Sõnum adventrahvale
02.04.2005 - (2064)

Sõnumist Laodikea kogudusele loeme – Ilm.3,14-18: "Ja Laodikea koguduse inglile kirjuta: nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loodu algus: Ma tean sinu tegusid, et sa pole külm ega kuum. ... Ja sa ei teagi, et sa oled ... alasti! Ma annan sulle nõu osta minult ... valged riided, et sa nendega riietuksid ja ei nähtaks sinu alastuse häbi."
Ellen White kirjutab: "Käesoleval ajal peab kogudus selga panema oma ilusa rüü – Kristus meie Õigus." – TM 16.
Kas laodikealane, lõpuaja kristlane on parandanud meelt ja riietunud Kristuse õigusega? Olgu see südant läbikatsuvaks küsimuseks igaühele meist. Kui keegi on veendunud, et ta on meelt parandanud, siis, ütleksin Ristija Johannese moodi, kandku ta ka "õiget meeleparanduse vilja!" (Mat.3,8). Paistku see välja tema elus!
Ellen White kirjutab adventrahvale veidi enam kui 100 aastat tagasi: "On tähtsaid tõdesid, mis on kaua olnud varjatud eksituse pühkmete all ja mida tuleb avaldada rahvale. Õpetus usu läbi õigeksmõistmisest on kadunud paljudel silmist, kes tunnistavad, et nad usuvad kolmeinglikuulutust." – 1SM 361.
Kontrastina tsiteerin samast raamatust lk. 372: "Mitmed on mulle kirjutanud, küsides, kas kuulutus õigeksmõistmisest usu läbi on kolmeinglikuulutus, ja ma olen vastanud: See on tõepoolest kolmeinglikuulutus."
Huvitav paradoks, eks ole, õpetus "õigeksmõistmisest usu läbi on kolmeinglikuulutus," samal ajal aga "õpetus usu läbi õigeksmõistmisest on kadunud paljudel silmist, kes tunnistavad, et nad usuvad kolmeinglikuulutust."
Õnneks ei ole see päris kaotatud, vaid ainult "silmist kaotatud!" Sellele ei pöörata lihtsalt piisavalt palju tähelepanu. Kuid küsimus on: On see kuulutus nüüd, viimasesse võitlusesse astudes, ikka nii tähtis, et see peaks meil alati olema silme ees? Sellele vastab üks lause raamatust Prohvetid ja Kuningad lk. 725: "Kristuse õiguse rüüsse riietatuna astub kogudus viimasesse võitlusesse." Seda sõnumit tuleb kuulutada nii kaua, kuni terve kogudus on selle vastu võtnud ning, loobudes oma õiguse räbalaist, riietunud Kristuse õiguse rüüsse. See on meie soomusrüü selles viimses võitluses! Ainult selles rüüs me võidame!
Aga milles seisneb see viimne võitlus? See ei ole võitlus liha ja verega. See on vaimulik võitlus, vaimulike relvadega. Paulus kirjutab sellest – Ef.6,10-17: "Lõppeks, mu vennad, saage vägevaks Issandas ja Ta tugevuse jõus! Varustage endid kogu Jumala sõjavarustusega, et te suudaksite seista kuradi kavalate rünnakute vastu! Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega. Sellepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te kõik olete sooritanud. Siis seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü /Kristuse õigus on meie soomusrüü/ ja kingadeks jalas valmidus rahuevangeeliumi kuulutamiseks. Kõige selle juures haarake usukilp, millega te võite kustutada kõik tigeda tulised nooled! Ja võtke enesele päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala Sõna."
Lootusetu on astuda sellesse võitlusesse ilma Kristuse õiguse soomusrüüta! Olgu see meil kõigil seljas! Aga, oh häda, paljud on kaotanud selle silmist!
Ma tsiteerin veel Ellen White'i: "Käesolev kuulutus – õigeksmõistmine usu läbi – on kuulutus Jumalalt. See kannab jumalikke tunnuseid, sest selle vili on pühadus." – RH. 09.03.1889.
Siin on mõtlemisainet eriti neile, kes väidavad, et Kristuse õigusest ehk õigeksmõistmisest usu läbi on siin alati piisavalt palju räägitud ja see on ka koguduseliikmete poolt vastu võetud. Kus on vili? Me tahaksime näha selle vilja. Kus on need pühad kristlased. Võib-olla on adventkogudusest kergem leida eneseõigusesse riietunud varisere kui Kristuse õigusesse riietunud pühasid? George Knight ütleb, et tema tunneb variserid kuulajaskonnas kiiresti ära: need on need, kes ei naerata! Nende usk ei valmista neile rõõmu! Ehk on tal õigus?
Kristuse õiguse vastuvõtmise vili on pühadus – see on "õigus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus" (Rom.14,17). Koos tõelise õigusega tuleb alati ka rahu ja rõõm!
Kristuse õiguse vastuvõtmise tunnuseks pole mitte vaga nägu vaid vaga elu. Ja ainult tõeliselt vagadel, pühadel kristlastel õnnestub kolmeinglikuulutuse, s.o. Jumala kohtutunni kuulutuse kuulutamine. Variserid kalduvad kohut mõistma ise!
Ühest sellisest üritusest Piibli aegadel loeme Joh.8,3-11: "Seal kirjatundjad ja variserid tõid Tema juurde naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskpaika seisma ning ütlesid Temale: "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt! Aga Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis Sina ütled?" Seda nad ütlesid Teda kiusates, et neil oleks kaebamist Tema peale. – Jeesus kummardas ja kirjutas sõrmega maa peale. Kui nad siis küsides käisid Temale peale, ajas Ta enese sirgu ning ütles neile: "Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!" Ja Ta kummardas jälle ning kirjutas maa peale. Kui nad seda kuulsid ja südametunnistus neid süüdistas, läksid nad välja üksteise järel, vanemad eesotsas. Ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis. Ent Jeesus ajas enese sirgu ega näinud kedagi muud kui naist; ja Ta ütles naisele: "Naine, kus on need sinu süüdistajad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?" Naine vastas: "Mitte keegi, Issand!" Jeesus ütles: "Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!""
Nagu näeme, tahtsid eneseõigusesse rüütatud variserid mõista kohut ühe väriseva, kahetseva patuse üle, kuid neil ei õnnestunud oma õiguses jääda seisma Jumala ees. Nende välise vagadusega kaetud patud olid alasti Jeesuse ees, kes hakkas neid maa peale kirjutama. Oh seda piinlikkust, mis sundis neid kõiki lahkuma! Jah, süüdistamine ja teiste üle kohtumõistmine on alati olnud üks eneseõige variseri tunnus. Aga ühe tõeliselt õige inimese tunnus on halastamine ja armuandmine! Nagu tegi Jeesus. Ärme unustame, et Jumal on "halastaja ja armuline" (2.Ms.34,6).
Jeesus ei mõistnud eksinud naist hukka, aga ta kutsus teda üles meelt parandama ja mitte enam patustama. Patused ei vaja hukkamõistmist vaid julgustamist! Küll Jumal mõistab ükskord nende üle kohut, kui nad on keeldunud meelt parandamast. Kogudusest lahutamine, kui keegi ei soovi enam koguduses olla, ei ole kohtumõistmine, vaid inimese soovi või otsuse austamine, mida teeb ka Jumal.
Mida me peame siis nüüd tegema, küsime me, nagu küsisid inimesed Peetruselt nelipühipäeval tema tõsise ettekande peale. Laseme Peetrusel vastata ka meile – 1.Pet.1,13-16: "Sellepärast vöötage oma meele niuded ja olge kained; ja lootke täiesti armu peale, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. Kui sõnakuulelikkuse lapsed ärge anduge endistele himudele, nagu siis kui teil puudus õige teadmine; vaid nõnda nagu see, kes teid on kutsunud, on püha, saage ka ise pühaks kõigis eluviisides; sest on kirjutatud: "Olge pühad, sest mina olen püha!""
Mõne jaoks leidub selles lühikeses lõigus lepitamatu paradoks: Kuidas saab olla sõnakuulelikkuse lapsed, lootes täiesti armu peale? Kas oma õigus või Kristuse õigus, kas sõnakuulelikkus või lootmine armu peale, ütleb mõni. Aga Peetrus ütleb, et vaid armule lootes on võimalik olla sõnakuulelik – ja saada koguni "pühaks kõigis eluviisides!" On vaid üks kuulutus, mis ühendab need kaks tõde, ja see on sõnum Kristuse õigusest ehk õigeksmõistmisest usu läbi. Vaid selle vili on pühadus, nagu me lugesime.
Selle tähtsusest loeme veel: "Kristuse kroonimispäeval ei tunnista Ta omaks kedagi, kellel on veel üks plekk või korts või midagi taolist. Aga ustavaile annab Ta igavese au krooni. Need, kes ei soovinud Tema valitsust, näevad Teda lunastatute hulgast ümbritsetuna ja igaüks neist kannab märki: "Issand, meie õigus." – RH.05.05.1903.
Kuidas me saavutame olukorra, kus meil ei ole ühtegi plekki või kortsu või midagi sarnast? Kas Jumala käskude pidamisega, nii palju kui suudame? Kui küsimuse all on meie suutlikkus, siis on vastus teada – me ei suuda! Ja ometi peame me olema laitmatud. Kuidas me selliseks saame? Või ei saagi? Pühaks saamiseks on vaid üks võimalus – jumalik tee selle saavutamiseks – varjuda täies usus ja usalduses ainsa püha ja õige olevuse, Jeesuse Kristuse õiguse rüü alla! "Issand – meie õigus!" olgu meie lipuks. Selle lipu all ei võitle me enam oma jõus, aga võideldes Jumala jõus me võidame!
"Koguduse ees on särava, aulise päeva koit, kui ta riietub Kristuse õiguse rüüsse, loobudes kõikidest kokkulepetest maailmaga." – RH 10.01.1903.
Tõepoolest Kristuse õigus ehk õigus usu läbi on suur ja sügav tõde, mida tuleb palju õppida, enne kui seda täielikult mõista ja läbi elada. Peame ka mõistma vastuseisu, mida Saatan sellele osutab, kuna see on nii otsustava tähtsusega Jumala rahvale. Sellepärast ongi alati oht seda silmist kaotada. Aga selle vältimiseks tuleb seda tihti jälle silme ette seada. Ja seda ma püüan teha ka sellel kevadel-suvel.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv