Kas Jumal piinab inimesi?
01.05.2010 - (2120)

Jud.1,5-7: "Aga ma tahan meelde tuletada teile, kes kõike juba olete korra teada saanud, et Issand, kui Ta rahva oli päästnud Egiptusest, teisel korral hukkas ära need, kes ei uskunud, ja et Tema inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani kinni igaveste ahelatega pilkase pimeduse alla suure päeva kohtuks; nagu Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel kui needki elasid porduelu ja ajasid taga teist liha, on hoiatavaks näiteks, kannatades igavese tule nuhtlust."
Kas on ükskõik, mida inimene usub igavese tule nuhtlusest ehk põrgust? Möödunud aegadel on jutlustajad sisendanud oma kuulajatesse kabuhirmu, kirjeldades valu ja kannatusi põrgutules. Üks kõneleja kuulutas, et põrgutuli on nii kuum, et kui patune võetaks sealt välja ja asetataks kõige tulisemasse paika siin maa peal, siis ta külmuks surnuks! Kummaline loogika – patune külmub surnuks, aga ei põle surnuks!
Üks teine jutlustaja kirjeldas seda nii: "Vaadake! Milline hale vaatepilt. Väike laps tulikuumas ahjus. Sa kuuled sealt väljumas tema karjeid. Sa näed, kuidas ta viskleb ja väänleb selles tules. Ta taob oma pead vastu ahju lage. Ta trambib jalgadega ahju põrandat. Sa võid näha selle väikese lapse näos seda, mida sa näed kõigi nägudes põrgus – kohutavat meeleheidet!"
Keegi väitis koguni, et "kannatavate loodolevuste oiged ja valuhüüded põrgus on muusika Jumala kõrvadele!"
Kindlasti ei püüa enamus kirikuid tänapäeval kirjeldada põrgut selliste sõnadega. Nad ei maini vähemalt lapsi. Aga nad ei vaiki põrgu piinadest, mis nende arvates kestavad igavesti.
New Yorgis kasvas üles pastori pojana üks poiss. Teda kasvatati rangelt. Kui ta milleski eksis, ütles isa: "Robert, kui sa jätkad patustamist, saadab Kõikväeline Jumal sind põrgusse, kus Ta põletab sind igavesest ajast igavesti." Aastate möödudes sai talle sellest küllalt. Lõpuks vastas ta isale: "Isa, kui Jumal, keda sa teenid, on selline, siis ei taha ma Temaga mingit tegemist teha! Kui Jumal teeb seda, siis ma vihkan Teda!" Vihasena lahkus ta kodunt. Varsti sai ta tuntuks kui Mr. Robert Ingersoll, maailmakuulus ateist, kes rändas linnast linna, kõneldes Jumala ja Piibli vastu. Ja kõik sellepärast, et õpetus põrgust kujundas temas sellise pildi Jumalast, mida polnud võimalik kokku sobitada armastuse Jumalaga.
Paljud siirad kristlased ei soovi lähemalt uurida kohtuteemat Piiblis. Nad ei soovi sellele mõeldagi. See paneb end tundma nii ebamugavalt. Kuid seda enam peaksime me kaaluma igat salmi Piiblis, mis kuidagi selle teemaga seotud on, et saada õiget pilti asjast. Ja võibolla see õige pilt polegi nii kohutav. See ei tohiks ju olla, kui me usume Piibli selget tõde, et "Jumal on armastus" (1.Joh.4,8.18). Kas Ta pole mitte armastav kõigi vastu – nii nende vastu, kes Teda usuvad ja teenivad, kui ka nende vastu, kes valivad Teda mitte uskuda ja teenida?
Vaadelgem kõigepealt mõningaid tõsiasju, mis on Piiblis väga selgesti esitatud:
1. Sellele maailma-ajastule tuleb lõpp. Piibel räägib maailma lõpust. Jeesus ütles – Mat.13,39: "Lõikus on maailma-ajastu lõpp." Ajal, mida teab üksnes Jumal, teeb Ta lõpu kurjusele, haigustele, vägivallale, kannatustele. "Midagi neetut ei ole enam," teatab Ilm.22,3. Jumal ütleb prohvet Jesaja läbi – Jes.65,17: "Sest vaata, ma loon uued taevad ja uue maa! Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde!"
2. Jumal ei sunni iial kedagi minema taevasse või põrgusse. Ta laseb meil valida. "Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse!" ütleb Jumal 5.Ms.30,19. Jätkates: "Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada!" Ma juhin teie tähelepanu kohe ühele väga olulisele asjale: valida on elu ja surma vahel! Mitte elu vahel taevas ja elu vahel põrgus. See muudab oluliselt pilti põrgust! On elu taevas ja surm põrgus, nagu näitavad ka teised valikust kõnelevad piiblitekstid, näiteks:
Mat.7,13.14: "Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse [surma], ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad."
Joh.3,16: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka [sureks], vaid et temal oleks igavene elu!"
Luk.13,1-5: "Selsamal ajal olid saabunud mõned, kes jutustasid Temale galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega [jutt on surmast]. Ja Jeesus hakkas kõnelema ning ütles neile: "Kas arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muu Galilea rahvas, et nad seda said kannatada? Ma ütlen teile, et mitte sugugi, vaid kui te ei paranda meelt, lähete kõik samuti hukka! Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloa torn ja tappis nad, olid suuremad süüalused kui kõik inimesed, kes elavad Jeruusalemmas? Ma ütlen teile, et mitte sugugi, vaid kui te ei paranda meelt, siis lähete kõik samuti hukka!"
Mida tähendab "hukka saama"? See tähendab hävima, surema, olematuks muutuma. Kristuse põlgajad hävivad, muutuvad olematuks. Neid ootab surm. "Sest patu palk on surm," teatab Paulus Rom.6,23. Jätkates, "aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!" Valida on kahe vahel: kas igavene elu või surm. Ja surm on hukka saamine, hukkumine, hävimine.
Jumal ei soovi kellelegi surma. 2.Pet.3,9 on kirjutatud, et "Tema on pika meelega teie vastu; sest Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele!" Elu vastand on hukkumine ehk surm.
Piibel osutab nende inimeste hukkumisele või hävingule, kes valivad mitte kuuletuda Jumalale, tervelt 182 korda – 98 korda Vanas Testamendis ja 84 korda Uues Testamendis. Näiteks 37. Psalmis, mis kannab pealkirja "Õelat ootab kadu," on muuseas öeldud, salm 9: "Sest kurjad hävitatakse; aga kes Jehoovat ootavad, need pärivad maa!" Salm 20: "Õelad hukkuvad ja Jehoova vaenlased nagu aasade ilu, nad kaovad nagu suits, nad kaovad!" Või salm 38: "Üleastujad kaotatakse täiesti ja õelate tulevik hävib!" Ps.21,9.10 teatab: "Sinu käsi leiab kõik su vaenlased, Su parem käsi leiab su vihkajad! Sa paned nad otsekui põlevasse ahju, kui Sa oma palet näitad; Jehoova neelab nad ära oma vihas, ja tuli sööb nad ära!" Sama kinnitab Mal.3,19: "Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred! Ja see päev, mis tuleb, põletab nad, ütleb vägede Jehoova, ega jäta neile ei juurt ega oksa!" See on otseselt viide põrgule ajastute lõpul. Samast sündmusest kõneleb ka Ilm.20,9: "Ja nad tulid üles ilmamaa lagendikule ja piirasid ümber pühade leeri ja armastatud linna. Siis langes tuli taevast maha ja sõi nad ära!"
Paulus kirjutab Flp.3,19: "Nende ots on hukatus, nende jumal on nende kõht ja nende au on nende häbis; nad taotlevad maapealseid asju." Ja Peetrus teatab – 2.Pet.3,10: "Aga Issanda päev tuleb otsekui varas öösel, mil taevad raginal hukkuvad ja maailma algained tules laostuvad ja ilmamaad ja kõiki seal tehtud töid ei leidu enam." Taas kirjutab Paulus – 2.Tes.1,7-9: "...ja teile, keda vaevatakse, antaks hingamist ühes meiega, kui Issand Jeesus ilmub taevast oma väe inglitega tuleleegis ja maksab kätte neile, kes ei tunne Jumalat ja kes ei alistu meie Issanda Jeesuse Kristuse evangeeliumile, kes saavad nuhtluseks igavese hukatuse, hülgamise Issanda palge eest ja Tema vägevuse auhiilgusest."
Piiblis on vaid 5-6 kirjakohta, mis, eraldi võetuna, mitte tõlgendatuna ülejäänud Pühakirjaga, jätavad mulje põrgust kui igavesti põlevast paigast, mis lubab meil mõista, kuidas miljonid kristlased võivad uskuda igavest piinamist põrgus. Kuid kui lasta Piiblil ise ennast tõlgendada, siis hävitab see halastamatult sellise õudsa pildi.
Kas me ei peaks võtma arvesse kõik, mida Piibel kirjutab teatud teemal, enne kui teeme mingi järelduse? Tegelikult, need 182 kirjakohta õelate saatusest seletavad piisavalt hästi ära igaühe neist 5-6 problemaatilisest tekstist ning veenavad meid tões, et Jumal ei piina üldse inimesi, rääkimata igavesest piinamisest.
Sõna "põrgu" kasutatakse Piiblis 54 korda. Vanas Testamendis 31 korda, tõlgitud heebrea sõnast "sheol", mis tähendab "haud." Kõik lähevad "põrgusse", s.t. hauda – nii head kui halvad. Kui Jaakobile teatati, et kiskjad on Joosepi surmanud, ütles ta – 1.Ms.37,35: "Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda [sheol]!" Iiob kurtis – Iob.17,13: "Kui ma veel võin loota, siis on surmavald [sheol] mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse!" Kõik läksid sheoli – hauda, põrguhauda ehk põrgusse.
Sama lugu on Uue Testamendiga, kus sõna "põrgu" on tõlgitud 10 korda kreeka sõnast "hades", mis samuti tähendab hauda. Tänapäevalgi võib tihti leida Lähis-Ida hauakivide pealt sõna "hades." 10 korda on sõna "põrgu" Uues Testamendis tõlgitud kreeka sõnast "gehenna" – "põlemise koht" – ja üks kord sõnast "tarturous", mis tähendab "pimeduse koht."
Ainult 12 korda terves Piiblis viidatakse siis sõnaga "gehenna" põlemise kohale. Sõna Gehenna kasutas Jeesus ja see on tuletatud nimest "Hinnomi Org." See Jeruusalemma müüri taga edelas asuv org oli koht, kuhu kuhjati prügi ja surnud loomad, ning kus seda kõike põletati. Mida ei põletanud tuli, selle sõid ära ussid. Isegi surnud kurjategijad heideti sellesse põlevasse põrgusse. Jeesus kasutas seda põlevat prügimäge, et maalida pildi sellest, mis juhtub õelatega viimsel kohtupäeval. Juudid, kes Jeesust kuulsid, ei suutnud kuidagi seostada seda igavese piinlemisega põrgus, vaid ainult surma ja hävinguga.
Kas põleb põrgu praegu (kas või puhastustulena)? Ei! Peetrus kirjutab – 2.Pet.3,7.10: "Ent praegused taevad ja maa säilitatakse sama sõna läbi ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks. ... Aga Issanda päev tuleb otsekui varas öösel, mil taevad raginal hukkuvad ja maailma algained tules laostuvad ja ilmamaad ja kõiki seal tehtud töid ei leidu enam." Jeesus ise ütles – Mat.13,40-42: "Otsekui nüüd umbrohi kogutakse ja tulega ära põletatakse, nõnda peab ka sündima selle maailma-ajastu lõpul. Inimese Poeg läkitab oma inglid ja nemad koguvad Tema kuningriigist kõik pahandused ja kõik need, kes teevad, mis on käsu vastu, ja heidavad nad tuleahju; seal on ulumine ja hammaste kiristamine."
Ja mis on tulemus? Mal.3,19-21: "Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred! Ja see päev, mis tuleb, põletab nad, ütleb vägede Jehoova, ega jäta neile ei juurt ega oksa! Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all! Te lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad! Ja te tallate õelaid, sest need saavad põrmuks teie jalataldade all sel päeval, mille ma valmistan, ütleb vägede Jehoova!"
Ps.37,10.20: "Natuke aega, ja õelat ei ole enam; sa vahid tema aset, aga teda pole kuskil! ... Sest õelad hukkuvad ja Jehoova vaenlased nagu aasade ilu [lilled], nad kaovad nagu suits, nad kaovad!"
Aga kuidas jääb igavese piinamisega? Kas siis sellest pole juttu Piiblis? Ei Ole! Te võite lugeda igavesest tulest, kuid mitte igavesest piinamisest. Te võite lugeda igavesest karistusest, kuid mitte igavesest karistamisest!
Tähendamissõnas suurest kohtupäevast ütles Jeesus – Mat.25,41: "Siis Ta ütleb ka neile, kes on vasakul käel: "Minge ära minu juurest, te neetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!" Ning kokkuvõtteks ütles Ta – Mat.25,46: "Ja need lähevad igavesse karistusse, aga õiged igavesse elusse!"
Karistus on igavene, mitte karistamine. See on nagu edasikaebamisele mitte kuuluv kohtuotsus – surma mõistetud. Ja et "igavene tuli" ei tähenda igavest piinamist, seda ilmutab Pühakiri selgesti Jud.1,6.7: "...ja et Tema inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani kinni igaveste ahelatega pilkase pimeduse alla suure päeva kohtuks; nagu Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel kui needki elasid porduelu ja ajasid taga teist liha, on hoiatavaks näiteks, kannatades igavese tule nuhtlust."
Viimse päeva kohtus saab õelatele osaks igavese tule nuhtlus, nagu seda tundsid Soodoma ja Gomorra patused elanikud. Sama sündmust tuletab meelde ka Peetrus – 2.Pet.2,6: "...ja mõistis ka hukka Soodoma ja Gomorra linnad, põletades need tuhaks ja pannes hirmu täheks neile, kes tulevikus on jumalatud." Igavese tule nuhtlus põletas Soodoma ja Gomorra tuhaks! Hävitus oli täielik! Igavese Jumala igavene tuli teeb oma töö ja ükski õel ei pääse sellest eluga.
Jah, Jumal mõistab kohut ja on tuli ja on karistamine, kuid mitte piinamine, rääkimata igavesest piinamisest. "Natuke aega, ja õelat ei ole enam." "Siis langes tuli taevast maha ja sõi nad ära!" "Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred! Ja see päev, mis tuleb, põletab nad, ütleb vägede Jehoova, ega jäta neile ei juurt ega oksa!"
Aga Ilm.14,11: "Ja nende valu suits tõuseb üles ajastute ajastuteni!" Siin see on, igavene piinamine! Kuid kas ikka on? Sarnasest suitsu igavesti üles tõusmisest räägitakse ka Jes.34,9.10: "Edomi jõed muutuvad tõrvaks, muld väävliks, ja ta maa on otsekui põlev tõrv! See ei kustu ööl ega päeval, igavesti tõuseb selle suits! See jääb laastatuks põlvest põlve, iialgi ei käi keegi sealtkaudu!" Suits tõusis nii kaua, kuni kõik oli põlenud, eks ju? Jah, "igavesti" tähendabki Piibli mõistes "nii kaua, kui ta elab." Kuid tulles tagasi Ilmutusraamatu juurde, siis seal räägitakse "valu suitsu" tõusmisest ja seda veel Ilmutusraamatu sümbolite rägastikus. Peab ikka olema tahtmist seda tõlgendada igaveseks piinamiseks Jumala poolt, kes on armastus!
Piibel nimetab õelate lõplikku hävitamist Jumala "võõristavaks" ehk võõraks teoks (Jes.28,21). Tõepoolest, armastaval Jumalal on seda raske teha, kuid kas Ta pole teinud kõik, et päästa inimest sellest hukatusest. Ta isegi andis selleks oma ainsa poja surma meie eest! Ja mis jääb Talle üle, kui inimene ikka valib patu – mässu Jumala vastu? Mäss ei või ju kesta universumis igavesti. See hävitaks kõik. Kas see ei räägi Jumala armastusest, kui Ta ükskord paneb sellele õnnetusele piiri? Aga Ta teeb seda nii, nagu seda teeb Armastus – kiiresti ja võimalikult väikese valuga.
Jumal ei piina inimesi. Ta pole neid kunagi piinanud ega piina ka tulevikus! Ta armastab inimest!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv