Kas su süda istub?
01.03.2008 - (1741)

Kol.3,12-17: "Riietuge siis kui Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega, sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie. Aga kõigele sellele lisaks olgu armastus; see on täiuslik side. Ja Kristuse rahu valitsegu teie südameis, sest selleks te olete kutsutud ühes ihus. Ja olge tänulikud. Kristuse sõna elagu rohkesti teie seas. Kõige tarkusega õpetage ja juhatage üksteist psalmidega ja kiituslauludega ja vaimulike lauludega, tänumeeles lauldes Issandale oma südames. Ja kõik, mida te iganes teete sõnaga või tööga, seda tehke kõik Issanda Jeesuse nimel, tänades Jumalat Isa Tema läbi!"
Üks Piibli kommentaator 17-18. sajandist Matthew Henry on öelnud: "Kui Kristus suri, jättis Ta testamendi, milles Ta andis oma vaimu oma Isale, oma ihu Joosepile Arimaatiast, oma riided sõduritele ja oma ema Johannesele. Kuid jüngritele, kes olid jätnud kõik, et Teda järgida, ei jätnud Ta ei hõbedat ega kulda, vaid midagi hoopis paremat – oma rahu!"
See Kristuse rahu, mis Pauluse sõnade kohaselt peaks valitsema meie südameis, on see sisemine hingerahu, mida me kõik igatseme. Selle puudumise põhjuseks võib olla rahutu vaim, süüdistav südametunnistus, üksildane süda või murelik meel.
Jeesus ütles – Joh.14,27: "Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!"
Kui nüüd Jeesus on jätnud meile selle pärandi – oma rahu – "Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest" või mis ületab igasuguse arusaamise (Flp.4,7) – millest sees siis tuleb, et me muretseme ja närvitseme nii palju? Miks ei valitse meie südames rahu? Sellest me täna räägimegi.
Mõned misjonäridest piiblitõlkijad nägid kurja vaeva, et tõlkida sõna "rahu" ühte Aafrika suguharu keelde. Lõpuks leidis üks selle suguharu liige, kes töötas koos nendega, sobiva sõnade kombinatsiooni, mis kajastas seda mõtet – süda istub maha. Ja nii nad tõlkisidki Joh.14,27 Jeesuse sõnad: "Ma panen teie südame istuma maha."
See on rahu, mis ütleb: "Ma ei mõista kõike, kuid ma hingan Jumalas ja Tema kannab mind läbi."
See on rahu, mis ütleb: "Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda mitte" (Ps.27,3).
See on rahu, mis ütleb: "Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?" (Rom.8,31).
See on rahu, mis ütleb: "Jumala peale ma loodan, ei ma karda; mida võibki mulle teha inimene?" (Ps.56,12).
See on rahu, mis ütleb: "Ma tean, kellesse ma usun, ja olen julge selles, et Ta on vägev säilitama minu kätte ustud vara tolle päevani." (2.Tim.1,12).
Kuidas me siis saavutame selle hingerahu – või südamerahu – või meelerahu?
1. TUNNISTADES, ET ME VAJAME SEDA.
Seda rahu ei saa iial inimene, kes ütleb, et ta seda ei vaja – et tal on rahu ilma selletagi. Me peame tunnistama Jumalale ja iseendale, et meil seda pole.
Ma usu, et siin on tänagi inimesi, kes on millegi pärast häiritud. Selleks võib olla süütunne mõne andestamata patu või lahendamata erimeelsuse pärast. Võib-olla närib kedagi hirm mingi asja ees. Esimene samm meelerahu saavutamiseks on tunnistamine, et sul seda pole ja sa vajad seda.
Üks mees jutustab oma võitlusest stressiga. Tal on väike lemmikloom – kõrbehiir, kelle põhitegevuseks on jooksmine "oravarattas". Ühel päeval leiab ta end vaimus intervjueerimas oma lemmiklooma: "Ütle mulle, Gerbie, mida sa oled planeerinud täna teha?"
"Esmalt hommikusöök," vastab see, "ja siis see algab."
"Algab mis?" küsib peremees.
"Noh, sama asi, mis ma tegin eile ja üleeile," vastab kõrbehiir.
"Mis see on?" küsib peremees uuesti.
"Ratas," vastab kõrbehiir. Ja tõesti, ta hüppab oma väikesesse rattasse ja hakkab jooksma; ratas aga pöörleb. Mitu tundi hiljem jookseb ta ikka veel.
Mida enam mees kõrbehiirt jälgis, seda enam nägi ta iseennast. Tal oli oma "ratas" – nõudmised, tähtajad, pahandused, ambitsioonid. Talle tundus, just nagu jookseks ta pöörlevas rattas, ja ta igatses rahu. Seda otsides jõudis ta 34. Laulu juurde. Seal – Ps.34,5-9 – on kirjutatud: "Ma otsisin Jehoovat ja Tema vastas mulle ning tõmbas mind välja kõigist mu hädaohtudest! Kes Tema poole vaatavad, säravad rõõmust ja nende nägu ei tarvitse punastada! Siin see hädaline hüüdis, ja Jehoova kuulis ning päästis tema kõigest ta kitsikusest! Jehoova ingel on leerina nende ümber, kes Teda kardavad, ja Ta vabastab nad! Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea! Õnnis on mees, kes Tema juures pelgupaika otsib!"
Mees mõistis, et rahu ei tule automaatselt; seda tuleb otsida – otsida õigest kohast – õigest vahekorrast Jumalaga. Kui ta seda tegi, vabanes ta oravarattas jooksmise tundest ja stressist ning tema südamesse tuli rahu.
2. VÕTTES VASTU RAHU JUMALA.
Ma ei ütle: võttes vastu Jumala rahu. Jumala rahu tahame me kõik, aga mitte kõik ei soovi rahu Jumalat. Selleks, et kogeda Jumala rahu, peab meil olema esmalt rahu Jumal! Ef.2,14 kohaselt on Jeesus "meie rahu." Ilma Temata pole olemas rahu Jumalaga. Ilma Temata ei saa me kogeda Jumala rahu. Jeesus on "Rahuvürst" (Jes.9,5). Kõik teised püüded saavutada tõelist ja jäävat rahu on lootusetud kui oma varju tagaajamine!
Üks vaimulik kirjanik Max Lucado kirjutab: "Sul on üks jämedast kotiriidest kott. Võib-olla sa ei teagi selle olemasolust; keegi pole sulle rääkinud. Võib-olla oled unustanud. Kuid see anti sulle – üks kott, karedast riidest kott. Sa vajasid seda, et kanda oma kive – hüljatuse kive, kahetsuse kive, muremeele kive." Seda kanda on raske ja see teeb sind õnnetuks, kuid sa kannad ikkagi seda tööle, koju, füsioteraapia sessioonile, peole, meeletule nädalavahetusele, kirikusse. Ja kogu see aeg Jeesus kutsub: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!" ( Mat.11,28). Mida enam me avame oma elu Temale, seda rohkem on meil Tema rahu.
3. EEMALDADES OMA MEELEST MÜRGID.
Inimene viiakse haiglasse raskes seisundis, paljud tähtsad organid on kahjustatud. Arstid uurivad olukorda põhjalikult, kuni lõpuks avastavad, et kõiges selles on süüdi üks mädanev hammas!
Meie meeles on teatud mürgid, mis tuleb eemaldada – andestamata patt, viha ja kibedus, vimm ja jonn, kadedus ja armukadedus. Kuidas neist vabaneda? Paludes abi väljastpoolt. Ainult Jumal võib meid neist vabastada. Me võime minna nõustaja juurde või võtta mõnd rahustit, kuid on asju, mis asuvad liiga sügaval ja kuhu võib jõuda vaid Jumal. Ainult Tema suudab neid eemaldada oma jumaliku skalpelliga.
Vaimulike laulude autoril Fanny Crosbyl oli õigus, kui ta kirjutas: "Oh, kui sageli me saame vaeva tunda asjata, sest et vahel unustame Teda usus paluda" (laulust: "Oh, kui hea on sõber Jeesus").
4. TÄITES OMA MEELED ÕIGETE ASJADEGA.
Luk.11,24-26 on kirjas Jeesuse sõnad: "Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta mööda põudseid paiku ja otsib hingamist. Ja kui ta ei leia, ütleb ta: ma pöördun tagasi oma kotta, kust ma väljusin! Ja kui ta tuleb, leiab ta selle pühitud ning ehitud olevat. Siis ta läheb ja võtab kaasa teist seitse vaimu, kes on kurjemad temast, ja nad tulevad sisse ning elavad seal. Ja selle inimese viimne lugu läheb pahemaks kui eelmine!"
Halvast tõeliseks vabanemiseks ei piisa vaid halva äraheitmisest – meel tuleb täita heade asjadega. Mis need võiksid olla? Soovitan Jumala Sõna. Ps.119,165 on kirjutatud: "Sinu käsuõpetuse armastajail on suur rahu ja nad ei komista mitte!" Soovitan loota kindlalt Jumala peale. Jes.26,3 on kirjutatud: "Kindlameelsele Sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab Sinu peale!"
Sri Lanka ühes suures linnas on tohutult suur Buda kuju. Selle nägu on rahulik, silmad kinni ja pea toetumas ühele käele. See umbes 15 m kõrgune kuju on muljetäratav, kuid üks asi on häiriv: Buda magab, samal ajal kui maailm käib temast mööda. Ta ei osuta mingit tähelepanu oma kummardajatele! Kuidas ta võib nii? Aga sellepärast, et ta on asi ja mitte isik! Kuivõrd erinev sellest on meie Jumal. Ta hoolitseb meie eest ja valvab meie üle. Ta kaitseb ja õnnistab meid. Meil pole põhjust olla rahutu.
Pühakirjas on tõotus – Ps.121,3.4: "Ei Ta lase su jalga vääratada, ei su hoidja tuku! Vaata, ei tuku ega uinu magama see, kes Iisraeli hoiab!"
Teise Maailmasõja ajal talus üks vanem naine närvesöövaid pommitusi hämmastava rahuga. Kui temalt küsiti ta rahu saladust, vastas ta: "Igal õhtul ma palvetan ja siis tuletan meelde, et Jumal on alati ärkvel mind valvamas. Nii ma jäängi rahulikult magama. Pole ju vaja meil mõlemil olla üleval ja valvata!"
Soovitan täita oma meele heade mõtetega. Flp.4,8.7 on kirjutatud: "Viimaks, vennad, kõik, mis on tõsine, mis aus, mis õige, mis kasin, mis armas, mis on hea kuulda kui vooruslik komme ja kiituse väärt, sellele mõelge! Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses."
Üks briljantne kolledzi üliõpilane läks vabatahtlikult tütarlaste laagrisse nõustajaks. Enne lõunat saadeti ta kööki kartuleid koorima. Laagriülem, kes pidas seda nii targa inimese jaoks alandavaks tegevuseks, ütles: "Kahju, et selliste võimetega noor naine peab koorima kartuleid."
Noor üliõpilane vastas: "Oh, sellest pole midagi; ega ma ei pea mõtlema kartulitele, kui ma neid koorin!"
Pidagem meeles, et see, millele me mõtleme, mõjutab meid enam kui miski muu meie elus! Meie mõttemaailm määrab selle, kelleks me oma elus saame.
Rääkides negatiivsetest mõtetest on üks uurija teinud kindlaks, et keskmisel inimesel on üle 200 negatiivse mõtte päevas – mured, ebakindlused, kadedused, armukadedused, himustamised, keelatud asjade soovimised jne. Depressiooni all kannatavail inimestel on neid koguni 600! Me ei saa elimineerida kõiki häirivaid asju, mis sähvavad läbi meie meelte, kuid me saame siiski otsustada, millised neist jäävad püsima meie meelde.
5. PALVETADES USUS JA USALDUSES.
Üks psühhiaater kirjutas kord ajalehes, et ta ei oska kirjutada välja paremat retsepti inimliku rahutuse või muretsemise vastu, kui seda on teinud apostel Paulus, kes kirjutab Flp.4,6: "Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks."
Puista oma süda välja Jumalale ja sul hakkab kergem. Jumalale meeldib anda häid ande oma lastele. Ja rahu on üks hea and. Ütle Jumalale, et sa vajad seda. Palu seda usus ja võta see vastu usus.
Kas su süda istub rahulikult? Või on see püsti, ärritunud ja rahutu? Tunnista, et sa vajad rahu. Võta vastu rahu Jumala – Jeesuse. Eemalda oma meelest mürgid. Täida oma meeled heade asjadega. Palveta usu ja usaldades. Ja sa leiad rahu.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv