sõnadetagi selge, et see käib sama palju ka inimeste kohta, et nad võiksid tunda end hästi. Sellepärast manitseb ka Paulus: "Pidage rahu isekeskis!" (1.Tes.5,13). See on lausa Jumala laste tunnus, sest Jeesus ütles: "Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!" (Joh.13,35).
Hea Karjane paneb meid lebama "haljale aasale." Kuid see on alles algus. Taavet jätkab: "Hingamiseveele saadab Ta mind." Lambaid kohutab kiiresti voolav vesi. Nad on halvad ujujad – ja kes meistki saaks ujuda, kui meil oleks seljas nii paks kasukas!? Sellepärast, kui karjane jõuab oma lammastega kiirevoolulise jõi äärde, ei sunni ta oma lambaid jooma. Selle asemel ehitab ta väikese tammi ja eraldab sellega jõest ühe osa vaikset vett, kus lambad saavad julgelt juua.
Samamoodi püüab Jumal juhtida ka arglikke inimhingi "hingamiseveele" ehk vaiksete vete juurde, tõotades oma lastele, et "suurte vete tõus ei ulatu mitte nende ligi" (Ps.32,6). Samas seletab Taavet ka lahti, mida see praktilises elus tähendab: "Sina oled mulle peidupaigaks, Sa hoiad mind õnnetuse eest; Sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega" (Ps.32,7). Paulus kirjutab aga selle kohta nii – 1.Kor.10,13: "Teid ei ole veel tabanud muud kui inimlik kiusatus; aga ustav on Jumal, kes ei lase teid rohkem kiusata kui te suudate kanda, vaid ühes kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nõnda et te suudaksite kanda."
Edasi kirjeldab Taavet Hea Karjase tegevust: "Tema kosutab mu hinge!" Kõige enam kosutab meie hinge evangeelium ja selle kaudu saabuv teadmine, et Jumal on meie, patuste, eest hoolitsenud, kandes Jeesuse ristisurmas meie karistuse ja avades sellega meile tee igavesse õnnelikku ellu.
Ühe kristliku näidendi esimeses vaatuses kujutatakse väikest poissi töötamas oma vanemaile kuuluvas puusepatöökojas Jeruusalemmas. Ta pole rahul sellega, et peab aitama neid ristide valmistamise juures. Vanemad käsivad aga tal jätkuvalt aidata, sest neil on leping Roomaga, mis tuleb täita. Sellest saavad nad oma elatise.
Näidendi teises vaatuses poiss nutab. "Mis viga?" küsivad vanemad. Poiss vastab: "Ma läksin turule ja nägin Naatsareti Jeesust – meest, kelle jutlusi oleme meeleldi kuulanud – kandmas MEIE risti! Sõdurid viisid Ta Kolgatale, kus nad naelutasid Ta MINU ristile."
"Oh, ei, poeg," rahustasid teda vanemad, "see polnud meie rist. Ka teised inimesed Jeruusalemmas valmistavad riste. See ei olnud meie rist."
"Oli küll," vastas poiss. "Ma kraapisin salaja ühele meie valmistatud ristile oma nime. Kui Jeesus kandis oma risti, komistas Ta otse minu kõrval ja ma nägin, et Ta risti peal oli minu nimi!"
Ka minu nimi oli Jeesuse ristil. Samuti sinu nimi. Ta suri meie eest. Ta läks ristile, et kosutada meie hinge. Peetrus kirjutab – 1.Pet.2,21-25: "Selleks te ju olete kutsutud, sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes, "kes ei teinud pattu ja kelle suust ei leitud pettust", kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, kes mõistab kohut õigesti, kes meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, kelle vermete tõttu te olete terveks saanud. Sest te olite "nagu eksijad lambad", aga nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Hooldaja poole."
Taavet jätkab: "Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast!" Hooletu karjane võib juhtida oma lambad ohtlikule teele, kus nad võivad komistada ja kukkuda, kuid Hea Karjane juhib oma lambad turvalisele teele. Piibel õpetab selgesti, et meil on valida vaid kahe tee vahel. Üks viib hukatusse ja Saatan püüab meid juhtida sellele teele. See on lai ja sellel käimine näib olevat kerge. Teine tee viib igavesse ellu ja ehkki see on kitsas ning sellel käimine näib olevat raske, juhib Kristus kui Hea Karjane meid neid "õiguse rööpaid" pidi turvaliselt oma Isa majja. Selliselt, usaldades end Hea Karjase käe alla, pole mul tõepoolest millestki puudust.
Edasi laulab Taavet: "Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga." Surmahirm võib olla väga häiriv. Paulus kirjutab, et inimesed olid "surma kartusest ... kogu eluaja kinni orjapõlves" (Heb.2,15). Sellepärast maitses Jeesuski surma, "et Ta surma läbi kaotaks selle, kelle võimu all oli surm, see on kuradi" ehk Saatana (Heb.2,14). Taavet ei kartnud surma, sest ta uskus, et Hea Karjane on temaga.
Kui ühelt esimese klassi õpilaselt küsiti, kelleks ta tahab suureks kasvades saada, vastas ta: "Minust saab lõvide taltsutaja ja mul on palju vihaseid lõvisid. Ma astun nende puuri ja nad möirgavad."Seejärel peatus ta hetkeks ja, mõelnud oma äsja öeldud sõnadele, lisas: "Kuid, muidugi, on mu ema minuga kaasas!"
Kui surm möirgab kord meile, ei ole meil tarvis karta, sest Hea Karjane on meiega. Tema kannab meid sellest turvaliselt läbi. Taaveti järgmised sõnad selles "karjaselaulus" kinnitavad just seda: "Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind! Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all." Oma karjasekepiga juhib Jeesus meid ja kaitseb meid vaenlase eest. Ning kui vaenlane arvab, et on meid surmas kätte saanud, ütleb Jeesus, et Ta ootab meid lauda taevas!
Nii võib Taavet lõpetada oma laulu võidukal toonil: "Sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis!" Palestiina kultuuris tähendab see ülilahket vastuvõttu. Oleme me selle ära teeninud? Kaugeltki mitte. Aga oma armastuses on Jumal meie peale halastanud, meile kõik meie eksimused andestanud. Ja nüüd, Tema armust, "ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Jehoova kotta eluajaks!"
Üks abielupaar valmistus külaliste vastuvõtuks õhtul ja nii läksid nad lõuna paiku välja – naine ilusalongi ja mees suurde kaubanduskeskusesse sisseoste tegema – olles kokku leppinud, et mees tuleb naisele autoga järele kell 2:30. Suures kaubamajas aga kaotas mees ajataju ja talle meenus see kokkulepe alles kell 4:00. Mees helistas kohe ilusalongi ja küsis, kas naine on veel seal. "Ei, ta lahkus juba tükk aega tagasi!" sai ta vastuseks. Mees pabistas kõvasti, kihutades autoga läbi vihma kodu poole. Teel helistas ta pojale, küsides, kuidas kodus on? Poeg vastas: "Mida sa ka ei teeks, ainult ära tule koju. Ema on maruvihane. Kohe, kui ta ilusalongist väljus, hakkas sadama ja ta tuli koju jalgsi. Saabudes nägi ta välja nagu vihma käest tulnud koer."
Kuhu oli mehel mujale minna kui ikkagi koju. Seal võttis teda vastu naine kulp ühes ja nuga teises käes. "Kuhu sa jäid? Sa lubasid võtta mu peale kell 2:30! Ma pidin käima nendes kõrgete kontsadega kingades üle kahe kilomeetri, et jõuda koju ja kogu tee valas vihma nagu oavarrest. Riided ja soeng – kõik on rikutud. Külalised tulevad iga hetk ja toit on valmistamata! Kus sa olid?"
Mees mõtles hetke, kas öelda: "Ma lõin poes oma pea ära ja kaotasin mälu!" Või: "Terrorist hoidis mind pantvangis mitu tundi!" "Ei", jõudis ta otsusele, "valetamisega ei jõua ma kuigi kaugele. Parem räägin talle tõtt." Nii ta siis ütles: "Kallis, anna andeks, ma unustasin. Ma olen selline idioot. Mul pole midagi vabanduseks öelda. Lihtsalt läks meelest ära!"
Naine pani köögiriistad käest ja ütles: "Ma tean, et sa unustasid. Ärme tülitse. Suudle mind ja unustame selle asja!"
Milline suudlus see oli!? "Sa oled maailma parim naine!" tunnistas mees.
Kui palju kordi on Jeesus kui Hea Karjane meile, eksijaile, andestanud! Kas me armastame Teda selle eest kogu südamest! Kas me tõotame jääda Tema kotta eluajaks?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv