Kuidas saan ma õigeks XI
22.03.2003 - (1894)

Ma olen õigeks mõistetud armust, täiesti muidu, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses! Ma olen Jumala laps ja pärija! Selline on Rooma raamatu kolmanda peatüki sõnum – evangeelium, hea uudis, mis paneb rõõmu pärast hüppama ja laulma!

Minu pattude asemel võtab Jumal vastu Jeesuse õiguse teod; minu patuse iseloomu asemel vaatab Jumal Jeesuse veatule iseloomule — ja ma oled õigeks mõistetud, õigeks arvatud. Mulle on arvatud Jumala õigus.

Raamatus Ajastute igatsus kirjutab Ellen White: "Jeesus ütleb: Kui te mind tunnistate inimeste ees, siis tunnistan ka mina teid Jumala ja pühade inglite ees. Te peate olema minu tunnistajad maa peal — kanalid, mille kaudu minu arm saab voolata maailma. Mina olen teie esindaja taevas. Isa ei vaata teie puudulikule iseloomule, vaid Ta näeb teid kaetuna minu täiuslikkusega. Mina olen Vahemees, kelle kaudu taevased õnnistused jõuavad teieni. Ja igaüht, kes mind tunnistab, võttes osa minu ohvrist kadunute heaks, tunnistab Jumal kord lunastatute au ja rõõmu osaliseks." – DA 357.

Näete, kui kõrgele tõstab meid Jumal Jeesuse Kristuse läbi, kuidas Ta meie peale vaatab ja millise aulise ülesande Ta meile annab – elada kadunute juhatamiseks Jeesuse kui ainsa Päästja juurde!

Õigeks mõistetud! Paneb see meid uhkust tundma? Ei. Hoopis alandlikku tänu, sest me oleme õigeks mõistetud armust, mitte meie tegude läbi. Kui meil oleks siin võimalus pakkuda oma teeneid, oleks meil põhjust kiidelda: näe, mina tegin seda ja sain õigeks! Aga et inimese teod ei tule siin üldsegi arvesse, on igasugune enesest kiitlemine kõrvaldatud. Kiidelda võime vaid Jumala armust!

Seda teemat laiendab Rooma raamatu neljas peatükk. Ja et seda paremini mõista, toob Paulus praktilise näite kuulsast Aabrahamist. Tasub märkida, et just seoses Aabrahamiga räägitakse Piiblis esimest korda õigeksmõistmisest. Ja siin samas räägitakse Piiblis esimest korda ka usust! 1.Ms.15,6 on kirjutatud Aabrahamist: "Ja ta uskus Jehoovat ning see arvati temale õiguseks." Teisisõnu: ta sai usu läbi õigeks mõistetud!

Paulus võtab selle kirjakoha oma väite aluseks, et rõhutada kolme asja.

Esiteks, Aabraham ei saanud õigeks tegudest. Rom.4,1-8: "Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami saavutanud olevat? Sest kui Aabraham on õigeks mõistetud tegudest, on temal kiitlemist, kuid mitte Jumala ees. Sest mis ütleb Kiri? "Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks!" Aga tegude tegijale ei arvata palka mitte armust, vaid teenet mööda. Aga kes tegusid ei tee, vaid usub Temasse, kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks, nõnda nagu Taavet kiidab õndsaks inimest, kellele Jumal arvab õiguse osaks ilma tegudeta: "Õndsad need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. Õnnis see, kellele Jumal pattu ei arvesta!""

Patud on kinni kaetud, nendega ei arvestata, need on andestatud – ja seda kõik usu läbi, ilma inimese tegude kui teeneteta. See on usu läbi õigeksmõistmine!

Teiseks, Aabraham ei saanud õigeks religioossete talituste, tseremooniate läbi. Sellest räägivad salmid 9-12. Mõni võib ka tänapäeval küsida: Aga ristimine, armulaud, ohvrid, võidmine... kas need ei teeni siis õigeksmõistmiseks?

Paulus vastab Aabrahami näite varal – Rom.4,9.10: "Kas nüüd see õndsakskiitmine käib ainult ümberlõigatute kohta või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme, et Aabrahamile usk arvati õiguseks. Kuidas see siis arvati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli ümberlõikamatu? Mitte kui ta oli ümberlõigatu, vaid kui ta oli ümberlõikamatu."

Me kõik nõustume, et ümberlõikamine oli üks Aabrahamile antud tseremoniaalne rituaal, mis oli Vana Testamendi ajal Jumalaga liitu astumisel niisama kohustuslik kui Uue Testamendi ajal ristimine. Kuid Aabraham ei mõistetud õigeks selle n.ö. sakramendi täitmise läbi. Ta mõisteti õigeks enne ühegi rituaali täitmist! Ta mõisteti õigeks usust. Rituaalide täitmine ei olnud vajalik tema õigeksmõistmiseks.

Nii ei ole ka meie õigeksmõistmiseks vaja täita ühtegi rituaali! Tuleb vaid uskuda ja usus võtta vastu Jumala armuand! Kuid kas siis rituaalid, tseremooniad ja sakramendid ei tähendagi midagi? Paulus jätkab, näidates kätte ka nende koha – Rom.4,11: "Ja ümberlõikamise märgi ta sai selle usu õiguse kinnituseks, mis tal oli ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamatutena, et õigus arvatakse ka neile osaks..."

Me ei räägi siin, millised tseremooniad, rituaalid ja sakramendid tänapäeva kristlikes kirikutes on piibellikud ja millised mitte. Me rõhutame seda, et Jumal võtab inimese vastu ja mõistab ta usust õigeks enne ühegi rituaali täitmist. Ja seejärel täidab armust õigeks mõistetud inimene kõik piibellikud rituaalid "selle usu õiguse kinnituseks." Kui inimene on usus Kristuse vastu võtnud ja Jumal on ta õigeks mõistnud, tuleb ta ristimisele, võtab osa püha-õhtusöömaajast, laseb õnnistada oma abielu jne.

Nii et tseremooniad pole mitte usu õiguse saamiseks vaid selle kinnituseks. Need täidetakse pärast usu läbi õigeks saamist. See tähendab, et kui millegipärast peaks osutuma võimatuks nende täitmine, on inimene ikkagi õigeks mõistetud ja Jumala poolt vastu võetud. Mõelge röövlile ristil; mitu sakramenti sai tema täita oma usuõiguse kinnituseks? Ja ometi võttis Jumal ta vastu! Kuidas? Sest ta uskus Jeesusesse!

Aabraham on siis esmalt just nende isa, kes usuvad enne ühegi tseremoonia täitmist – hoidku Jumal, et keegi peaks täitma mõne tseremoonia ilma usuta! Kuid Aabraham on ka nende isa, kes on täitnud nõutud rituaale ja kel on samal ajal sarnane usk kui Aabrahamil. Just seda rõhutab järgmine salm – Rom.4,12: "...ja et ta oleks ka ümberlõigatute isa — nende isa, kes mitte ainult ei ole ümber lõigatud, vaid ka käivad meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli juba ümberlõikamatuna."

Ja kolmandaks rõhutab Paulus selles peatükis, et Aabraham ei saanud õigeks käsu läbi, ehk siis Jumala käsu omamise ja täitmise läbi. Ta ütleb otse – Rom.4,13: "Sest see tõotus, et Aabraham saab maailma pärijaks, ei antud temale ega tema soole mitte käsu läbi, vaid usu õiguse kaudu." Miks nii? Ta selgitab – Rom.4,14: "Sest kui need, kes on käsust, on pärijad, siis on usk tühistatud ja tõotus on tehtud mõjutuks."

Paulus viitab sellele, et käsk sellisena, nagu see oli juutide käes ja nagu see on ka meieni jõudnud, anti Moosese läbi peaaegu pool milleeniumi peale Aabrahami õigeks kuulutamist. Muidugi oli Jumal ilmutanud oma tahte juba maailma algusest, sest muidu poleks Ta saanud kellegi üle kohut mõista ja selliselt oli "patt ... maailmas ka enne käsku" (Rom.5,13), kuid ametlikult kuulutati käsk välja ikkagi Siinail. Aga Aabraham mõisteti õigeks palju varem – mitte käsust, sest see polnud veel välja kuulutatudki! Ja mis nüüd teie, juudid, kiitlete käsust? Aabrahami õigeksmõistmiseks polnud see ju vajalik ja see pole vajalik ka teie õigeksmõistmiseks! Selleks on vajalik usk!

Nii arutleb Paulus ja lisab – Rom.4,16: "Sellepärast on see usust, et see oleks armust, et tõotus oleks kindel kogu soole, mitte üksnes sellele, mis on pärit käsust, vaid ka sellele, mis on pärit Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa."

Edasi räägib ta üksikasjalikult Aabrahami usust ja usutegudest ning ütleb lõpuks – Rom.4,23-25: "Aga ei ole mitte üksnes tema pärast kirjutatud, et see arvati temale õiguseks, vaid ka meie pärast, kellele see peab arvatama õiguseks, sest me usume Temasse, kes surnuist üles äratas meie Issanda Jeesuse, kes loovutati meie üleastumiste pärast ja üles äratati meie õigekssaamise pärast." Ka meie ei saa õigeks käsu omamise ja täitmise läbi, vaid usu läbi Kristusesse.

Usu läbi. Sõna "usk" esineb Rooma raamatus 64 korda, olles selle raamatu võtmesõna. Meid päästetakse meie usu läbi, Jumala armu läbi, Kristuse vere läbi. Usk on meie käsi, millega haarame kinni Jumalast; arm on Jumala and, mitte teenitav; veri on lepitusvahend ja Jumala armastuse ning headuse demonstratsioon. Selliselt toimub õigeksmõistmine.

Ellen White kirjutab: "Ärgu kellelgi olgu piiratud, kitsas vaade, et ükski inimtegu võiks vähimalgi määral aidata likvideerida tema üleastumiste võlga. See on saatuslik pettus. Kui sa seda mõistad, pead sa loobuma oma lemmikideedest ja alandliku südamega võtma vastu lunastuse... Tuhanded ja tuhanded, kes peavad end Jumala lasteks, on tegelikult Saatana lapsed, sest nad toetuvad oma tegudele. Jumal nõuab alati häid tegusid, käsk nõuab, kuid kuna inimene on laskunud pattudesse, võib teda aidata vaid Kristuse õigus... Kõik, mida inimene võib teha oma päästmiseks, on vastu võtta kutse. Kes iganes soovib, võtku eluvett ilma." – 6BC 1071.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv