Jumal mõistab kohut! - 2. osa.
01.12.2012 - (1703)

Nr. 547 - Jumal mõistab kohut! II - 13.03.2010
Jumal ütleb oma Sõnas – Heb.9,27: "Inimestele on määratud kord surra, aga pärast seda kohus."
Kog.12,14 pajatab: "Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri!"
Prohvet Hesekieli suu läbi ütleb Jumal – Hes.24,14: "Su teede ja tegude järgi mõistetakse kohut su üle"; ning lisab Hes.36,19: "Nende eluviisi ja nende tegude järgi ma mõistan kohut nende üle!"
Paulus kirjutab – Rom.2,5.6: "Ent sa kogud enesele viha oma kangusega ja patustpöördumata südamega vihapäevaks ja Jumala õige kohtu ilmumiseks, kes igaühele maksab tema tegude järgi." 2.Kor.11,15 tuletab ta meelde sama põhimõtet: "Sellepärast ei ole suur asi, kui ka tema abilised endid moondavad õiguse abilisteks. Ent nende ots on nende tegude järgi."
Apostel Johannes tunnistab Ilm.20,12.13: "Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi, seisvat aujärje ees, ja raamatud avati. Ja teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi need surnud, kes temas olid, ja surm ja surmavald andsid tagasi surnud, kes neis olid, ja igaühele mõisteti kohut tema tegude järgi." Ilm.22,12 tsiteerib ta Jeesuse sõnu: "Vaata, ma tulen pea, ja mu palk on minuga tasuda kätte igaühele nõnda nagu tema tegu on!"
Need on vaid osa Piibli kirjakohtadest, mis kõik kuulutavad põhimõtet: Kuidas külv, nõnda lõikus. Paulus on selle kirja pannud nii – Gal.6,7.8: "Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab! Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu; aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu."
2. JUMALA KOHUS USKMATUTE ÜLE.
Vaadakem siis kõigepealt lähemalt seda, mida lõikavad Jumala kohtu otsusega need, kes on "külvanud lihale," kes on hüljanud kõik, mida Jumal nii armulikult neile on pakkunud. Lühidalt öeldes, nad saavad osa sellest, mis Jumal on valmistanud Saatanale ja temaga ühinenud inglitele. Rääkides, kuidas Jumal talitab õelatega lõpukohtus, ütles Jeesus – Mat.25,41: "Siis Ta ütleb ka neile, kes on vasakul käel: "Minge ära minu juurest, te neetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!" Näete, algselt polegi põrgu hukatus valmistatud inimestele vaid Saatanale. Inimesed valivad selle, kui hülgavad oma elu suurimat valikut tehes Jumala!
Ja hukatusse lähevad mitte ainult need, kes on teinud silmatorkavalt kurja, vaid ka need, kel on olnud võimalus teha head, aga pole seda teinud. Tähendamissõnas talentidest Mat.25,14-30 hoiatab Jeesus, et sulast, kes ei ole oma isanda vara kasutades isandale "kasu" saavutanud, loetakse isanda saabudes "kõlvatuks" ning ta heidetakse "välja kõige äärmisemasse pimedusse; seal on ulumine ja hammaste kiristamine" (Mat.25,30). Jumal kui isand on jaganud oma vara igale inimesele, sest juba elu ja aeg on Tema väärtuslikud annid, ning me vastutame nende kasutamise eest. Kui me nendega – ja kõigi teiste talentidega – ei austa Jumalat, oleme Tema ees süüdlased!
Samas peatükis leiduvas tähendamissõnas suurest kohtupäevast laiendab Jeesus seda mõtet, öeldes, et kõik tegemata jäänud heateod arvatakse meile süüks. Sealt me loeme – Mat.25,41-45: "Siis Ta [Kuningas, Jeesus] ütleb ka neile, kes on vasakul käel: "Minge ära minu juurest, te neetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg, ja te ei andnud mulle süüa; mul oli janu, ja te ei jootnud mind; ma olin võõras, ja te ei võtnud mind vastu; ma olin alasti, ja te ei riietanud mind; ma olin haige ja vang, ja te ei tulnud mind vaatama." Siis vastavad ka need Temale: "Issand, millal me nägime Sind näljas või janus või võõrana või alasti või haigena või vangis, ja ei ole Sind teeninud?" Siis Ta vastab neile nõnda: "Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes ei ole teinud ühele nende vähemate seast, seda te ei ole minulegi teinud.""
Jeesuse vend Jakoobus on tuntud oma otseste, lihtsate ja praktiliste väljaütlemiste poolest. Antud põhimõtte sõnastab ta nii – Jak.4,17: "Kes siis mõistab teha head ja ei tee seda, sellele on see patuks!" Nii et põrgusse lähevad mitte ainult "kurjategijad", vaid ka kõik need, kes pole valinud olla "heategijad"!
Matteuse evangeeliumi 10. peatükis räägitakse Jeesuse poolt apostlite väljasaatmisest ja muuseas on öeldud – Mat.10,14.15: "Kes iganes teid vastu ei võta ega kuule teie sõnu, sellest kojast või sellest linnast minge välja ja puistake tolm oma jalgadelt. Tõesti mina ütlen teile, Soodoma- ja Gomorramaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui niisugusel linnal!" See tähendab, et Jumala lõpukohtu otsusega on karistuse ära teeninud ka need, kes pole Jumala saadikuid vastu võtnud ega nende sõnu kuulanud.
Kuid MILLISE karistuse? Kas te panite tähele, et "Soodoma- ja Gomorramaal on kohtupäeval HÕLPSAM põli kui niisugusel linnal!" Siit me loeme välja, et ühtedel on kohtupäeval "hõlpsam põli" kui teistel, s.t. ühed saavad väiksema karistuse kui teised.
Sarnane mõte leidub Jeesuse sõnades ka Mat.11,20-24: "Siis ta hakkas sõitlema neid linnu, kus kõige rohkem oli sündinud tema vägevaid tegusid, sellepärast et nad ei olnud meelt parandanud: "Häda sulle, Korasin! Häda sulle, Betsaida! Sest kui Tüüroses ja Siidonis oleksid sündinud need vägevad teod, mis on sündinud teie juures, küll nemad ammugi oleksid kotis ja tuhas parandanud meelt. Aga ma ütlen teile: Tüürosel ja Siidonil on HÕLPSAM põli kohtupäeval kui teil! Ja sina, Kapernaum, kas sa ei olnud ülendatud taevani? Kuni põrguni sa langed alla! Sest kui Soodomas oleksid sündinud need vägevad teod, mis on sündinud sinus, seisaks see veel tänapäeval! Aga ma ütlen teile: Soodomamaal on HÕLPSAM põli kohtupäeval kui sinul!""
Jeesus ütleb sisuliselt, et Jumal mõistab oma lõpukohtus mõnele "õelale" rängema karistuse kui teisele. Ja selleks "õelaks" võib olla isegi usklik inimene! Ütleb ju Jeesus Luk.20,46.47: ""Hoiduge kirjatundjate eest, kes tahavad käia pikis rüüdes ja armastavad teretusi turgudel ja esimesi istmeid kogudusekodades ja ülemat kohta lauas söömaaegadel! Nemad söövad leskede hooned ja loevad silmakirjaks pikki palveid. Need saavad seda RASKEMA hukatuse!" Miks raskema? Jeesus selgitab Jumala kohtus valitsevat põhimõtet nii – Luk.12,47.48: "Aga sulane, kes teadis oma isanda tahtmist, aga ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju hoope. Aga kes ei teadnud, kuid tegi, mis on hoopide väärt, saab pisut hoope. Sest kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju; ja kelle hoolde on palju jäetud, sellelt päritakse veel rohkem!"
Kui igaühe üle mõistetakse kohus tema "tegude järgi" (Hes.24,14; 36,19; Rom.2,6; 2.Kor.11,15; Ilm.2,23; 20,12.13), on igati õiglane, kui kõik õelad ei saa ühesuguse karistuse, vaid eksisteerivad erinevad karistuse määrad – kas kannatuste intensiivsuses või kestuses. Saatan saab kindlasti kõige suurema karistuse. Kokkuvõttes on öeldud, et nad "saavad nuhtluseks igavese hukatuse, hülgamise Issanda palge eest ja Tema vägevuse auhiilgusest" (2.Tes.1,9), mis on "teine surm" (Ilm.20,14; 21,8) – "patu palk on surm," kirjutab Paulus (Rom.6,23). Nii et küsimus on selles, kuidas see surm neile saabub.
Aga kuidas on õigete tasuga? Kas see põhimõte rakendub ka õigete tasu suhtes? Kas ka nende tasu on diferentseeritud?
3. KOHUS ÕIGETE ÜLE.
Paulus kirjutab lühidalt, et "patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas" (Rom.6,23). Kui surm kui karistus on diferentseeritud, miks ei võiks siis olla diferentseeritud ka igavene elu taevas? Jah, igavene elu on Jumala armuand ja teatud mõttes on see kõigile ühesugune, nagu õpetab Jeesuse tähendamissõna töötegijaist viinamäel (Mat.20,1-15). "Ma tahan sellele viimasele anda nõnda nagu sinulegi," ütleb viinamäe isand (Mat.20,14). Ometi räägib Piibel õigete elust taevas kui tasust. Jeesus ütles – Luk.14,13-14: "Kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, vigaseid, jalutuid, pimedaid; siis sa oled õnnis, sest neil ei ole midagi sulle tasuda, kuna see tasutakse sulle õigete ülestõusmises!" Juba prohvet Jesaja kuulutas – Jes.62,11: "Vaata, Jehoova on kuulutanud maa ääreni: öelge Siioni tütrele: vaata, su pääste tuleb! Näe, Temaga ühes on Ta palk ja Tema ees on Ta töötasu!"
Loen veel mõned kirjakohad, mis kannavad selgelt seda mõtet: Mat.10,41.42: "Kes prohveti vastu võtab ta prohvetinime tõttu, saab prohveti palga; ja kes õige vastu võtab õige inimese nime tõttu, see saab õige inimese palga. Ja kes iganes üht neist vähemaist joodab karikatäie külma veega ta jüngri nime tõttu, tõesti ma ütlen teile, see ei jää ilma oma palgast!" Luk.6,22.23: "Õndsad olete, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid kogudusest välja heidavad ning laimavad ja teie nime kui paha nime hülgavad Inimese Poja pärast. Rõõmutsege sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas! Tegid ju nõndasamuti prohvetitega nende isad." Heb.10,35: "Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga." Ilm.11,18: "Ja paganrahvad on vihastunud, kuid Sinu viha on tulnud, ja tulnud on aeg mõista kohut surnutele ja kätte anda palk Su sulastele-prohvetitele ja pühadele ja neile, kes kardavad Sinu nime — pisukestele ja suurtele!" Ilm.22,12: "Vaata, ma tulen pea, ja mu palk on minuga tasuda kätte igaühele nõnda nagu tema tegu on!"
Õnnelikku elu taevas nimetatakse õigete tasuks ehk palgaks. Küsimus on vaid, kas ka õigete tasu on diferentseeritud, s.t. et see pole mitte kõigil ühesugune? Tuleb meelde lugu Matteuse evangeeliumi 20. peatükis, kus Sebedeuse poegade – Jakoobuse ja Johannese – ema astub Jeesuse juurde palvega: "Ütle, et need mu kaks poega istuksid üks Su paremale ja teine Su vasakule käele Sinu kuningriigis!" (Mat.20,21). Kas seal on siis "kõrgemaid kohti"? Ilmselt on.
Tähendamissõnas kümnest naelast Luuka evangeeliumi 19. peatükis ütleb isand, kes sümboliseerib Jeesust, ühele ustavale sulasele: "See on hea, sa hea sulane! Et sa kõige vähemas oled ustav olnud, siis olgu sul valitsus kümne linna üle!" (Luk.19,17). Teisele ustavale sulasele ütles ta: "Sina valitse viie linna üle!" (Luk.19,19). Ilmutusraamatus räägitakse "vanemaist" Jumala aujärje ümber (Ilm.4,4). Teades, et Jumal on korra Jumal, pole raske ette kujutada inimesi erinevatel positioonidel taevariigis.
Mõtlemapanev ja ehk isegi hämmeldust valmistav on üks lõik Paulust esimesest kirjast Korintlastele. 1.Kor.3,10-15: "Jumala armu järgi, mis minule on antud, olen ma kui tark hooneehitaja pannud aluse, ja teine ehitab selle peale; aga igaüks vaadaku, kuidas tema selle peale ehitab. Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus! Aga kui keegi sellele alusele ehitab hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puust, heintest, õlest, siis saab igaühe töö avalikuks; sest selle teeb selgeks Issanda päev [Jumala kohus], sest see saab tules ilmsiks ja tuli ise katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis tema sellele alusele on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga; aga kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab sellest kahju; kuid tema ise pääseb, aga ometi otsekui läbi tule."
Otseselt on siin muidugi juttu evangeeliumitöölistest, kes ehitavad kogudust Kristusele kui alusele, kuid mulle tundub, et see käib, vähemalt mõningal määral, ka meie igaühe usuhoone ehitamise kohta; alus on kõigil sama, aga ehitusmaterjal erinev – kullast kuni õlgedeni. Ja sellest tulenevalt tuleb hoone erinev. Meid lohutab, muidugi, sõna, et ka õlgedest ehitaja "pääseb," ehkki "otsekui läbi tule" ja me võime mõelda, et sellest piisab!
Kuid ma kahtlen, kas see pakub meile täit rahuldust. Ma jutustasin teile kord mõistujutu inimesest, kes sai taevasse ja kellele ingel asus kätte näitama tema "eluaset." Nad möödusid paljudest kaunitest majadest, kuid ingel ütles, et need ei ole ehitatud talle. Rikka mehena maa peal kõigis mugavustes elanud inimene mõtles, et ju talle on siis siia valmistatud veelgi suurem maja. Aga just siis peatus ingel ühe väga tagasihoidliku elamu juures ja ütles, et see on nüüd selle mehe kodu igaveseks!
"Kuidas nii?" küsis mees, "miks mulle siis nii kehv majake?"
"Aga see on parim, mida me suutsime ehitada sellest materjalist (rahast), mis sa siia saatsid!" vastas ingel.
Mõistujutt, muidugi. Aga ma arvan, et me ka tegelikult paneme siin maa peal aluse sellele, kuidas me naudime ükskord taevast. Kas me lihtsalt elame seal õndsuses, või oleme Jeesuse saatjaskonnas (144.000) ja järgime Talle, "kuhu Ta iganes läheb" (Ilm.14,4). Milline amet meile seal usaldatakse? Ega me siis veeda terve igaviku jõude! Taevas on kindlasti kõigil hea, aga mõned naudivad seda enam kui teised, sest nad on näidanud oma tegudega siin maa peal, et nad armastavad Jumalat rohkem kui mõni teine! Nad on õppinud juba siin maa peal nautima taevaseid asju – ja nad naudivad neid seal täiega!
Enne inimeste taevasse võtmist aga mõistab Jumal kohut – õiglast kohut – sest sinna ei või ju saada midagi, "mis ei ole puhas" (Ilm.21,27), midagi sellist, mis rikuks selle rahu ja õndsust ning patutragöödia ei tohi enam iial korduda – tragöödia, kus kannatasid kõik eesotsas Jumalaga. "Pärast oma hingevaeva saab Ta näha valgust ja rahuldust tunda," kirjutab prohvet Jesaja, lisades: "Oma tarkusega teeb mu õiglane Sulane paljusid õigeks, sest Ta kannab nende patusüüd" (Jes.53,11). Jeesus sai meie pärast Sulaseks ja kandis ristil meie patusüüd, sest Ta armastab meid nii palju, et igatseb veeta terve igaviku meiega taevas! Kui ka meie seda nii väga igatseme, siis valmistume selleks, riietudes Kristuse Jeesusega, Tema õigusega, Tema puhtusega.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv