Halloween
01.11.2008 - (1855)

Rom.12,1.2: "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine."
1.Kor.10,20: "Ei! Vaid ma ütlen: mida paganad ohverdavad, seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele, aga mitte Jumalale. Ent ma ei taha, et teil oleks osadust kurjade vaimudega."
2.Pet.3,17: "Et teie nüüd, armsad, seda ette ära teate, siis hoiduge sellest, et üleannetute eksitused teid ei kisuks ühtlasi kaasa eksitusse ning te ei langeks ära oma kindlalt aluselt."
31. oktoobri õhtul-ööl tähistatakse maailmas laialdaselt halloweeni. Seda tähistatakse nüüd ka Eestis ja eriti just laste ja noorte inimeste hulgas. Mida see endast kujutab ja kuidas me peaksime sellesse suhtuma?
Üks kristlane tunnistab: "Ühel halloweeni ööl koputas mu uksele üks Saatanaks maskeeritud väike poiss ja palus kommi. Nähes teda, mõtlesin: "Kui kurb, et meie ühiskond julgustab lapsi riietuma kui Saatan või teised kurjad tegelased. Kas vanemad ei saa aru, et Saatan tõesti eksisteerib ega ole mingi halloweeni väljamõeldud tegelane?""
Tõesti, paljud kahjuks ei usu Saatana tegelikku eksisteerimisse. Nad peavad teda kurja sümboliks, meie ettekujutuseks või väljamõeldiseks – üheks tegelaseks Dante "Põrgust."
Oli kord poksija, kes sai vastaselt kõvasti togida. Lõpuks nõjatus ta kummargil üle nööride ja ütles oma treenerile: "Viska rätik. See mees tapab mu!" Kuid treener vastas: "Oh, ei, ta ei tapa sind. Ta isegi ei löö sind. Ta ei ole löönud sulle ühtegi sinikat!" Poksija pühkis vere oma silmast ja ütles: "Sel juhul peaksid sina kohtama seda vastast. Ta on tõesti tugev!"
Mõned inimesed on nagu see treener; nad ei taha saada aru, nad eitavad silmnähtavat. Ja nii julgustavad ka paljud kristlased halloweeni ajal oma lapsi osutama austust Saatanale ja tema kurjade vaimude jõugule. Paljud kirikud lähevad kaasa selle Saatana kultusega, mis on otseses vastuolus Jumala Sõna õpetusega, dekoreerides oma osaduseks mõeldud ruume igasuguse Lutsiferi kuningriigi sümboolikaga.
Halloween on pimeduse pidu. Meie ei peaks armastama pimedust. Pimedus varjab inetuid tegusid. Piiblis sümboliseerib pimedus kurja. Paljud väikesed lapsed soovivad, et nende toas oleks pidevalt kas või väikenegi valgus. Pimedus hirmutab. Valgus paneb inimesi tundma end paremini. Seepärast on meid kutsutud olema maailma valguseks.
Paulus kirjutab – Ef.5,8-13: "Sest te olite varemalt pimedus, aga nüüd te olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed — sest valguse vili on kõiksugune headus ja õigus ja tõde — ja katsuge, mis on Issandale meelepärane! Ärgu teil olgu tegemist pimeduse viljatute tegudega, vaid mõistke need pigemini hukka! Sest mis kõik seal salajas nende kaudu sünnib, on häbi öeldagi. Aga kõik saab avalikuks, kui valgus seda paljastab."
Paljude kristlaste jaoks on halloween ebamugav teema. Tegemist on ju ikkagi paganliku rituaaliga, mis on seotud surma, pimeduse, pettuse ja hirmuga. See on nagu minek öösel surnuaeda, kus hauakivide vahel raevutseb pidu metsikute karjete ja võika naeruga – ja siis imestatakse, kes küll selle organiseeris.
Küsigem: Mis on nõidadel ja deemonitel ja vampiiridel ja verel ühist Jumala lastega, kellest Paulus kirjutab – 1.Tes.5,5: "Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole mitte öö ega pimeduse lapsed."
Kas halloween on lihtsalt üks laste ja noorte püha – hea, süütu nalja öö – või tuleb meil suhtuda sellesse tõsiselt kui Saatana ja kurjade vaimude kultusesse? Entsüklopeedia järgi sai halloween alguse enne Kristuse sündi, umbes 2500 aastat tagasi, mil paganlikud saatanakummardajad keldid nüüdse Suurbritannia ja Prantsusmaa aladel tähistasid suve lõppu oma jumalatele inimohvrite toomisega. Oli keldi aasta algus. Nad uskusid, et Samhain, surma isand, saatis välja kurjad vaimud ründama inimesi, kes võisid pääseda vaid maskeerituina ise kurjadeks vaimudeks. Päikese taandumine ja pimeda talve lähenemine pani kurje vaime rõõmustama ja tegema räpaseid trikke. Enamus kaasaja halloweeni kommetest on saanud alguse neist vanadest paganlikest rituaalidest ja ebausust.
Tänapäeva satanistid ja nõiad peavad ikka veel halloweeni oma "väga pühaks päevaks" – nagu Kristuse ülestõusmispüha kristlastele. Nad ütlevad, et see on ideaalne aeg aastas loitsida ehk öelda nõiasõnu, ennustada tulevikku ja suhelda surnud omaste vaimudega.
Palju sajandeid tagasi püüdis kirik tõrjuda seda püha, seades sisse "kõigi pühakute päeva 1. novembril. 31. oktoobrist sai siis kõigi pühakute päeva laupäev ehk eelõhtu. Selliselt jäi paganlik püha oma kommetega sisuliselt alles, ainult nimi muudeti. Kuid selle päeva tähistamine kristlaste poolt on niisama sobimatu, kui Ameerika Sõltumatuse päeva (1. juuli) tähistamine venelaste poolt! See on ülestõusnud Päästja teotamine, kes tuli, et "tühistada kuradi teod" (1.Joh.3,8).
Piibel õpetab selgesti, et Jumal vihkab nõidust. Kas peaksid siis meie lapsed, kes "on pärand Jehoovalt" (Ps.127,3), riietuma kui nõiad või paharetid? Mõelgem sellele.
Üks murelik kristlane kirjutab: "Need, kes vihkavad kristlikke väärtusi, on suure hoolega organiseerinud vandenõu nende hävitamiseks. Lahinguväljale on kogutud hirmuäratav armee, kaasa arvatud homode ja lesbide liikumine, tänaval hangeldajad, kes hävitavad meie lapsi narkootikumidega, meditsiinitöötajad, kes tapavad meie sündimata lapsi, eutanaasia propageerijad, kes soovitavad tappa meie vanad, haiged ja invaliidid, pornoga äritsejad, kes saastavad meie mõttemaailma. Paganlike pühade propageerijad. Meie vastu on rivistatud tohutu armee."
Meie vana vaenlase suhtes tuleb meil vältida kaht ohtlikku äärmust:
1. PIDADA TEDA MÜÜDIKS. Üks satanist, kes tunnistas üles mitme inimese tapmise, ütles, et ta tegi seda saavutamaks võimu 10 tuhande hinge üle põrgus. Enamus kristlaste ettekujutus põrgust ei erine sellest palju. Ja pole siis ime, et enamus inimesi peab põrgut ja Saatanat müüdiks.
Ateist ütleb: pole olemas hinge, pole olemas põrgut. Universalist ütleb: kõik lähevad peale surma taevasse. New Age'i uskuja: pole põrgut, toimub taaskehastumine. Isegi paljud kristlased ei usu põrgu ega Saatana olemasolusse. Pildid Saatanast kapjade ja sarvedega põrgukatla juures hark käes ei lase teda tunda tegeliku, reaalse olevusena, vaid pigem väljamõeldisena või kurjuse sümboolse kehastusena. Vältigem seda äärmust, väärarusaama kuradist.
2. AUSTADA SAATANAT. See on teine äärmus. Ja me võime teda austada ka tema suurusest ja vägevusest aina rääkides! Ta ei ole jumal ja tema vägi ei ole lähedanegi Jumala väele. Ta on langenud ingel ja tema hukatus on kindel.
Olles siin maa peal, demonstreeris meie Issand korduvalt oma väge Saatana üle. Igast kiusatusest, igast lahingust tuli Jeesus välja võitjana. Veidi aega enne Kolgata risti ütles Jeesus – Joh.12,31: "Nüüd käib kohus üle selle maailma; nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst." Enne viimselt söömaajalt lahkumist kinnitas Ta – Joh.14,30: "Selle maailma vürst tuleb ja ta ei saa minust midagi."
Oliver Winchester oli mees, kes leiutas kuulsa Winchesteri vintpüssi, mis "võitis Lääne", nagu 19. sajandil armastati öelda. Tema lesk, Sarah Winchester, oli mures oma lahkunud mehe hinge pärast – kõigi nende indiaanlaste pärast, mis saadeti teise ilma tema leiutatud vintpüssiga. Ka kartis ta oma enda hinge pärast ja indiaanlaste hingede pärast. Samuti kartis ta kaotada oma surnud abikaasa varandust.
Selle asemel, et minna oma muredega Issanda ette, konsulteeris ta meediume ja vaime. Sellest ajast peale oli iga öö temale halloween. Meediumid ütlesid, et ta peabki kartma. Ja kui ta on tark, siis ta püüab lepitada vaime, kuni tal on veel aega ja raha. Tal soovitati rahustada vaime, pakkudes neile eluaset. Ta vajavat nende sõprust.
Nii palkas naine 22 puuseppa, et ehitada suure hoone 160 toaga. Sellel oli 47 korstent, palju salajasi käike ja treppe, mis ei viinud kuhugi. 38 aastat laristas ta oma raha sellele projektile, pidades öösiti spiritistlikke seansse, kus ta sai juhtnööre ehitustöö kohta. Töö lõpuks peatati, kui ta suri 1922. aastal. See tondiloss asub San Francisco lähedal ja seda kutsutakse "Winchesteri Saladuse Majaks."
Kui kahju, et ta ei konsulteerinud Suure Puusepa, Meisterehitaja Jeesuse Kristusega! Tema oleks valmistanud talle eluaseme taevasse. Ta oleks peletanud hirmu naise hingest. Kuid naine otsustas elada pidevas hirmus – kurjade vaimude hirmutamise all.
Kristlastel ei peaks olema nendega mingit pistmist. Nende töö on pimedus. Kristlased on valguse lapsed. Mis ühist saab valgusel olla pimedusega? Meil saab olla side vaid ühe Vaimuga – Püha Vaimuga. Kui Tema meid juhib, pole meil hirmu. Tema austab Jeesust ja juhib meidki austama oma tõelist Päästjat.
VIKIPEEDIAst on lugeda: Halloween on 31. oktoobri öö vastu 1. novembrit. Tegemist on 2500 aastat vana keldi rituaaliga. Algupäraselt pidutseti suve lõpetuseks surnute jumala Samhain'i auks. Usuti, et Samhain muudab nad vaimuks, kummituseks, haldjaks või nõiaks. Hiljem (umbes 700. aastal) võeti see traditsioon üle ka kiriku poolt ning hakati tähistama kevadel, esimesel pühapäeval pärast nelipühi. Et aga lisada paganate pühale kristlikku mõju, viis paavst Gregorius III (valitsemisaeg 731-741) selle päeva üle sügisele.
Halloween on väljarändajate (vist iirlaste) poolt Ameerikas juurutatud tähtpäev. Ameerikas kommertsialiseerunud ja nüüd ringiga "tagasi toodud" tähtpäev. Põhitunnuseks on õõnes kõrvits, millele on külje peale nägu sisse lõigatud ning küünal sisse pandud – tehtud latern. Samuti kasutatakse võimalust kostümeeritult ringi liikuda. Lapsed terroriseerivad naabreid. Koledad maskid ees, käivad naabreid ehmatamas ning seavad nood siis valiku ette: "Trikk või komm?". Triki all mõeldakse mingit sigadust. Kui naaber on valmistunud lastekarja tulekuks, jagab ta kõigile mingit magusat "nänni". Kes sellest keeldub, võib arvestada sellega, et tema väljapoole koduust jäävat vara võidakse kahjustada. Vahel esineb ka rüselusi naabreid külastavate "koletiste jõukude" vahel. Üldjuhul vahetatakse teavet parimate saagikohtade asetusest. Pärast Halloween'i on naabritel tükk aega detektiivitööd, kes selle või tolle maski taga end varjas, kuna sageli vahetavad poisid ja tüdrukud rõivad ja esinevad siis vastavalt (juhul kui ei ole võimalik korralikke kollimaske muretseda). Maski puudumise korvab meik.
EESTI RAHVAKALENDRI TÄHTPÄEVADE ANDMEBAASis on lugeda: Hingedeaeg – Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.
Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.
Hingedeaeg, hingedepäev, halloween – ärgu olgu meil kui kristlastel nendega mingit tegemist! Me ei flirdi kurjade vaimudega. Ka ei kummarda me surnuid, vaid me kummardame ülestõusnud ja elavat Kristust!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv