Kallis päästmine
22.11.2003 - (1794)

Sissejuhatuseks loeme kaks kirjakohta — 1.Kor.15,3: "Kristus suri meie pattude eest kirjade järgi." Joh.3,16: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!"

Jeesus andis oma elu meie pattude eest ja Jeesus andis oma elu armastusest meie vastu — need kaks asja on omavahel seotud. Teises kohas võtab Paulus need kaks aspekti kokku, öeldes, et "ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest" (Gal.2,20).

Täna külastame me kolme paika: (1) Ketsemani aeda, (2) Kolgata mäge ja (3) Jeesuse hauda.

Aiast leiame me "valude Mehe." Tema huuled sosistavad — Mrk.14,34: "Minu hing on väga kurb surmani!" Seal Ta ahastab. Tema kaaslased hoiavad Teda, et Ta ei kukuks. Ta põlvitab, palvetab, tõuseb ja läheb kolme kõige lähedasema jüngri juurde. Sealt läheb Ta taas palvetama, tõuseb siis üles ja läheb jüngrite juurde, lootes kuulda julgustuse sõnu. Ta läheb taas palvetama ja, nagu teatab Luk.22,44, "heideldes raskesti, palvetas Ta veel pinevamalt; ja Tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale." Tema suust tulid sõnad — Mrk.14,36: "Isa! Sinul on kõik võimalik; võta see karikas minult ära! Siiski mitte, mida mina tahan, vaid mida Sina tahad!"

Ei, Jeesus ei kartnud valu, solvanguid ja surma. Teda kohutas Jumala vihakarikas, mille peavad "kõik õelad maa peal ära jooma viimse tilgani" (Ps.75,9). Ja Tema oli neid esindamas! Tal ei olnud pattu, kuid, nagu kirjutab Peetrus, kandis Ta ise meie patud oma ihus (1.Pet.2,24). 2.Kor.5,21 teatab, et Jumal "on Tema, kes ei teadnud mingist patust, meie eest teinud patuks." "Ta sai needuseks meie eest" (Gal.3,13). Järelikult pidi Tema jooma ka selle karika. Selle tohutu patukoorma all tundis Ta end lahutatud olevat Isast. Kogu selle kohutava öö ja järgneva päeva kandis Ta oma südames karjet, mis purskus välja Kolgatal: "Mu Jumal! Mu Jumal! Miks Sa mind oled maha jätnud?" (Mat.27,46). Jumala igavese armastuse oma Poja vastu tõrjus kõrvale igavene vihkamine patu vastu. Raske on kirjeldada seda Kristuse kogemust.

Kui soojad ja külmad õhumassid kohtudes taevastes võivad esile kutsuda võimsa kõu ja isegi orkaani, mis võis siis toimuda Jeesuse hinges, kus Jumala ülim pühadus põrkus kokku patu ülima pahelisusega! Pole ime, et Jeesuse huulile tulid sõnad — Mat.26,38: "Minu hing on väga kurb surmani."

Kulminatsiooni saavutas Jeesuse Ketsemani kogemus Tema sõnades — Mrk.14,36: "Mitte, mida mina tahan, vaid mida Sina tahad!" Kes on see "Mina" ja kes on see "Sina"? Valitseb kindel seos selle vahel, mis juhtus Eedeni aias, ja selle vahel, mis juhtus Ketsemani aias. Kui patt on vabatahtlik tegu, milles inimese tahe ei kuuletu Jumala tahtele, siis lunastus ei saanud toimuda ilma inimese täiusliku kuuletumiseta Jumalale. Paulus kirjutab sellest selgesti Rom.5,19: "Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese sõnakuulelikkuse läbi paljud õigeks." See oli Inimene Jeesus Kristus, kes kuuletus Jumalale vabatahtlikult, armastusest. See oli Teine Aadam, kes kõneles kogu inimkonna nimel ja ütles lõpuks Jumalale "Sinu tahe sündigu!"

Jeesus mõistis Jumala tahet ja ütles: "Sinu tahe sündigu!" Kui tihti teame meie Jumala tahet ja siiski valime teha oma tahtmist või teiste tahtmist. Vaid Ketsemani atmosfääris ütleme me koos Jeesusega Jumalale: "Sinu tahe sündigu!" Raamatus Ajastute Igatsus kirjutab Ellen White, et isegi peale alistumist Isa tahtele ei vaibunud torm, kuid Jeesus sai kinnitatud ja Tema veritseval näol hingas taevane rahu. Sama võime kogeda ka meie, kui ütleme Jumalale "Jah!"

Lähme nüüd Kolgatale. Mida me näeme? Joh.19,17-20 õpime, et "Tema kandis ise oma risti ning väljus nõndanimetatud Pealae asemele, mida heebrea keeli hüütakse Kolgataks. Seal nad lõid Ta risti ja teised kaks Temaga, teise teisele poole, aga Jeesuse keskele. Aga Pilaatus kirjutas ka pealkirja ja pani selle risti külge; ja sellele oli kirjutatud: "Jeesus Naatsaretlane, juutide Kuningas!" Seda pealkirja luges nüüd palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna ligi. Ja pealkiri oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeli."

Jeesuse rist seisis keskel. Vastavalt evangeeliumile on Kristuse rist ainsaks patu andestamise aluseks. Valitseb tohutu erinevus jumaliku täiuslikkuse ja inimliku patususe vahel. Jumal on küll armastus, kuid tuleb meeles pidada, et see on püha armastus, mis igatseb patuste järele, kuid keeldub nõustumast nende patuga. Kuidas saab Jumal väljendada oma püha armastust andestades patustele, ilma kompromissile minemata oma pühadusega? Ja kuidas saab Ta ilmutada oma pühadust mõistes kohut patuste üle, ilma määrimata oma armastust?

See oli püha armastus, ilmutatud ristil, kus Jumal Kristuses maksis kogu meie üleastumiste hinna. 2.Kor.5,19: "Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks." Ristil väljendus võrdselt jumalik halastus (armastus) ja õiglus ning siin said need igaveseks lepitatud.

Meile on andeks antud, me oleme "õigeks saanud Tema veres," olles lepitatud "Jumalaga ... Tema Poja surma kaudu" (Rom.5,9.10). Ilma Kristuse ohvrisurmata meie eest oleks lunastus võimatu. Kristuse ristisurm tõi meile andestuse, õigeksmõistmise ja lepituse.

Rom.5,8-10: "Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime; kui palju enam me nüüd, olles õigeks saanud Tema veres, pääseme Tema kaudu viha eest. Sest kui meid Jumalaga lepitati Tema Poja surma kaudu, kui me alles olime Jumala vaenlased, kui palju enam päästetakse meid Tema elu läbi nüüd, kus me juba oleme lepitatud."

Paulus ei ütle, et meie teeme midagi lepituse saavutamiseks — see on Jumala tegu. See on lepituse jumalik mudel — solvatud pool tõstatab lepituse küsimuse, solvatud pool täidab nõuded ja maksab hinna, nii et süüdlase asjad saavad korda. Meidki kutsutakse üles talitama selle lepituse jumaliku mudeli järgi. Kuigi meie vastu on eksitud, peaksime me ilmutama initsiatiivi lepituse otsimisel.

Kui Jumal lepitab inimese, siis on ta kutsutud lubama Jumala armul tungida läbi kogu tema olemuse, et see muudaks ta Kristuse kuju sarnaseks. Paulus kinnitab meile, et kui Jumal päästis meid, kui me olime veel hukka mõistetud, siis nüüd, kui me oleme lepitatud, loob Ta meile tingimused meie iseloomu õigeks arenguks — Ta vabastab meid harjumusest patustada.

Nende tingimustena võiksime esile tõsta piibliuurimist, palvet, osaduses olemist ja tunnistamist ehk teatamist teistele, mida Jumal meile on teinud.

Lepitus Jumalaga loob soodsad tingimused ka lepituseks inimeste vahel. 1.Joh.3,16: "Sellest me oleme ära tundnud Jumala armastuse, et Tema oma elu on jätnud meie eest; ja meiegi peame jätma elu vendade eest." Tõeline kristlus purustab ka inimestevahelised barjäärid. Rist annab meile uue identiteedi, mis on kõrgemal rassilisest, hariduslikust, soolisest ja sotsiaalsest kuuluvusest. Ainult tunnetades võrdsust Jumala ees, saavutatakse ühtsus kristlaste seas.

Veel ühte kohta tahame täna külastada. Selleks on Jeesuse haud.

Üks pikka valgesse rüüsse riietatud isik kõneleb Maarja Magdaleena ja teiste naistega. Ta ütleb, et Jeesus Naatsaretist, kes oli risti löödud, on üles tõusnud. Ning ta palub neil minna ja rääkida sellest jüngritele (Mrk.16,5-7). Kui väljendusrikkad võisid olla naiste näod, silmad, hääl ja zestid, kui nad ilmusid jüngrite ette! Juba enne kui nad jõudsid midagi öelda, teadsid jüngrid, et oli toimunud midagi erilist. Naised olid nii ärevil, et jüngrid pidid ilmselt paluma neil maha rahuneda ja rääkida selgelt ükshaaval. Ja nii panid jüngrid tunnistuse kildudest kokku sõnumi: "Haud on tühi. Issand elab!"

"Ta on tõesti üles tõusnud," ütlesid apostlid kahele jüngrile Emmausest — veel enne, kui need jõudsid pajatada oma kogemusest. Seda head sõnumit kuulutati mägedel ja orgudes, tänavatel ja väljakutel. Ülestõusnud Jeesuse nimel rajati uusi kogudusi. Nad lasid end vangistada, peksta ja isegi tappa Tema nimel. Miks? Nad vastavad: "Ta on üles tõusnud!"

Ülestõusmine demonstreeris Jeesuse autentsust, tõelisust. Ta ise osutas sellele, kui Temalt nõuti tunnustähte, öeldes — Joh.2,19: "Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga!" Jüngrid ja teised mõtlesid, et Isa oli võtnud Jeesuselt autoriteedi, kui Ta hüüdis hingepiinas: "Mu Jumal! Miks Sa mind oled maha jätnud?" (Mat.27,46). Nüüd nägid nad, et Isa oli ülendanud Ta kõrgele, tehes Temast Issanda ja Kristuse. Ta "loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast," kirjutab Paulus (Rom.4,25). Ta ehitab Kristuse ülestõusmisele kogu meie usu aluse, õigeksmõistmise ja lunastuse (1.Kor.15,17). Jõuliselt kuulutab ta — 1.Kor.15,14: "Kui Kristus mitte ei ole üles äratatud, siis on meie jutlus tühine ja tühine on ka teie usk." Ja Rom.10,9 ta teatab: "Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on Tema surnuist üles äratanud, siis sa saad õndsaks!"

See Ketsemani aia, Kolgata mäe ja tühja haua Jeesus on tagasi tulemas ja peagi Ta saabub. See Kristus, kes peale oma ülestõusmist sisenes sünagoogi läbi suletud uste, soovib siseneda seni suletud piirkondadesse — võib-olla on selleks sinu süda?

Üks ajakirjanik kirjutas peale adventkoguduse matusest osavõtmist artikli pealkirjaga: "Vaimulik tseremoonia lohutab koguduseliikmeid ja pöörab ümber ateistist ajakirjaniku." Ta kirjutas: "Kristus elab! See olin mina, kes ei elanud! Ta laskus ristilt, et emmata mind, andestada mulle ja võtta mind vastu."

Täna tahab Kristus meidki uuesti emmata. Laseme Tal seda teha.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv