Vaimu vili – kannatlikkus
01.02.2014 - (1749)

Oleme juba mitmel koosolekul vaadelnud Vaimu vilja, nagu seda kirjeldab Paulus. Ta ütleb, et kui meis elab Püha Vaim, ilmneb meie elus "armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus" (Gal.5,22.23). Armastuse, rõõmu ja rahu juures oleme juba peatunud ja nüüd on aeg rääkida pikast meelest ehk kannatlikkusest. On seda piisavalt? On see kergesti saavutatav? Ma ei arva nii.
Lugu räägib noorest kristlasest, kes pöördus vana kristlase poole palvega: "Palun, palveta minu eest, et ma oleksin kannatlikum!"
Nad kummardusid üheskoos ja vana kristlane hakkas paluma: "Issand, saada sellele noormehele läbikatsumisi hommikul; saada talle raskeid katsumusi päeval; palun, saada talle kannatusi..."
Noor kristlane katkestas teda ja ütles: "Ei, ei, ma ei soovinud, et sa palud mulle kannatusi! Ma tahtsin, et sa paluksid mulle kannatlikkust!"
"Aga kuidas sa teisiti õpid kannatlikkust, kui mitte katsumuste ja kannatuste kaudu?" vastas vana kristlane.
1. MIS ON KANNATLIKKUS?
Alustagem mõningate "kannatlikkuse" definitsioonidega. Ühe definitsiooni kohaselt on kannatlikkus enesevalitsemine, mis ei rutta kätte tasuma kurja eest. See on päris hea mõte. Kui keegi teeb sulle halba, kuidas sa reageerid? Saad sa vihaseks või jääd rahulikuks?
Ühe teise definitsiooni järgi on kannatlikkus võime taluda viivitust või pettumust ilusti ja rahulikult. Kerge on saada sellises olukorras pahaseks või lausa vihaseks. Kuid viivitusi ja pettumusi tuleb ikka ette ja kannatlik inimene jääb neis olukordades rahulikuks.
Veel ühe definitsiooni kohaselt on kannatlikkus omadus, mis võimaldab inimesel pinge all vastu pidada. Võib-olla tuleb sul kasvatada "rasket" last või hoolitseda sügava puudega inimese eest? Elus on palju pingelisi olukordi ja nende talumiseks on vaja rohkesti kannatlikkust.
Kristlikku kannatust aga võib defineerida kui kõige rahulikku talumist, mis rajaneb teadmisel, et Jumal valitseb ja kõik tuleb heaks neile, kes Teda armastavad (Rom.8,28).
Lugu pajatab kunstnikust, kes külastas oma vana sõpra. Saabudes leidis ta sõbra kibedalt nutmas. Sõber näitas talle taskurätikut, millel oli tema jaoks suur sentimentaalne väärtus, kuid mis oli rikutud suurest tindiplekist. Kunstnik palus taskuräti enda kätte, lubades selle tagastada mõne päeva pärast. Paar päeva hiljem saabuski vanale naisele pakk ja kui ta selle avas, ei suutnud ta uskuda oma silmi: kunstnik oli tindiplekki ära kasutades maalinud taskurätikule imekauni pildi. Nüüd oli see kaunim ja hinnalisem kui kanagi varem.
Vahel võivad meie südant murdvad tragöödiad saada meie elus aluseks millelegi palju kaunimale ja väärtuslikumale. Seepärast ole kannatlik katsumustes, mille üle sul puudub kontroll. Jumala kätte antuina võivad need saada paranemise, elu ja ilu allikaiks.
2. KANNATLIKKUST POLE KERGE SAAVUTADA.
Kannatlikkus, ehkki ülimalt soovimisväärne, pole inimesele loomupärane ja seepärast ka mitte kergesti saavutatav. Kui beebi ärkab keskööl tühja kõhu tundest või märgunud mähkmete pärast, ei jää ta hetkekski vaikselt ootama ja mõtlema, et mu isa ja ema on tööst väsinud ja vajavad puhkust, sellepärast ootan ma kannatlikult, kuni nad ärkavad, ja siis annan neile teada oma soovid. Ei! Ta paneb sireeni tööle ega rahune enne, kui on saanud soovitud tähelepanu. Nii et lapsed ei ole kuigi kannatlikud. Sellepärast on ka väikelastega reisimine omaette kogemus!
Üks 4-aastane poiss reisis oma emaga ja tüütas ta oma korduvate küsimustega "Millal me jõuame kohale?" lõpuks nii ära, et ema ütles lausa vihaselt: "Meil on sõita veel 150 kilomeetrit, nii et jäta mind rahule oma pärimisega "Millal me kohale jõuame?" Selle peale oli poiss tükk aega vait, kuid lõpuks ei pidanud enam vastu ja küsis: "Emme, kui me ükskord kohale jõuame, kas ma olen siis ikka veel 4-aastane?"
Nii et üheks põhjuseks, miks kannatlikkust pole kerge saavutada, on see, et keegi meist ei sünni siia maailma kannatlikuna. Selle asemel oleme me loomu poolest isekad ja sellisena kasvame ka suureks. Isekusega liitub ärrituvus ja viha, kui me ei saa oma tahtmist või kui keegi meid segab. See avaldub koolis, kodus töökohal ja isegi tänaval.
Ühe mehe auto mootor suri tiheda liiklusega ristteel välja just hetkel, kui süttis roheline tuli. Kõigist püüdlustest hoolimata ei suutnud ta mootorit taaskäivitada ja tema taga olevate autode signaalide koor tegi asja veelgi hullemaks. Lõpuks tuli mees autost välja, kõndis tema taga tuututava auto juurde ja ütles selle juhile: "Palun vabandust, aga ma ei saa kuidagi oma auto mootorit käima. Kui te tuleksite ja prooviksite ise seda käivitada, siis ma jääksin siia ja annaksin signaali teie eest!"
Kannatlikkust on ka sellepärast raske saavutada, et see on vastuolus meie kultuuriga. Me ei ela Aafrikas, kus inimestel näib olevat aega küll ja nad ei kiirusta millegi tegemisega. Meie siin elame justkui kiirteel, osaleme "rottide võidujooksus", kui tõlkida Lääne elustiili kirjeldavat terminit "rat race." Meil on kogu aeg kiire ja sellepärast leiutatakse järjest uusi vahendeid, kuidas me saaksime on tegemised tehtud ikka kiiremini ja kiiremini. Isegi kirikus vaadatakse kella järjest rohkem. Kui veel minu evangeeliumitöö alguses mõnikümmend aastat tagasi pidasid inimesed normaalseks kirikuteenistuse pikkuseks kaks tundi ja jutlus võis kesta rahulikult ühe tunni, siis nüüd tuleb kõik need asjad ära teha vähemalt poole lühema ajaga.
Ameerikas, Floriidas on kirik, mis reklaamib 22 minuti pikkusi teenistusi. Tule meie teenistusele ja me garanteerime, et 22 minuti pärast on teenistus läbi ja sa võid kõndida välja. Jutlus kestab vaid 8 minutit. Ma ei taha sellega teie lootusi üles kruvida. Siin ei juhtu see veel niipea – vähemalt mitte nii kaua, kui mina olen jutlustaja! Nii et, kannatlikkust!
Üks koomiks kujutab vanaisa istumas arvuti taga ja rääkimas: "Vanasti, kui üks klient soovis, et asi saaks tehtud nädalaga, peeti seda kiirtööks. Nüüd, kompuutrite, fakside, interneti, e-mailide ja mobiiltelefonide ajastul soovivad kõik, et asi saaks tehtud samal päeva. Temast mööduv pojapoeg loeb mikrolaineahjus valmistatava kiirtoidu karbil olevat instruktsiooni ja pahvatab: "Selle toidu valmistamiseks kulub tervelt 5 minutit! Kellel on sellist aega?!"
Kannatamatust peetakse mõnel pool lausa vooruseks, sest nii saavad asjad tehtud kiiresti! Kuid kuulge, mida ütleb Pühakiri – Õps.14,29: "Pikameelsel on palju arusaamist, aga kannatamatu näitab suurimat rumalust!" Kannatamatu inimene vihastub kergesti ja nii lisab Õps.15,18: "Raevutsev mees õhutab tüli, aga pikameelne vaigistab riidu!"
Kannatlikkus on üks olulisim voorus ja Piibel kutsub meid ikka ja jälle ilmutama seda oma elus.
Üks noormees läks hommikul tööle minnes läbi oma ema poolt ja – asja eest, teist taga – läks temaga tülli. Sealt edasi oma töökohta saabudes oli ta ikka veel ema peale nii vihane, et kirjutas talle pika kurja kirja, täis etteheiteid, ja andis oma kaastöölise kätte, et see selle posti viiks. Kaastööline sai aru, et kiri oli kirjutatud vihas ja pani selle oma tasku, mõeldes: "Ehk ta mõtleb selle üle veel järele. Ma võin selle ka homme posti panna."
Järgmisel päeval ilmus noormees tööle sügavas masenduses ja oigas: "Oh, oleksin ma jätnud selle kirja kirjutamata! Ma annaksin 100 eurot, et saada see tagasi!" Te teate, mis nüüd juhtus, eks ju? Sõber tõmbas selle taskust välja ja ütles: "Siin see on! Sada eurot, palun!"
Kuid reaalses elus ei saa me oma sõnu tagasi võtta. Kannatamatuses öeldud või kirjutatud sõnad aga teevad palju kurja.
3. KUIDAS SAADA KANNATLIKUKS?
Esimene nõuanne peaks olema ilmne. Kõik voorused on leidnud oma täiusliku asupaiga Kristuses. "Jääge minusse ja mina jään teisse," ütleb Jeesus. "Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse" (Joh.15,4). Vaimu vili, mille üheks omaduseks on kannatlikkus, saab meis valmida vaid siis, kui jääme Kristusesse. Kuidas Kristusesse jääda, sellest oleme rääkinud nii palju – ikka Temaga suheldes Piiblit lugedes ja palvetades ning Temaga ja Tema teiste lastega koos aega veetes ja koostööd tehes.
Et meil oleks selleks piisavalt aega, andis Jumal hingamispäeva. Rahupäev kutsub meid rahunema, aja maha võtma. Meie keha vajab puhkust, meie hing vajab kosutust. Meil on vaja aega, et olla kiirustamata oma Jumalaga ja oma kaasränduritega taevateel, et saada uut jõudu edasiminekuks ja kasvamiseks... ka kannatlikkuses.
Üks lihtne nõuanne on mitte nõuda elult liiga palju. Mitte olla liiga kriitilised. Üks abielupaar võttis ühel pikemal sõidul tee pealt peale ühe hääletaja, kes osutus hipiks. Edasi sõites läks tee halvemaks ja mees-naine ei väsinud kirumast kõiki, kes võiksid selles süüdi olla. Hipi istus mõnda aega vaikselt ja siis ütles: "Inimesed, mis te hädaldate nii tühiste asjade pärast. Võtke kergemalt! Kuhu te kiirustate? Sõitke aeglasemalt! Nautige loodust! Elu on ilus!" Päris asjalik nõuanne, kas pole?
Aga kuidas on suurte asjadega, millega me ei tule toime? Raske haigus, töökaotus, probleemid lastega, abikaasa petab. Mida teha siis? 2. Moosese raamatu 14. peatükis räägitakse, kuidas Iisraeli rahvas on Moosese juhtimisel lahkunud Egiptusest ja jõudnud Punase mere kaldale. Ees laiub uputada ähvardav vesi, tagant on kosta vaarao lähenevate sõjavankrite müra. Mida teha sellises lõksus? Rahvas kisendas Moosesele: "Kas ei olnud siis Egiptuses haudu, et tõid meid kõrbe surema?" (2.Ms.14,11). "Me sureme! Me sureme!" hädaldasid nad. Mida tegi Mooses? "Aga Mooses vastas rahvale: "Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Jehoova päästet, mille Ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi! Jehoova sõdib teie eest, aga teie vaikige!"" (2.Ms.14,13). "Olge ometi vait ja püsige paigal! Ärge tormake paanikas! Jumal päästab meid siit!" Ja Jumal päästis – sellise ime läbi, mida veel varem polnud nähtud, sest Jumalal ei ole ükski asi võimatu (Iob.42,2). On tarvis vaid kannatlikult oodata Jumala päästet.
4. JEESUS ON KANNATLIKKUSE TÄIUSLIK EESKUJU.
Nagu kõigis muis asjus, on Jeesus meie täiuslik eeskuju ka kannatlikkuses. Kui kannatlikult oli Ta õpetanud välja oma jüngreid! Ja siis, Ketsemanis, võttis Ta neist parimad endaga kaasa palvetama, et lunastustöö läheks korda Jumala tahte järgi. Ta ütleb Peetrusele, Jakoobusele ja Johannesele: "Minu hing on väga kurb surmani; jääge siia ja valvake minuga!" (Mat.26,38). Seejärel läheb ta palvetama. Jüngrite juurde tagasi pöördudes leiab Ta nad magamas. Ta läheb taas palvetama ja tagasipöördudes leiab nad ikka magamas! Veel kolmandatki korda läheb Ta palvetama. "Ja heideldes raskesti, palvetas Ta veel pinevamalt; ja Tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale," kirjutab Luukas (Luk.22,44). Me ei suuda ette kujutada Tema palvevõitluse pinget, mis pani Tema naha veresooni lõhkema, nii et higi segunes verega! Aga jüngrite juurde tagasi pöördudes, ütleb Ta neile rahulikult: "Te ikka veel magate ja puhkate! Vaata, tund on ligi ja Inimese Poeg antakse patuste kätte! Tõuske üles, lähme!" (Mat.26,45.46). Ta jäi kannatlikuks surmani!
Peetrus sai väga hästi aru, miks Jeesus oli temaga ja kõigiga nii kannatlik. 2.Pet.3,9 kirjutab ta, et Issand on pika meelega meie vastu, "sest Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele!" Kuni tänase päevani on Jumal kannatlik patustega, nende seas ka meiega, et anda meile võimalus võimaluse järel võtta vastu Jeesus ja pöörduda oma pattudest ning saada päästetud.
Armuuks on veel avatud tänu sellele, et Issand on kannatlik. Kannatlikkust läheb meilegi tarvis, et me, tehes Jumala tahtmist, saaksime kätte tõotuse. "Sest veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab tulema ega viivita mitte!" (Heb.10,36.37).
Soovin kõigile "pühade kannatlikkust!" (Ilm.14,12).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv