Minu Karjane
24.03.2007 - (1719)

Ps.23,1-6: "Taaveti laul. Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust! Haljale aasale paneb Ta mind lebama, hingamiseveele saadab Ta mind; Tema kosutab mu hinge! Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast! Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga; Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind! Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; Sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis! Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Jehoova kotta eluajaks!"
See on üks kauneimaid Pühakirja tekste, mis on julgustanud ja inspireerinud miljoneid inimesi. Sellisena kujutati õnnelikku elu aastatuhandeid. Ja paljud nii ka elasid. Kui me aga kohandaksime selle psalmi tänapäeva elustiiliga – mitte tingimata soovitud, kuid siiski elustiiliga, mis valitseb ja millega oleme suuresti kaasa läinud, siis võiks see psalm kõlada umbes nii:
Kell on mu diktaator, mul pole aega puhata. Ta paneb mind lebama alles siis, kui olen lõplikult kurnatud. Ta saadab mind sügavasse depressiooni, ta piitsutab mu hinge. Ta juhib mind meeletuse rööbastesse lihtsalt midagi tegemise pärast. Kui ma ka jookseksin kui segane ühe töö juurest teise juurde, ei saaks see kõik tehtud, sest mu ideaal on minuga. Tähtajad ja mu vajadus leida heakskiitu – need ajavad mind tagant. Nad nõuavad mult sooritust, mis ei mahu mu ajakavasse. Nad võiavad mu pea valudega, mul on kõigest kõrini. Ainult väsimus ja ajasurve järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään nurjumise küüsi eluajaks.
Kas pole kurb vaadata elule sellise pilguga, omada sellist perspektiivi? Kui palju parem on jääda muistse kuninga kaunite ja julgustavate mõtete juurde. Pealegi olid need ju inspireeritud Jumalast, kes on täna seesama, kes Ta oli aastatuhandeid tagasi.
Taavet mõtles kaunitele hetkedele oma nooruses, mil ta – karjasena – lebas keskpäeva kuumuses mõne vaikse oja kaldal. Seal mõtiskles ta rahulikult oma Jumala isalike omaduste üle – kuidas Ta teda kaitseb, tema eest hoolitseb, olles alati lähedal, nagu karjane. Kui palju parem on olla juhitud hea ja kaastundliku Karjase poolt, kui taga aetud karmi ja tundetu kella poolt!
Parimad karjased hoolitsesid õrnalt oma lammaste eest, tundes igaüht neist nimepidi. Taavet ise oli üks selline karjane ja see aitas tal luua kauni pildi ka oma Jumalast kui Heast Karjasest.
Taavetil oli vaid üks Isand ja see ei olnud kell! Ta ei teadnud midagi aja türanniast. Sellest suurepärasest psalmist kiirgav meelerahu ja kindlusetunne tuleneb otseselt tema vahekorrast oma Issandaga. Jah, inimesel võib olla ka vahekord või suhe kellaga, kuid see ei paku iial kindlustunnet, rääkimata armastusest või õrnast hoolitsusest, mida pakub Jumal.
Taavet nägi end ühe lambana Jumala karjas ning mõistis, kui oluline on hingamine või puhkamine tugeva ja hoolitseva karjase käe all. Nii saad sa uut jõudu edasiminekuks.
Sageli jõuab karjane oma karjaga rahutu, kiirevoolulise oja või jõe äärde; ja enne kui ta juhib oma lambad tallekestega jooma, ehitab ta kividest väikese vaikse tiigikese, kust lambad saavad kartmatult ja rahulikult juua. Kas pole nii, et juba vaikne tiik, oja, jõgi või järv ise sisendab rahu?
Nii pakub ka Jumal meile väikeseid vaimuliku värskenduse tiike – isegi meie kellast tagaaetud tihedas päevakavas. Ma ütlen "pakub", mitte ei sunni meile peale. Nendeks võivad olla head vaimulikud raamatud – alustagem Piiblist ja hommikvalvest; nendeks võivad olla vaimulikud laulud, vahel lausa kontserdid, nendeks on jumalateenistused ja oma vaiksed palvehetked, ning lõpuks pidev kõndimine Jumalaga, nagu tegi Eenok. Need kõik kosutavad meid, otsekui oleksime joonud värske veega allikast.
On selge, et kui lambaid ei juhita puhta värske vee allikale, joovad nad lõpuks musta, sogast, saastunud vett juhuslikest aukudest. Ja kui see on ohtlik lammaste tervisele, siis on see – segastest õpetustest joomine – seda ohtlikum Jumala karja lammastele. Jeesus tegi väga selgeks, et me peaksime minema jooma Tema juurde – vett, mida Tema meile annab –, sest inimhinge janu saab rahuldatud vaid Tema allikast joomisega, kuna see vesi on alati puhas, värske ja kosutav ning selle varud ei lõpe iial.
Enamus inimesi ei tea, et lambad võivad elada ka mitte ainult päevi ja nädalaid, vaid lausa kuid ilma joomata, kui igal hommikul on maas korralik kaste. Nad on harjunud tõusma juba enne koitu ja hakkama sööma kastemärga rohtu. Raske on vist maalida kaunimat pilti vaiksetest vetest, kui on seda suured hõbedased kastepiisad rohul. Kuna meid on Pühakirjas võrreldud Jumala karja lammastega, kui armas peab olema Taevaisal kui suurel Heal Karjasel vaadata, kuidas Tema lammas tõuseb hommikul vara ja joob Tema Sõna kastest, mis on uus ja värske igal hommikul. Jeesus ütles – Joh.7,37.38: "Kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu Kiri ütleb, selle ihust peavad voolama elava vee jõed!"
Sellest allikast ja imelisest veest on loodud palju kauneid laule. Mõni on ka eesti keeles, nagu näiteks meie lauluraamatus laul number 129:
"Ma tunnen üht imelist jõge, kus vool on otsekui sädelev leek. Täis saladust vesi, mis nõrgale toob uut elu ja tugevaks teeb.
Kordus: Nüüd tule ja joo elujõest, mis tulvamas taevasest väest. See jõgi, mis voolab kõigile, ka sulle voolamas veel.
See jõgi nii sügav ja elustav on ta vesi, mis puhas ning hea. Sealt õnnetu leiab, mis tõeline õnn, hing haige saab tervise pea.
See jõgi on voolamas Jeesuse seest. Sealt hinnata juua võid nüüd. Ta veres, mis valatud ristil su eest, on pestud su määrdunud rüü."
Keegi on kirjutanud need read: "Issand, ma roomasin läbi kuiva ja viljatu kõrbe Sinu juurde oma tühja kruusiga, paludes pisutki värskendavat eluvett. Kui ma vaid oleksin tundnud Sind paremini, siis oleksin tulnud joostes oma suure ämbriga!"
Paljud püüavad kustutada oma hingejanu selle maailma saastatud kaevudest. Seda teevad isegi paljud usklikud inimesed, nagu ka vanasti, nagu kirjutab prohvet Jeremija – Jer.2,13: "Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: mind, elava vee allika, nad jätsid maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett!" Mis on need maailma kaevud – pragulised kaevud, mis ei pea vett, või mille vesi on saastatud, sageli lausa mürgine? Kas ei ole nende hulgas au ja kuulsus, karjäär ja lõbud, alkohol ja narkootikumid, kui nimetada vaid mõningaid tuntumaid?
Keegi on tabavalt öelnud, et tänapäeva inimesed on vaimulikult vaeseks tehtud, sest nad joovad ilmalikest kaevudest, mida ta nimetas skisofreenilisteks kaevudeks. Selgitades: Ühelt poolt kutsutakse inimesi tungivalt üles mitte tarbima alkoholi, olles rooli taga. Samal ajal on televiisorite ekraanid täis õlle, veini, viina ja teiste sarnaste meelemürkide reklaame – nii otseselt kui ka kaudselt, kui näiteks kuulsuste kohtumisel lüüakse kokku klaase ja märjuke voolab jõena. Ühelt poolt kulutatakse miljoneid võitluseks narkootikumidega; samal ajal tarvitavad rikkad ja kuulsad inimesed neid lausa avalikult, ahvatledes nende imetlejaid tegema sedasama. Me elame polüteistlikus maailmas, kus kummardatakse raha ja lõbu, sporti ja meelelahutust, meelemürke ja hoorust. Enamus inimeste arvates on nädalalõpud lausa loodud lõbutsemiseks.
Tänapäeval juuakse massiliselt materialismi kaevust. Püüe saada ruttu rikkaks on paljude jaoks lausa elu eesmärk. Kasuta selleks loteriid, kasiinosid, mine välja riski peale, ignoreeri perekonda, kui vaja. Miski ei tohi sind takistada selle maise eesmärgi saavutamisel.
Võrrelgem kõike seda elava veega, mida pakub Jeesus. Need ei annagi võrrelda! Meie jumalik Karjane teab, mida meie hing tegelikult vajab, mis meid tegelikult toidab ja kosutab. Ta ootab kannatlikult järjekorras, kuni me oleme ammendanud või ära proovinud kõik teised allikad. Ja siis, kui oleme väsinud ja tüdinud ja jõuetud, vajades tõelist värskendamist, ulatab Ta oma käe suure kruusi elava veega. Me teeme targasti, kui joome seda põhjalikult ja sageli ega vaheta seda enam iial maailma sogase vee vastu!
Jeesus on maksnud lõputult kõrge hinna, et see vesi oleks kõigile kättesaadav. Juba Vanas Testamendis kõlab kutse – Jes.55,1: "Hoi! Kõik janused tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata viina ja piima!" Uues Testamendis on Jeesus seda kutset uuendanud, öeldes – Ilm.21,6: "Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan sellele, kellel on janu, eluvee allikast ilma hinnata." Ja veel Piibli viimase peatüki viimastest salmidest võime lugeda – Ilm.22,17: "Ja Vaim ja pruut ütlevad: "Tule!" Ja kes seda kuuleb, öelgu: "Tule!" Ja kellel on janu, tulgu; ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!"
Hea Karjane on surnud oma lammaste eest ning ülestõusnuna soovib juhtida nad haljale aasale ja hingamiseveele. Laseme Tal seda teha. Valmistame Talle seda rõõmu, et hindame Tema pakkumist – pealegi on see ju meie endi huvides. Kellele meist ei meeldiks lebada haljal aasal kosutava hingamisvee ääres? Võtame siis Ta kutse vastu ja püüame olla Talle head lambad.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv