Jüngriksolemise test
30.06.2012 - (1160)

Osasaamise ehk püha-õhtusöömaaja eel on kõigiti kohane vaadata oma südamesse, end läbi katsuda ehk end proovile panna, nagu kirjutab Paulus – 1.Kor.11,28: "Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast."
Kui oleks võimalik mõõta, millised, kui ustavad, kui pühendunud kristlased me oleme, siis millise mõõdu me täna välja annaksime? Pinnapealsel vaatlemisel võime me näida päris heade kristlastena. Ja kui meilt keegi peaks küsima, kuidas sul usuelus läheb, siis vastaksime me tõenäoliselt "Hästi!" Nagu me vastame inimesele, kes meilt küsib: "Kuidas sa elad?", tavaliselt lühidalt: "Hästi!" – olenemata sellest, kuidas meil tegelikult läheb. Mis me ikka kurdame, ega see asja paremaks tee! Võib-olla teeks see asja hoopis halvemaks!
Lugu räägib mehest, kes ilmus kohtusse ühe liiklusõnnetuse pärast, milles ta oli osalenud. Ta käsi oli kipsis, suur osa kehast sidemeis ning paljad kehaosad täis verevalumeid ja kriimustusi. Ta nägi tõesti halb välja. Kohtunik vaatas teda üllatusega silmis ja palus tal kirjeldada oma tervislikku seisundit. Mees ütles: "Lugupeetud kohtunik, ma tunnen end kohutavalt: käeluu on murdunud, jalaliigesed nihestunud, kogu keha on täis muljumisjälgi ja haavu ning kriimustusi. Kõik kohad valutavad."
Selle peale ütles kohtunik: "Ma ei saa aru. Õnnetuse raportis, mille on kirjutanud politseinik, kes sind peale õnnetust küsitles, seisab must-valgel, et sa ütlesid talle, et sinuga on kõik korras!"
"Teate, härra kohtunik, las ma selgitan," vastas mees. "Ma sõitsin oma pikapiga, järelkäruks treiler. Minu pikapi tagaosas oli mu vana ustav koer ja treileris lehm. Ootamatult tõukas mind minust mööduv suur 18-rattaline veoauto ja ma lendasin ära teelt ning, käinud mitu kord üle pea, maandusin oru põhjas. Järgmine asi, mida ma mäletan, oli politseinik vaatamas üle minu kahjusid. Nägin, kuidas ta peatus lehma juures, vaatas teda, võttis välja püstoli ja tulistas talle silmade vahele. Siis läks ta mu koera juurde, kontrollis ka seda ja seejärel laskis ka selle maha. Siis tuli ta, püstol käes, minu juurde ja küsis: "Ja kuidas sinuga on?" Ma vastasin kiiresti: "Minuga on kõik korras!""
Mis siis, kui meil oleks üks test, mis tõesti mõõdaks meie pühendumise ja Kristusele andumise taset? Mulle tundub, et Johannese evangeeliumi 13. peatükist me võime selle leida. Jeesus esitab siin mõned tõelise jüngri tunnused ja oleks hea, kui me end selle mõõdupuuga mõõdaksime.
Kontekst on meile tuttav. Jeesus on oma jüngritega ülemises toas viimasel õhtul enne oma ristilöömist. Ta alustab seda koosviibimist oma apostlite jalgade pesemisega, andes neile üksteise alanduses teenimise eeskuju. Seejärel asuvad nad sööma, mille käigus Jeesus teatab, et üks neist reedab Ta. Tekkinud väikese segaduse lõpetab Juudase lahkumine, ehkki ülejäänud jüngrid ei saa aru miks ja kuhu ta läks.
31. salmis jõuame sinna, kus Juudas on lahkunud ning toas on vaid Jeesus ja 11 apostlit. Nüüd on n.ö. "õhk puhas" ja Jeesus hakkab rääkima sellest, mida tähendab olla jünger. Me leiame siit kolm tõelise jüngri tunnust. Esimene on:
1. SOOV AUSTADA JUMALAT.
Joh.13,31.32: "Kui ta nüüd oli väljunud, ütles Jeesus: "Nüüd on Inimese Poeg austatud ja Jumal on austatud Temas! Ons Jumal Temas austatud, siis austab Teda ka Jumal eneses ja austab Teda varsti!"
On ilmne, et Jeesus räägib oma peatsest ristisurmast. Aga kuidas võib Ta olla selle läbi austatud? Kuidas võivad kannatused ja surm tuua kellelegi au? Me teame vastust sellele küsimusele: see polnud tavaline surm. See oli ohvrisurm, asendussurm; Jeesus suri meie eest, meie asemel, kandes meie pattude karistuse, vabastades meid sellega igavesest surmast. Ühtlasi oli Tema surm ka suur ja lõplik võit Saatana üle. Selliselt sai Ta tõesti austatud selle kangelasliku ja omakasupüüdmatu teo läbi.
Kuid Jeesus ei räägi mitte ainult enda austamisest, vaid eelkõige Jumala austamisest Tema läbi. Kuidas võib olla Jumal austatud Jeesuse ristisurma läbi? Aga nii, et oma asendussurmaga – surmaga meie eest – ilmutas Jeesus kõigile, milline Jumal on. Saatan on alati püüdnud esitada Jumalat vääriti, heita Talle halba varju. Jeesuse ohver aga näitab, milline Jumal tegelikult on: armastav ja halastav ning samal ajal õiglane. Me näeme Tema läbi Jumala pühadust, väge ja headust. Seda kõike ilmutas Jeesus oma elu, surma ja ülestõusmisega. Jah, Jeesuse ohver algas juba taevast alla tulemisega ja lõppes inimkuju säilitamisega ülestõusmisel. See kõik on üks lõputult suur ohver, mis räägib Jumalast kõnekamalt kui miljon sõna.
Jeesus ütleb täna meile: "Mil iial te näitate maailmale oma eluga Jumala armastust, headust, halastust, armu ja õiglust, saab Jumal austatud ka teis ja teie läbi. Ja küll Jumal austab ka teid!" Nii et iga kristlase eesmärgiks olgu tuua au Jumalale. Palav soov austada Jumalat alati ja kõiges on esimeseks jüngri tunnuseks. Küsigem endilt kohe otse: Kas ma otsin kõigega, mida mõtlen, ütlen või teen, oma au või austan ma sellega Jumalat? Kui oleme selle testi läbinud, saabub teine test, milleks on:
2. KUSTUMATU ARMASTUS ÜKSTEISE VASTU.
Jeesus jätkas – Joh.13,34.35: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!" Mitte usu, mitte Pühakirja tundmise, mitte annetuste suuruse põhjal otsustab maailm, kes meist on Kristuse jünger, vaid selle järgi, kuidas me suhtume üksteisesse. Kui me armastame üksteist, siis SELLEST tunnevad KÕIK, et me oleme Kristuse jüngrid.
Paulus kirjutab – Gal.5,13-15: "Sest teie, vennad [ja õed], olete kutsutud vabaduseks; aga mitte lihale ajet andvaks vabaduseks, vaid teenige üksteist armastuses. Sest kõik käsk on täidetud ühes sõnas, nimelt selles: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!" Aga kui te isekeskis purelete ja üksteist sööte, siis katsuge, et te üksteist ära ei neela." Kui kristlased purelevad isekeskis, siis maailm naerab nende üle ja hoiab neist eemale. Kui aga kristlased armastavad üksteist, siis meelitab see neidki saama kristlaseks.
Kuidas väljendub see armastus? Sõnades ja tegudes. Näiteks aidates abielu lahutanud inimesel mõista, et Jumal küll vihkab lahutust, kuid armastab lahutajaid. Või lohutades vallalist noort, kes on saanud lapse, et Jumal ei armasta teda sellepärast vähem, ning püüdes teda võimaluste piires aidata ja toetada. Armastus leiab alati võimaluse öelda mõne julgustava sõna, teha mõne heateo. Las maailm näeb ja imestab, öeldes: "Vaata, kuidas ta teda armastab!" (Joh.11,36).
Nii et esimene jüngri tunnus on palav soov austada kõiges ja alati Jumalat; teiseks jüngri tunnuseks on kustumatu armastus kõigi vastu. Ja olemegi jõudnud jüngri kolmanda tunnuse juurde, milleks on:
3. KÕIKUMATU USTAVUS JEESUSELE.
Järgmised salmid Johannese evangeeliumi 13. peatükist teatavad – Joh.13,36-38: "Siimon Peetrus ütleb Temale: "Issand, kuhu Sa lähed?" Jeesus vastas: "Kuhu ma lähen, sinna sa ei või mind nüüd järgida, aga edaspidi sa järgid mind!" Peetrus ütleb Temale: "Issand, miks ma nüüd ei või Sind järgida? Ma annan oma elu Sinu eest!" Jeesus vastab temale: "Annad sina oma elu minu eest? Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, et kukk ei laula mitte enne, kui sa mind juba kolm korda oled salanud!""
Peetrus kinnitab siin oma kõikumatut ustavust Jeesusele, öeldes: "Ma annan oma elu Sinu eest!" Kuid üks asi on sõnad ja teine asi on teod. See polnud talle mitte esimene sarnane läbikukkumine. Matteuse evangeeliumi 16. peatükis on kirjutatud – Mat.16,21-23: "Sellest ajast hakkas Jeesus Kristus teatama oma jüngritele, et Ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja et Ta tapetakse ja kolmandal päeval äratatakse üles. Siis Peetrus võttis Tema isepäinis, hakkas Teda noomima ja ütles: "Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda Sulle sündigu!" Aga Ta pöördus ja ütles Peetrusele: "Tagane minust, Saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!" Peetrus püüdis omateada Jeesust kaitsta, kuid tegelikult lasi Saatanal end kiusata! Hea, et Jeesus Tema eest pidevalt palus!
Siis püüdis ta kõndida vee peal. Mina ei karda, kutsu mind, ütles ta Jeesusele, ja ma tulen Su juurde. Ja ta kõndiski vee peal... mõnda aega, kuid siis vajus ja Jeesus pidi teda jälle aitama (Mat.14,28-31).
See oli Peetrus, kes tegi ettepaneku ehitada Muutmismäele kolm telki (Mat.17,1-4). Oma sõnades oli ta alati ustav Jeesusele, püüdes Teda aina aidata ja toetada. "Kui Sind tahetakse surmata, siis olen mina valmis Sinu eest võitlema surmani!" kinnitas ta. Aga teod kõnelesid muust. On kerge öelda: "Ma olen valmis surema Issanda eest." Aga kui nad toovad risti ja võtavad välja naelad ning hakkavad neid lööma läbi su käte ja jalgade, on hoopis teine asi.
"Annad sina oma elu minu eest?" küsis Jeesus. "Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, et kukk ei laula mitte enne, kui sa mind juba kolm korda oled salanud!"
"Sa vannud ustavust, Peetrus," ütleb Jeesus mõni aeg hiljem Ketsemani aias. "Hästi, valva ja palu koos minuga, kui ma lähen pisut eemale palvetama!" Aga Peetrus läks magama! (Mrk.14,32-41).
"Sa tahad olla mulle ustav, Peetrus? Kui lähedalt sa mulle järgid?" Markus ja Luukas kirjutavad, et kui sõdurid võtsid Jeesuse kinni, järgis Peetrus Talle "kaugelt" (Mrk.14,54; Luk.22,52).
Kui sa järgid Jeesust "kaugelt", satud sa tavaliselt valesse seltskonda. Just nii juhtus Peetrusega. Ta sattus ülempreestri sulaste ja teenijate sekka, kes ütlesid: "Ka see oli ühes Temaga!", mille peale Peetrus vastas: "Mina Teda ei tunne!" (Luk.22,56.57). Ja selliselt kolm korda! Peetrus pidi leidma, et on palju kergem rääkida oma ustavusest kui seda praktiseerida.
Üks ema kirjutas: "Minu 3-aastane poeg käis mul kõikjal kannul. Ja kui ma peatusin, tuli ta mulle tihti n.ö. "tagant sisse," s.t. me põrkasime kokku. Kannatlikult püüdsin ma juhtida teda tegema midagi muud, huvitavat, kuid ta lihtsalt naeratas ja ütles: "Emme, pole häda. Ma olen parema meelega sinuga." Ja nii ta jätkas käimist minu kannul. Lõpuks, pärast rohkeid kokkupõrkeid mu kannatus katkes ja ma küsisin, miks sa seda teed? Ta vaatas mulle otsa oma suurte silmadega ja ütles: "Mu õpetaja käskis mul käia Jeesuse jälgedes. Aga ma ei näe Teda. Nii ma käin sinu jälgedes."
Küsime täna endalt: Kas ma käin Jeesuse jälgedes? Kas mu elu toob au Jumalale? Kas ma armastan kaasinimesi, eriti oma usuõdesid-vendi? Kas ma olen kõikumatult ustav Jeesusele?
Pole oluline, kui palju ristikesi me kanname või kui palju kristlikke märke või lööklauseid on kaunistamas meie autot. Oluline on meie tahe ja otsus järgida Jeesust ning seda ka ustavalt praktiseerida. Jeesus ütleb: "Ma tahan, et te oleksite mu jüngrid! Ja kui te olete langenud kui Peetrus, ei lakka ma teie eest palvetamast. Tõuske üles ja ma aitan teid uutele usukõrgustele. Ma annan teile uue võimaluse. Just selleks ma surin teie eest."

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv