Tund on käes
31.01.2004 - (1702)

Kirjas roomlastele, 13. peatükis kõneleb Paulus kristlase kohustustest ühiskonnas — Rom.13,1-7: "Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele... Sellepärast makske ka makse... Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda!"

Miks peab kristlane kõike seda ustavalt tegema? Miks peab kristlane olema hea kodanik? Vastuse annab Paulus salmides 11-14: "Ja seda tehke sellepärast et te teate tunni juba käes olevat unest üles ärgata; sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on möödumas, aga päev on lähedal. Siis heitkem enestest ära pimeduse teod ja varustugem valguse relvadega! Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte kiimaluses ega iharuses, mitte riius ega kadeduses, vaid varustuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge muutke liha eest hoolitsemist himude ärritamiseks!"

Millises ajas me elame? Kui me vaatame endi ümber, näeme maailma täis mässu, vägivalda ja hävingut. Ma ei mõtle mitte ainult sõdasid, terrorismi ja õnnetusi. Ma mõtlen eelkõige mässu vanade eetiliste tõekspidamiste ja käitumisnormide vastu. Kõik näib nüüd olevat pea peale pööratud; kõik vanad tavad ja normid näivad olevat jalge alla tallatud. Mida enne peeti inetuks ja sündsusetuks ja lubamatuks, peetakse nüüd mitte ainult lubatuks, vaid isegi moodsaks!

Need vähesed hääled, mis seda kiiret allakäiku püüavad taunida, jäävad hüüdjaks hääleks kõrbes. Keegi neid ei kuule, ja kui kuulebki, siis naerab. Ja ärge arvake, et kõik pastorid on nende väheste häälte hulgas! On küllalt pastoreid, kes on ka selles allakäigus ajaga kaasa läinud.

Tänu infotehnoloogia kiirele arengule on maailm muutunud üheks globaalseks külaks, kus kõik saavad kõigiga iga hetk vahetult suhelda. See mõtete jagamine omakorda kiirendab teaduse arengut, kuid samal ajal soodustab ka kuritegevust ja moraalset allakäiku. Tehnoloogia arenguga jääb järjest vähemaks rasket füüsilist tööd, tekib aina uusi võimalusi kergelt suurt raha teenida või hankida — seda ka ebaausal, kuritegelikul teel. Eriti noorte hulgas jääb järjest vähemaks ausaid töötegijaid. Seevastu kasvab nende hulk, kes tahavad pillavalt elada. Järjest enam tehakse seda teiste kulul.

Millist pilti näeme religioosses maailmas? Kas siin on asjad paremad? Kas on mingeid märke suurest vaimulikust ärkamisest? Kahjuks on olukord otse vastupidine. Heal juhul võib rääkida leigest suhtumisest usuasjusse; enamasti ollakse külmad ja ükskõiksed ning väga maailmalikud. Suurema osa inimeste jaoks on religioon nagu kuub, mida võib mõneks ajaks (pühapäeva hommikuks või laupäevaks) selga tõmmata ja siis jälle seljast ära võtta. Sellel pole midagi pistmist nende igapäevase eraeluga. Siin-seal on pisut usulist liikumist, kuid kurb tõsiasi on, et maailm ei võta enam kirikut tõsiselt. Kirik ei paku enam inimesele alternatiivi, ta on nii väliselt kui seesmiselt üsna üks maailmaga.

Meie kui Jumala rahva kohuseks on õpetada sellele haigele maailmale Jumala käsu üha kehtivaid põhimõtteid — alustades nende õpetamisest iseendile. Kui me võime ausalt öelda, et "siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku" (Ilm.14,12), alles siis suudame õpetada neid igavesi põhimõtteid ka teistele. Alles siis, kui oleme ise hakanud kõiges järgima Jeesuse eeskuju, võime seda edukalt soovitada ka teistele. Kuidas on Jeesuse järgimisega usus, aususes, lihtsuses, töökuses, kannatlikkuses, armastuses? Paulus kirjutas: "Varustuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge muutke liha eest hoolitsemist himude ärritamiseks." Paljudel on liiga vähe Jeesust Kristust, sellepärast on liiga palju "lihategusid" — lihalikku käitumist ka otse Jumala kojas.

Jumala ravim patuhaigusele on Jeesus Kristus: Ma ei tea, milliste tähtedega me peaksime selle kirjutama oma kiriku seinale. Kuid ka sellest ei piisa, kui me ei lase seda kirjutada oma südamesse! Aga tõde on: Ilma Jeesuseta ei suuda me midagi head ega õiget teha (Joh.15,5).

Aega on jäänud vähe. Paulus kirjutas: "Ja seda tehke sellepärast et te teate tunni juba käes olevat unest üles ärgata; sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on möödumas, aga päev on lähedal." Kristuse auline tagasitulek on lähedal, otse ukse ees. Kas me oleme ärganud, kas me oleme Kristuse tulekuks valmis? Kas me mõistame oma tööd ja kas me teeme oma tööd? Me ei ole sulased, kes teevad tööd maise palga pärast. Me töötame oma Issandale sellepärast, et me armastame Teda ja Tema armastab meid. Me töötame hingede päästmiseks sellepärast, et me hoolime neist hingedest, kes on veel maailmas ja kes hukkuvad, kui me neid ei juhata Kristuse juurde.

See töö ei ole kerge. See ei peagi olema alati meeldiv ja kerge. See on sageli üsna tülikas ja raske. Aastaid tagasi külastas John Evelyn Amsterdami ning läks ka Püha Nikolaose Torni, et kuulata ja näha seda imepärast kellamängu, mille poolest see torn on kuulus. Ta leidis ühe mehe, kes mängis kellade all omalaadsel klaviatuuril. Mängimiseks oli seda raske nimetada, pigem oli see tõsine töö. Kellade lähedus, klahvide plagin, kui ta neile lõi puuhaamritega, ja ülekannete nagin tegi talle võimatuks kuulda muusikat. Kuid paljud inimesed linnas katkestasid oma töö ja kuulasid kellade mängu ning tundsid sellest rõõmu.

Nii võib olla ka meiega, et oma vahitornis vaevaliselt oma elumuusikat teiste inimeste tühja ellu välja valades võib kõik see pinge ja rasked haamrid ja nagin ja sagin ning töö raskus takistada sul endal selle kuulamist. Kuid teised inimesed kuulevad ja kuulavad seda ning see võib kõlada nende kõrvu kui inglite laul. Seepärast ärge väsige töötamast — igaüks oma jõudumööda, kasutades selleks Jumalast antud talente.

Need, kes on seisnud kõrgendikel Naapoli linna kohal Itaalias, räägivad, et selle rahvarohke ja kärarikka linna helid, tõustes üles ja kohtudes seal, moodustavad minoorse akordi. Selles on liikluse hääled ja helid, on rõõmuhõiskeid ja hädakisa, on meremeeste hüüdeid ja karjeid kõrvalistelt tänavatelt ning laste naeru ja nuttu. Üheskoos üles kerkides moodustavad nad ühe kurva akordi.

Selline kurb akord kostab siit maa pealt üles Jumala trooni ette. See on nagu appikarje. Kristus, kes tühjendas oma hinge surmani, et maailm võiks pääseda, kuuleb seda halamist ja ootab suure igatsusega, et hinged kuuleksid päästesõnumit. Ta vaatab, kas leidub kanaleid, millede kaudu Tema päästev arm võiks voolata inimsüdameisse. Ta vaatab igatsusega sinule ja minule, kas me teeme kõik, mida suudame enda ja teiste päästmiseks. Jumal loodab sinule ja minule, sest Ta ei ole teinud teisi plaane. Me oleme prohvetikuulutustes ennustatud rahvas — "ülejääk," me oleme Jumalast äratatud liikumine, meile on antud sõnum selle aja jaoks. Tehkem siis oma tööd ustavalt.

Nüüd on selleks aeg. Paulus kirjutas: "Ja seda tehke sellepärast et te teate tunni juba käes olevat unest üles ärgata; sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on möödumas, aga päev on lähedal." Nüüd on aeg külvata ja istutada, kasta ja hoolitseda — ning lõigatagi. Kogu lõikus saab siiski ilmsiks alles Kristuse tulekul.

Aeg on küps, kuulutus on õige ja Jumal on valmis. Küsimus on: kas meie oleme valmis? Keegi on öelnud, et koguduse sosin peab muutuma hüüdeks, selle loidus peab muutuma entusiasmiks ja selle ähmane kuma peab saama heledaks valguseks mägedel. Me oleme Raamatu rahvas — me armastame Piiblit. Me oleme rahvas, kellel on Õnnistegija — me armastame oma Issandat. Me oleme lootuse rahvas — me ootame Kristuse tagasitulekut. Me oleme palverahvas — me kõneleme Jumalaga. Me oleme käsu ja korra rahvas — me armastame Jumala käsusõnu. Me oleme rahvas, kel on õige hingamispäev — me peame pühaks nädala seitsmendat päeva. Me oleme rahvas, kel on põhimõtted — me hoiame mõõdupuud kõrgel. Me oleme rahvas, kel on tegevusplaan — me eesmärk on valgustada kõiki. Me oleme südamega rahvas — me aitame kõiki. Me oleme minevikuga rahvas — me peame oma alguseks nelipühi. Me oleme tulevikuga rahvas — meie kodu on taevas.

Sellepärast, teades tunni juba käes olevat, ärgakem ja ühendagem käed ning südamed kolmeinglikuulutuse auliseks kuulutamiseks. Varsti oleme kodus.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv