Meil on see aare
28.10.2006 - (1514)

2.Kor.4,1-7: "Sellepärast et meil on niisugune amet selle halastuse järgi, mis meile on osaks saanud, siis me ei lähe araks, vaid me oleme loobunud salajastest häbitegudest ega ela tigedas kavaluses ega võltsi Jumala sõna, vaid tõe ilmsikstoomisega me asetume kõigi inimeste südametunnistuse otsuse ette Jumala ees. Kui nüüd ka meie evangeelium on kinni kaetud, siis on see kinni kaetud nende eest, kes hukka lähevad, kelle uskmatud meeled selle maailma jumal on teinud sõgedaks, et neile ei paistaks Kristuse au evangeeliumi valgus, kes on Jumala kuju. Sest me ei kuuluta mitte iseendid, vaid Kristust Jeesust, et Tema on Issand ja meie teie orjad Jeesuse pärast. Sest Jumal, kes ütles: "Paistku valgus pimedusest!", on see, kes on hakanud paistma meie südametes, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala aust. Aga meil on see aare saviriistades, et üliväga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist."
Aare. Kes meist ei ole unistanud aardest! Mõned on seda isegi otsinud. Aga mõned on saanud selle ilma otsimata! Kord vaatles üks turist turul müüdavaid esemeid ja tema pilk jäi peatuma kaunile sinisele kivile, mis oli müügil raskusena, mis sobib lauale, hoidma paigas pabereid. Talle see meeldis ning ta ostis selle paari dollari eest. Hiljem otsustas ta uurida välja, millise mineraaliga on tegemist. Tema hämmastuseks öeldi talle, et tegu on massiivse safiiriga, mis maksab kümneid tuhandeid dollareid! See, mida eile peeti väärtusetuks, osutus täna väga hinnaliseks aardeks!
Loetud kirjakohas soovib Paulus, et Korintose usklikud mõistaksid, milline kallis aare on nende kätte usaldatud, kui ta kirjutab: "Aga meil on see aare saviriistades." Saviriistad oleme meie ise, seda pole raske mõista; me kõik oleme muld ja põrm. Aga mis on see aare?
Kõrgeimas mõttes on see Jeesus Kristus. Pole midagi Temast kallimat. Ta on absoluutselt hindamatu. Kuid kas mõtleb Paulus siin Teda? Millest on jutt? Evangeeliumi kuulutamisest. Niisiis võime öelda, et ka evangeelium on üks hinnaline aare – ja see on tõsi. Evangeelium on väga hinnaline ja see on usaldatud meie kätte.
Sellel on hulk väga hinnalisi omadusi. Esiteks, selle väljatöötamiseks on makstud lõputult kõrge hind; see on hindamatu. Teiseks, vargad ei saa murda sisse ja selle meilt ära varastada. Kolmandaks, seda on külluslikult – seda jätkub kõigile soovijaile. Neljandaks, selle õnnistusi võib nautida kohe – juba praegu. Viiendaks, see on imeline, südant liigutav, tänu esile kutsuv. Kuuendaks, seda saab kõikjale kaasa võtta, isegi taevasse! Ja seitsmendaks, seda saab jagada lõputult – ja see ei saa iial otsa! Nagu leivad ja kalad Jeesus käes. See on omaette ime – ja aare – ja just sellest aardest räägib Paulus selles lõigus. Algas see ju sõnadega: "Sellepärast et meil on niisugune amet."
Meile on usaldatud selline aare – amet – jagada kõigile inimestele kõige kallimat asja, mille ise oleme saanud kingina ning mis jagades iial ei vähene. Me oleme nagu Jeesuse käed, jagades vaimulikku leiba ja kala. Ja see amet on usaldatud tõepoolest meile kõigile, mitte ainult palgalistele evangeeliumitöölistele. Teatud mõttes on nemad halvemas olukorras – nende palk on juba käes, kui nad töötavad vaid palga eest! Aga kõik need, kes ei tööta ajaliku palga eest, saavad palga Jumala käest – nii siinses elus kui ka tulevases.
Kord küsiti ühe inimese käest: "Mis on su amet?" – "Kristlane," vastas ta. Jumal ütleb: "Teie olete minu tunnistajad" (Jes.43,10). Kui me oleme võtnud vastu Kristuse oma Päästjana, siis on meil see aare, see amet. Mida tähendab olla Kristuse tunnistaja?
1. MEIL ON JUMALAST SAADUD KUTSE ehk amet. Nii nagu õpetaja õpetab, sõdur sõdib, arst ravib, nii kristlane tunnistab. Muidugi pole me seda kutset või ametit ära teeninud. See on meile Jumalast armust antud. Seepärast kirjutab ka Paulus: "Meil on niisugune amet selle halastuse järgi, mis meile on osaks saanud." Ja see amet pole ajutine. Meid on kutsutud seda ustavalt pidama kogu elu! Sellepärast kirjutab Paulus: "Siis me ei lähe araks."
Kui edasiliikumine läheb raskeks, läheme me ikkagi. Kui tõusevad takistused, jätkame me ometi. Kui tulemused näivad kesised, ei loobu me sellepärast. Kui opositsioon heidutab meid, ei anna me alla. Miks? Sest selleks oleme me kutsutud. See on meie elu.
Üks sprinter elas rängalt üle oma esimest kaotust. "Kui ma ei saa võita, siis ma ei jookse," ütles ta oma sõbrale, kes vastas talle: "Kui sa ei jookse, siis ei saa sa võita!" Vaimulikus võitluses, kuhu Jumal meid on kutsunud, ei saa me võita, kui me ei jätka võitlemist.
Kaks konna kukkusid kooreämbrisse. Kuna ämbri seinad olid libedad ja koor sügav, siis jõudis esimene konn otsusele, et pääsemiseks pole mingit lootust – ning lasi end lõdvaks, vajus põhja ja uppus. Teine konn ei olnud nõus loobuma, kuigi olukord näis lootusetuna. Ta ujus ja ujus, siples ja siples, kuni koorest sai või ning ta ronis sellele ja hüppas ämbrist välja!
Mida tähendab siis omada seda aaret? Esiteks tähendab see omada Jumalast saadud kutset. See on püha kutse. See on väärt kutse. Jätkakem siis ujumist, kas või vastuvoolu, kui vaja. Jumal aitab meid raskustest välja, kui me ei loobu.
2. Teiseks tähendab see, et MEIL ON PUHAS, USALDUSVÄÄRNE ELU. Meie elu on kõigile nähtav. Ärgu keegi arvaku, et inimesed ei tea, kuidas me elame või mida teeme. Sellepärast kirjutab Paulus, et "me oleme loobunud salajastest häbitegudest."
Ilmselt kõik me oleme kunagi sattunud peale mõnele asjale, mida inimesed on teinud arvestades, et keegi neid ei näe. Ja ehk on meilegi peale satutud! Meil ei tohiks olla sellist elu ja selliseid tegusid, millest meil oleks häbi, kui teised seda näeksid – selliseid asju, mis teeksid tühjaks meie jõupingutused evangeeliumitöös. Me ei tohiks meile usaldatud kallist aaret millegagi määrida! Mõelge Taanielile! Tan.6,5 on kirjutatud: "Siis need ametikandjad ja asehaldurid otsisid ettekäänet Taanielile kuningriigivastase süü leidmiseks; aga nad ei suutnud leida ühtki ettekäänet ega midagi halba, sellepärast et ta oli ustav ja mingit hooletust ega halba tema kohta ei leidunud." Pole ime, et ta oli oma ametis nii edukas! Meiegi peaksime elama nii, et ka kõige lähedasemal uurimisel selguks, et me oleme need, kes me ütleme end olevat!
Sellepärast me maksame maksud, tasume oma võlad, ei varasta tööandjalt, ei teata, et oleme haige, kui me seda ei ole... Ühe kohvipausi ajal pakuti ka nende seas istuvale kristlasele kohvi, kuid ta keeldus, öeldes, et kohvi mittejoomine on üks tema religioosseist põhimõtteist. Kui aga grupp tõusis ja läks tööle, pöördus ta varustuse eest vastutava ametniku poole: "Ma tahaksin veel üht paari tööpükse; ehk vehiksid need minu jaoks sisse kunagi sel nädalal?"
Omada seda aaret tähendab elada puhast ja usaldusväärset elu, olla Jumala laps igal pool ja alati!
3. Kolmandaks tähendab selle aarde omamine seda, et MEIL ON EHTNE SÕNUM. Paulus kirjutas: Me ei "ela tigedas kavaluses ega võltsi Jumala Sõna." Kreeka sõna, mis on tõlgitud "võltsima," tähendab (veini või viinamarjamahla) lahjendamist – näiteks vee lisamise teel –, kuid selle müümist lahjendamata kraami pähe.
Tänapäeval on neid, kes lahjendavad evangeeliumi selle nõuete madaldamise teel, kuni homoseksuaalide kiriku loomiseni välja! On ka teisi, kes rikuvad evangeeliumi selle nõuete suurendamise teel, öeldes, et me peame järgima teatud stiili, meetodit, programmi. Piiblis on ehtne evangeelium – armastav Jumal pakub meeltparandanud patusele igavest elu, kutsudes teda pühadusele, teenimisele ja vastutusele – ning meie amet on kuulutada seda selle puhtuses, midagi sellest ära jätmata ega sellele juurde lisamata!
Jumaliku aarde omamine tähendab niisiis arusaamist, et meil on Jumalast saadud kutse, puhas, usaldusväärne elu ja ehtne, võltsimata sõnum. Kuid see tähendab veel midagi, millele osutab tähelepanu ka sissejuhatuseks loetud kirjakoht.
4. See tähendab, et MEIL ON SELGE FOOKUS. 2.Kor.4,5.6 on kirjutatud: "Sest me ei kuuluta mitte iseendid, vaid Kristust Jeesust, et Tema on Issand ja meie teie orjad Jeesuse pärast. Sest Jumal, kes ütles: "Paistku valgus pimedusest!", on see, kes on hakanud paistma meie südametes, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala aust."
Meie kuulutuse keskpunkt pole mitte meie ise ega meie uskumused ega meie kogudus. Meie kuulutuse fookuses on Jeesus Kristus. Seda ei tohi me iial unustada. Me oleme kristlased ja kuulutame Kristust.
Kriitikud ründasid Paulust tema välimuse ja kõne pärast. Kuid Paulust see ei heidutanud. Ta just nagu öelnuks: Kui Jumal saab kasutada mind äbarikku (1.Kor.15,8), siis saab Ta kasutada igaüht, kes end kasutada laseb! Just seda tähendabki kujund "aare saviriistades." Saviriistad ei olnud kallid ja neid oli palju. Kuid need olid ka haprad ja kergesti purunevad. Siiski võisid neis odavates, haprates anumates olla hinnalised asjad, nagu näiteks Surnumere käsikirjad!
Meie oleme need tavalised anumad – saviriistad, millega evangeelium kantakse kogu maailma. Me võime olla nõrgad ja haprad, kuid sellest pole midagi. Me rõõmustame, sest meie fookuses on Jeesus.
Kord läks üks pere randa puhkama. Jõudnud tagasi koju, vaatas ema pilte, mis isa oli neist seal teinud. Ta oli esialgu hämmingus, miks nii palju pilte olid udused, fookusest väljas, kuni lõpuks avastas, et igal pildil oli midagi siiski fookuses – mõni bikiinides tüdruk nende taga! Isa oli fokuseerinud valele objektile!
See võib kergesti juhtuda ka meiega. Me võime keskenduda rahale, positsioonile, isegi mõnele traditsioonile. "Niisugune amet," millest täna lugesime ja rääkisime, nõuab täielikku fokuseerimist Jeesusele Kristusele. Ainult nii saame me olla oma misjonis edukad.
Millise aarde on Jumal meile kätte usaldanud – eesõiguse jagada Tema kuningriigi evangeeliumi, juhtida kaasinimesi suure Päästja juurde ning teha neist omakorda hingedevõitjad! Meil on see aare. Küsimus on: Kas ja kuidas me seda kasutame?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv