Kes tappis Talle?
01.12.2007 - (1732)

Jes.53,1-6: "Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Jehoova käsivars? Sest Ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põudsest maast! Ei olnud Tal kuju ega ilu: me nägime Teda, aga Tal ei olnud välimust, et oleksime Teda ihaldanud! Ta oli põlatud ja inimestest hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmnägu ära pööratakse: Ta oli põlatud ja me ei hoolinud Temast! Tõepoolest võttis Ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid! Meie aga pidasime Teda vigaseks, Jumalast pekstuks ja vaevatuks! Ent Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu, ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud! Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale!"
Sellest ajast, kui täitus see prohvetikuulutus, on ikka ja jälle küsitud: "Kes on süüdi Jeesuse surmas? Kes vastutab selle eest? Kelle tegevusest või tegevusetusest sai juhtuda nii kohutav asi? Sajandeid on süüdlasteks peetud juute; aaria rassi inimesed nimetasid neid otse Kristuse-tapjateks; see on antisemitismi üheks peamiseks toiteallikaks.
Kristliku koguduse pastor sisenes ühel päeval juudi kingapoodi. Pastor ja poe omanik tundsid teineteist hästi ja nii alustas poodnik vestlust otsese küsimusega: "Miks te, jutlustajad, ei informeeri oma rahvast õigesti ristilöömise küsimuses?" Seejärel jutustas ta kurva loo oma 8-aastasest tütrest, kes tuli ühel päeval koolist nuttes koju. Ema küsis: "Milles asi, tütreke?"
Väike tüdruk vastas: "Kelly ei mängi minuga enam."
"Miks siis?" küsis ema.
"Sest ta ema ütleb, et me oleme Kristuse-tapjad."
Sellised kurvad asjad on kordunud läbi sajandite ja see juhib meid küsimuse juurde: Kes siis on süüdi Jeesuse surmas? Kõige targem on otsida sellele küsimusele vastust Jumala Sõnast, sest Piibel annab õige vastuse igale küsimusele.
Pühakirja hoolas uurimine ilmutab, et Jeesuse ristilöömise ja surmaga olid seotud päris mitmed tegelased.
1. JEESUSE AJA JUUDI JUHID JA NENDE POOLT ÜLESKIHUTATUD RAHVAS.
Mat.26,59: "Aga ülempreestrid ja kõik Suurkohus otsisid valetunnistust Jeesuse vastu, et Teda surmata." Mat.27,25: "Siis vastas kõik rahvas ning ütles: "Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!" Ja oma nelipühi kõnes ütles Peetrus – Apt.2,22.23: "Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellest Jumal andis tunnistuse väe ja imede ja tunnustähtedega, mis Jumal tegi Tema läbi teie seas, nõnda nagu isegi teate, Tema te olete, kui Ta Jumala määratud otsusel ja etteteadmist mööda oli loovutatud teie kätte, ülekohtuste käte läbi risti naelutanud ning tapnud."
Võib tsiteerida veel palju teisigi kirjakohti, mis tõestavad, et Jeesuse surmas oli mängus Tema ajal elanud juutide käsi. Kuid nad polnud üksi.
2. JEESUSE AJA PAGANLIKUD JUHID.
Joh.18,35 on kirjutatud: "Pilaatus vastas: "Egas ma juut ole! Sinu oma rahvas ja ülempreestrid on Sind andnud minu kätte."
Jeesus surmamise viis oli kindlasti Rooma päritolu. Juudid viskasid oma surmamõistetud kividega surnuks. Roomlased lõid need aga alati risti, olles võtnud selle hukkamisviisi üle babüloonlastelt. Mrk.15,15 on öeldud: "Ent Pilaatus, tahtes teha rahva meele järgi, andis neile vabaks Barabase, aga Jeesust ta laskis rooskadega peksta, et Teda risti lüüa."
Siit järeldub, et ka paganail oli oma osa Jeesuse surmamises. Kuid jälle tuleb öelda, et nad polnud üksi, s.t. mitte ainult juudi juhtidel ja nende poolt üleskihutatud rahval ning paganlikel juhtidel ei lasunud vastutus Jeesuse surmas.
3. ÜKS JEESUSE JÜNGER: JUUDAS ISKARIOT.
Mõelge sellele: üks liige väikesest, Jeesuse enda poolt valitud grupist – otsekui perekonnast, kes elasid ja kõndisid, sõid ja magasid koos kolm ja pool aastat – üks sellest väikesest grupist reetis oma Issanda! Koos teiste jüngritega nägi ta Jeesust tervistamas, armastamas ja andestamas. Ta kuulis iga päev Jeesuse jutlusi. Ta nägi Jeesuse silmis suurt kaastunnet. Ta nägi Tema väge üle loodusjõudude ja isegi surma! Kuid hoolimata sellest pööras ta Jeesusele selja. Matteus kirjutab – Mat.26,14-16: "Siis läks üks neist kaheteistkümnest, nimega Juudas Iskariot, ülempreestrite juurde ning ütles: "Mis te mulle tahate anda, kui ma Ta annan teie kätte?" Nad pakkusid temale kolmkümmend hõbetükki. Ja sellest ajast ta otsis parajat aega Teda ära anda."
Kuidas võis see juhtuda? See on kurjuse müsteerium, mida pole võimalik mõista. Aga me näeme seda toimimas ka tänapäeval meie ümber, kui inimesed jätavad Jumala maha.
Leonardo da Vincist ja tema kuulsast maalist "Õhtusöömaaeg" räägitakse igasuguseid lugusid. Ühe loo kohaselt maalis suur kunstnik Juudasele oma suurima vaenlase ja kriitiku näo. Kuid teda näris süütunne ja ta ei saanud rahu enne, kui oli maalinud sinna ka mõned enda näojooned! Ta mõistis, et reetmise võime peitub meis kõigis. Juudas tegi seda raha pärast ja kas ei peaks see panema meid ehmatama? Kas meile on täiesti võõras ahnus, kadedus ja raha-armastus? Kas me ei unista vahel rikkaks saamisest?
Nii et ka Jeesuse jüngril Juudasel oli oma osa Jeesuse surmas. Selliselt saame Jeesuse surma süüdlasi juba kolm. Kuid ka nende kolmega – Jeesuse aja juudid, paganad ja Ta oma jünger – ei piirdu Jeesuse surmas süüdlase arv.
4. SAATAN.
Luk.22,3.4 on kirjutatud: "Aga Saatan oli läinud Juudase sisse, keda liignimega hüüti Iskariotiks, kes oli nende kaheteistkümne arvust. Ja ta läks ära ja rääkis ülempreestrite ja sõjapealikutega, kuidas ta võiks Tema ära anda nende kätte." See oli Saatan, kes kihutas taga juudi juhte ja rahvast, paganlikke juhte ja Juudast Jeesust surma saatma. Joh.8,44 ütles Jeesus: "Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järgi te tahate teha! Tema on inimese tapja olnud algusest peale ega ole jäänud püsima tõesse, sest tõde ei ole tema sees."
Saatan ei saanud panna neid vägisi seda kurja tegema, kuid ta kiusas ja ahvatles igasuguste vahenditega, kuni saavutas inimeste nõusoleku. Samamoodi tegutseb ta ka täna, olles iga kurja teo taga. Suures võitluses õiguse ja ülekohtu, headuse ja kurjuse vahel juhib tema ülekohtu ja kurjuse vägesid. Nii et ka tema on süüdi Jeesuse surmas.
Selliselt oleme me saanud juba kokku paraja kvarteti, kel igaühel oli oma osa Jeesuse surmas. Need olid juudi juhid ja nende poolt üleskihutatud rahvas, paganlikud juhid, reetur Juudas ja Saatan. Kuid ka nemad polnud üksi! Tegelikult poleks nad saanud teha Jeesusele ühtegi kurja, kui seda poleks lubanud Jumal Isa! Joh.19,11 on kirjas Jeesuse sõnad Pilaatusele: "Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see sulle ei oleks antud ülalt." Selliselt saame järgmise kaasosalise Jeesuse surmas, kelleks on...
5. JUMAL ISA.
See võib kõlada jumalateotusena, kuid nii see on: Ka Jumal Isa on "süüdi" Jeesuse surmas. Tema andis oma ainusündinud Poja, nagu ütleb Piibli kuldsalm – Joh.3,16: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud." Rom.8,32 ütleb otse: "Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest." Tema seadis oma Poja ohvritalleks, kes lepitab maailma süü. Tema tegi lunastusplaani, mis näeb ette Jeesuse surma. Algkirjakohas Jes.53,6 me lugesime: "Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale!"
Jumal andis Jeesuse, Jumal ei säästnud Jeesust, Jumal laskis meie kõigi süüteod tulle Jeesuse peale. Jumalal on kindel osa Jeesuse surmas! Kuid Jumal Isa ei olnud selles otsuses üksi. Temaga oli ühel nõul...
6. JEESUS KRISTUS ISE.
Jeesuse surm oli vabatahtlik – mitte enesetapp, vaid ohver patu eest. Johannese 10. peatükis ütleb Ta: "Mina olen hea karjane. Hea karjane jätab oma elu lammaste eest. ... Sellepärast Isa armastab mind, et ma jätan oma elu, et seda jälle võtta. Ükski ei võta seda minult, vaid ma jätan selle iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja mul on meelevald seda jälle võtta" (Joh.10,11.17.18).
Kui Peetrus ruttas Talle Tema kinnivõtmisel mõõgaga appi, ütles Jeesus talle: "Pista oma mõõk tuppe tagasi! ... Või arvad sa, et ma ei või oma Isa paluda, ja Ta läkitab mulle kohe enam kui kaksteist leegioni ingleid? Kuidas siis läheksid kirjad täide, et see nõnda peab sündima?" (Mat.26,52-54). Nagu ütleb üks ilus laul: "Ta võis ju abiks hüüda inglid ja maailma ära hukata; Ta võis ju abiks hüüda inglid, kuid Ta suri sinu ja minu eest!"
See surm, aastatuhandeid ette kuulutatud, oli vajalik inimese päästmiseks ja Jeesus otsustas lasta end surmata, et meie võiksime elada. Selliselt oli ka Temal endal kindel osa oma surmas.
Kui sa seisaksid kaljusel rannal ja keegi tuleb su juurde ja ütleb: "Ma teen seda armastusest sinu vastu!" ning hüppab vette ja upub – siis sa peaksid teda hulluks, kes on ilmaasjata raisanud elu. Aga kui sa oled kukkunud kaljult alla vette ja oled uppumas ning see sama inimene hüppab sulle järele vette ja päästab su – ise aga sureb sõnadega "Ma tegin seda armastusest sinu vastu!" – siis sa mõistaksid tema armastuse suurust. Just seda tegi Jeesus, kui Ta lasi naelutada end ristile: Ta ei demonstreerinud lihtsalt oma armastust, vaid näitas seda praktiliselt, päästes meid patust ja surmast!
Nii oleme me saanud juba kuus osalist Jeesuse kui Jumala Talle surmas: juudi juhid ja nende poolt üleskihutatud rahvas, paganlikud juhid, reetur Juudas ja Saatan, Jumal Isa ja Jeesus ise. Kas võime panna siia punkti? Rohkem süüdlasi või osalisi pole. Punkt. Mida ütleb Piibel? Piibel ütleb, et süüdi oleme ka...
7. SINA JA MINA.
Kuidas saame meie olla süüdi? Me polnud veel sündinudki, kui Ta risti löödi ja suri. Kuid Jes.53,5.6 ütleb: "Ent Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu, ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud! Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale!"
Üks evangeelne laul küsib: "Olid seal, kui risti löödi Jeesus?" Kuidas saame me vastata: "Ei olnud", kui meie patud ja süüteod olid seal? Ka Pilaatus tahtis end süüst puhtaks pesta, nagu on kirjutatud Mat.27,24: "Kui Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid et kära läks veel suuremaks, võttis ta vett ja pesi oma käsi rahva nähes ning ütles: "Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!" Kas ikka on? Kes meist on süüta Tema varest, kui Tema veri on valatud meie pattude pärast?
Rembrandti maalil "Ristilöömine" on päris suur rahvahulk, kusjuures nende suhtumisest kõnelevad nende näod ja kehakeel. Kuid kusagil inimeste vahel varjudes on Rembrandtile tuttav mees – tema ise. Ta nägi seal iseennast.
Kas ka sina näed end seal?
Kes siis tappis Talle? Pole ime, et pühad inglid ei suuda seda mõista! Kas ka meie ei mõista?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv