Mine ja ära tee enam pattu
22.01.2005 - (2060)

Avame Johannese evangeeliumi ja loeme Joh.8,1-11:
"Aga Jeesus läks Õlimäele. Vara hommikul Ta tuli jälle pühakotta ja kõik rahvas tuli Tema juurde; ja Ta istus maha ja õpetas neid. Seal kirjatundjad ja variserid tõid Tema juurde naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskpaika seisma ning ütlesid Temale: "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt! Aga Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis Sina ütled?" Seda nad ütlesid Teda kiusates, et neil oleks kaebamist Tema peale.
Jeesus kummardas ja kirjutas sõrmega maa peale. Kui nad siis küsides käisid Temale peale, ajas Ta enese sirgu ning ütles neile: "Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!" Ja Ta kummardas jälle ning kirjutas maa peale. Kui nad seda kuulsid ja südametunnistus neid süüdistas, läksid nad välja üksteise järel, vanemad eesotsas. Ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis.
Ent Jeesus ajas enese sirgu ega näinud kedagi muud kui naist; ja Ta ütles naisele: "Naine, kus on need sinu süüdistajad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?" Naine vastas: "Mitte keegi, Issand!" Jeesus ütles: "Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!""
Pühakiri joonistas meie vaimusilme ette pildi; uurime pisut selle detaile. Kõigepealt näeme Õlimäge, kus Jeesus armastas sageli viibida. Mina näen seda elavamalt kui enamus teist, sest ma olen ise seal olnud – tõsi küll, mitte sel ajal kui Jeesus... Kuid olenemata tihedast asustusest, kasvab seal tänapäevalgi rohkesti õlipuid...
Jeesus, kes oli veetnud öö Õlimäel, õpetas vara hommikul juba pühakojas. Teda kuulas, nagu alati, palju rahvast. Järsku algas sagimine, kirjatundjad ja variserid pooleldi vedasid, pooleldi tõukasid tolle aja kohta napis riietuses naist läbi rahvahulga ning lõpuks paiskasid ta Jeesuse jalge ette, öeldes: "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt! Aga Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis Sina ütled?"
Jah, kirjatundjad tundsid Kirja ja hoidsid kõvasti kinni selle kirjatähest. Kuidas nende käed sügelesid kivide viskamise järele, ainult Rooma valitsus ei lubanud neil sellist omakohut pidada. Aga mida Sina selle kohta ütled, küsisid nad Jeesuselt. Ise mõeldes: Kui Sa nüüd Moosese seadust ei austa, siis on su päevad loetud, aga kui Sa Rooma seadust ei austa, siis me anname Su võimude kätte. Nii et, nagunii Sa meie käest ei pääse!
Jeesus seisis, inimlikult võttes, dilemma ees. Jah, nad kiusasid Teda, nagu ka evangelist Johannes on ära märkinud – ja see aitab meil pisutki mõista Jeesust tabanud kiusatusi. Need olid tõesti väga teravad.
Aga ärme unustame, et see oli Jumal, keda nad kiusasid – nad mõtlesid, et nad kiusavad inimest, aga kiusasid Jumalat! Eks meenuta see Jeesus sõnu, kes ütles – Mat.25,40: "Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!" Selliselt võivad ka tänapäeva kirjatundjad osutuda Jumala kiusajateks, kui nad seda Kirja kurjasti kasutavad ligimese ahistamiseks!
Kui juba inimese kiusamine on hukkamõistetav, kui palju enam on seda Jumala kiusamine. Jeesus tuletas seda meelde Saatanalegi kiusatusekõrbes, öeldes – Mat.4,7: "Taas on kirjutatud: ära kiusa Issandat, oma Jumalat!" (5.Ms.6,16).
Kuid küsimus polnud mitte ainult kiusamises vaid ka karmis hukkamõistmises. Uurimata teo tausta, tulid nad välja kõige rangema paragrahviga. Kuid samamoodi olid nad hukka mõistnud Jeesuse; oma südames olid nad juba otsustanud Ta surmata, otsides veel vaid paragrahvi, mis lubaks neil seda oma otsust täide viia.
Kui Jeesus neile vaatas, nägi ta neis suuremaid abielurikkujaid kui see naine. Nad olid murdnud truudust Jumalale ja see on vaimulik abielurikkumine. Pahaselt ütles ta kord kirjatundjatest ja variseridest, kes olid tulnud Temalt tunnustähte nõudma – Mat.12,39: "See kuri ja abielurikkuja tõug otsib tunnustähte..." Kuid need väliselt vagad mehed olid võimelised ka otseseks abielurikkumiseks, ainult et nad oskasid oma tegusid varjata!
Seekord mitte, Jeesuse ees mitte; Jumala ees, kes kõik näeb ja teab, mitte iialgi! Jeesus teadis täpselt, milliste inimestega oli tegemist. Seepärast näib meie jutustuses Jeesus neid ignoreerivat, kummardudes ja hakates kirjutama maa peale. Variseride ja kirjatundjate hulk käratseb ja nõuab vastust, kuid Jeesus ei kuule nende huuli vaid hoopis südameid, ja need rääkisid midagi muud.
Millisest kurjusest need pulbitsesid! Need mehed, Pühakirja tundjad, olid ise selle naise abielurikkumisele tõuganud, nad olid ise temaga abielu rikkunud! Aga mis tähendas neile üks naine! Siin oli võimalik hukka mõista üks Mees, kes kõigile tüli teeb, kes on kõigile ülikuile pinnuks silmas.
Jeesus kirjutab midagi templi tolmusele põrandale, tõuseb siis aeglaselt ja väärikalt, sirutab end välja ja ütleb rahulikult oma otsuse: "Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!"
Naine tõmbas küüru, oodates kivide laviini – kes siis veel need patuta inimesed on, kui mitte kirjatundjad ja variserid, rahva vaimulikud õpetajad? Jeesus, see imeline Mees, aga kummardus taas ja jätkas kirjutamist liivale. Jumala sõrm kirjutas liivale. Seesama sõrm, mis kirjutas kümme käsku kivitahvlitele, oleks võinud graveerida nende patud templi marmorisse või kõige kõvemasse kaljusse – veel tänapäeva arheoloogidelegi lugeda!
Aga, ei! Variserid ise ei tunnistanud oma patte, nagu tegi suur kuningas Taavet, vaid varjasid neid hoolikalt. Oma jumalikus halastuse ja armus ei paljastanud ka Jeesus nende patte – see poleks neid aidanud! Sellepärast kirjutas Ta liivale, kust esimene tuulehoog tähed ära puhus. Aga Ta siiski kirjutas ja nad hakkasid huvi tundma selle vastu, mida Ta kirjutas. Kontekstist võib järeldada, et ta kirjutas sinna nende patte. Ta oleks võinud kirjutada kogu rahvale tuntud aramea keeles – iga kohalviibija oleks võinud lugeda ja näidata neile juhtidele näpuga! Aga, ei! Ta kirjutas ainult õppinud meestele arusaadavas heebrea keeles.
Kui nad seda nägid ja "südametunnistus neid süüdistas," hakkasid nad lahkuma üksteise järel – liiga uhked, et oma pattu tunnistada ja meelt parandada. Pühakiri ütleb, et nad lahkusid "vanemad eesotsas." Jah, neil oli kõige vähem lootust olla ilma patuta!
Naine ootas ja ootas, julgemata silmigi avada, mõeldes: miks kivid juba ei lange, kas tõesti ei leidu ühtegi õiget, kas tõesti kõik on patused?! Nii juhtus, et lõpuks jäid nad vaid kahekesi – naine ja Jeesus. Patune ja see, kes tuli patuseid päästma. Patune ja see, kes võtab ära patu. Patune ja see, kes vabastab patust. Milline silmapilk!
Aga naine ikka veel väriseb. Mida teeb temaga see Üks, kellel tõesti ei ole pattu? Enam Ta ei kirjuta, kas Ta nüüd tõstab kivi? Ta ju austab Moosese käsuõpetust? Pühakiri teatab: "Ent Jeesus ajas enese sirgu ega näinud kedagi muud kui naist; ja Ta ütles naisele: "Naine, kus on need sinu süüdistajad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?" Naine vastas: "Mitte keegi, Issand!" Jeesus ütles: "Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!""
Milline kergendus – Jeesus ei mõistagi hukka! Just nii, nagu Ta ise oli varem öelnud – Joh.3,17: "Sest Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et Ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm Tema läbi õndsaks saaks!" Naine langes tänutundes Jeesuse jalge ette täielikus patukahetsuses ja meeleparanduses – uus hing oli sündinud Jumala riigile!
Kuid kas me panime tähele, mida ütles Jeesus naisele kõige lõpuks? – "Mine ja ära tee enam pattu!" Kas Jeesus mõtles ka, mida Ta ütles? Öelda inimesele, kes võib-olla isegi teenis elatist patuga: "Mine ja ära tee enam pattu!" Kas seda pole mitte liiga palju nõutud? Kuidas on see üldse võimalik, küsib veel tänapäevagi kirjatundja, kes peab patuta elu vaata et ketserlikuks valeõpetuseks. Aga see on võimalik lihtsalt sellepärast, et Jeesus tuli päästma oma rahvast nende pattudest (Mat.1,21). See on võimalik sellepärast, et Jeesus "on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!" (Joh.1,29). See on võimalik sellepärast, et "kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!" (Joh.8,36). See on võimalik sellepärast, et "Jeesus on Issand" (Rom.10,9) ja "ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks" (Flp.4,13). Ja see on võimalik sellepärast, et me oleme "Kristusega riietatud" (Gal.3,27), kaetud Kristuse õigusega. Kristuse läbi on kõik võimalik!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv