Kestva rahu leidmine
02.04.2011 - (1759)

Üks naine, kelle mees jättis ta maha, läks talle kätte maksma, võttes kaasa püstoli, haamri, süütevedeliku ja tuletikud. Õnneks suudeti see kuritegu ära hoida. Kui temalt küsiti, miks ta seda mõrva üritas, vastas ta, et vajas "sisemist rahu."
Kuid kas nii saavutatakse rahu? Paulus pakub paremat teed, kuidas saavutada "rahu, mis on ülem kõigest mõistusest" ehk mis ületab igasuguse arusaamise. Rahu tähendab kõigiga õiges vahekorras olemist ja nii kirjutab ta läkituses filiplastele 4,1-9 rahust inimeste vahel, seesmisest rahust ja rahust Jumalaga:
"Nõnda, mu armsad ja igatsetud vennad, minu rõõm ja pärg, seiske siis Issandas kindlatena, armsad! Euodiat ma manitsen ja ma manitsen Süntühhet olema ühemõttelised Issandas. Ja ma palun ka sind, tõsine kaastööline, aita neid naisi, kes on võidelnud evangeeliumi eest ühes minuga ja Kleemensiga ja mu teiste abimeestega, kelle nimed on eluraamatus. Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad! Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on lähedal! Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses. Viimaks, vennad, kõik, mis on tõsine, mis aus, mis õige, mis kasin, mis armas, mis on hea kuulda kui vooruslik komme ja kiituse väärt, sellele mõelge! Mis te ka olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke; ja rahu Jumal on siis teiega."
1. RAHU INIMESTE VAHEL. Paulus peab vajalikuks nimetada seda kõige esimesena. Ilmselt on selleks põhjus. Palju, kui mitte enamus inimesi arvab, et kui nad ei kaeba, ei nõua, ei kraba, ei võitle kõigi asjade pärast, mida nad elus soovivad saada, siis ei saa nad neid iial. Ja nii seavad nad end kõiges esikohale ja kõik teised viimasele kohale. Nad peavad iga hinna eest saama oma tahtmist.
Kuid kirikus, koguduses on asjad teisiti, eks ju? Me oleme kristlased, kes on kõik ühtemoodi päästetud Jumala armust. Ja kuna see on meil ühine, oleme alandlikud ja saame alati üksteisega väga hästi läbi. Ei mingeid erimeelsusi, täielik rahu, eks ju?
Kahjuks pole see nii. Kuigi me oleme kõik kristlased ja teenime üht Issandat, esineb ka meie seas lahkarvamusi ja sellest tulenevat rahutust. Me kõik oleme isiksused ja igaüks mõtleb oma peaga ning igaühel on oma arvamus.
Ühes kiiresti kasvavas koguduses tunti ruumipuudust ja selle juhatus otsustas läbi viia küsitluse, mida tuleks koguduseliikmete arvates ette võtta. Üle 200 inimese täitis küsitluslehe.
Kokkuvõtteid tehes torkas kõigepealt silma arvamuste mitmekesisus. Mõned arvasid, et tuleks võtta pangalaenu ja osta suurem maatükk ning ehitada kohe valmis suurem kirik koos kõigi vajalike kõrvalruumide ja kõrvalhoonetega. Teised olid seda meelt, et mingil juhul ei tohiks laenata, vaid oodata, kuni nad on annetustena kokku pannud kogu vajaliku summa. Mõned tundsid, et nad on liiga palju annetanud välismisjonile; nende arvates tuleks rohkem raha hoida oma kogudusele ja selliselt finantseerida uue kiriku ehitust. Teised aga väitsid, et me peaksime ohverdama misjonile rohkem, küll siis Jumal hoolitseb ka meie eest. Mõned koguduseliikmed kaebasid, et pastor ei jutlusta piisavalt annetamisest ning peaks julgustama inimesi ohverdama rohkem oma raha Jumala tööle. Teised aga kurtsid, et olenemata teemast, räägib pastor alati rahast!
Selline arvamuste mitmekesisus ei peaks meid üllatama, sest peaaegu igaühel on peaaegu igas asjas oma arvamus – isegi koguduses. Ja need arvamused tihti ei ühti. Eriarvamustest me ei pääse, kuid küsimus on: mida me võtame ette sellises arvamuste mitmekesisuses? Kas me laseme sel ennast nii kõvasti häirida, et ütleme: "Meie arvamused on nii erinevad, me ei saa iial üksmeelele, ärme siis tee midagi!"? Või teeme siiski plaane ja tegutseme – teades, et alati leidub teisitimõtlejaid, mida me ka ei teeks?
Selle probleemi lahendamiseks koguduses soovitab Pühakiri valida meil kogudusevanemad, kelle südameasjaks on nii õige vahekord Jumalaga kui ka koguduse vajadused. Ja kui nad otsivad Jumala juhtimist otsustes, mis tuleb teha, on hea, kui kogudus palvetab nende eest ja toetab neid.
Sissejuhatavas kirjakohas ütles Paulus: "Euodiat ma manitsen ja ma manitsen Süntühhet olema ühemõttelised Issandas. Ja ma palun ka sind, tõsine kaastööline, aita neid naisi, kes on võidelnud evangeeliumi eest ühes minuga ja Kleemensiga ja mu teiste abimeestega, kelle nimed on eluraamatus" (Flp.4,2.3).
Siin on kaks koguduse õde – pühendunud kristlast, kes on töötanud koos apostel Paulusega – mingis küsimuses eriarvamusel. Milles nimelt, me ei tea. Kas te olete mõelnud, miks kirjutab Paulus muidu nii tähtsas ja sügavalt vaimulikus epistlis nii isiklikust ja esmapilgul tühisest asjast nagu kahe koguduse õe vahekord? Kas ta ei oleks pidanud lahendama selle probleemi palju diskreetsemalt ja privaatsemalt? Miks avalikustada seda kirjas, mida loeb kogu ristirahvas juba ligi 2000 aastat?
Võib-olla sellepärast, et kõik teaksid, et me ei käsitle lahkarvamusi samamoodi, nagu seda sageli teeb maailm – et me oleme võimelised leidma ühise keele ning töötama koos üksmeeles ja armastuses.
Ja pangem nüüd tähele, mida Paulus teeb ja mida ta ei tee. Esiteks, ta on erapooletu, ta ei asu toetama kumbagi poolt. Ta ei ütle: "Euodial on õigus ja Süntühhe eksib" või vastupidi. Teiseks, ta ei rõhu oma autoriteedile. Ta ei ütle: "Mina olen siin apostel ja kui te ära ei lepi, panen ma teid mõlemaid kogudusest välja!" Selle asemel julgustab ta neid leidma ühist keelt, öeldes: "Ma manitsen teid olema ühemõttelised Issandas." Sama mõtte ütleb ta välja Rom.12,18: "Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega."
Kuid ta teeb veel midagi. Ta määrab "kolmanda poole", kes neid lepitaks, kirjutades: "Ma palun ka sind, tõsine kaastööline, aita neid naisi!" Me ei tea, kes see oli, aga me teame, et ta tegutses rahutegijana. Jeesus ütles – Mat.5,9: "Õndsad on rahunõudjad [rahutegijad], sest neid hüütakse Jumala lasteks."
Kuidas küll püüab Saatan külvata koguduseliikmete vahele lahkmeeli! Sest kui see tal õnnestub, nõrgestab see kogudust sedavõrd, et see pole enam võimeline kuulutama häid sõnumeid Jeesusest. Seepärast hoidkem üksteise ligi, hoidkem osadust, hoidkem üksmeelt, teenigem Jumalat ja inimkonda koos, elades rahus üksteisega!
2. SISEMINE RAHU. Paulus kirjutas: "Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad! Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on lähedal! Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses" (Flp.4,4-7).
Ma ei tea, mis tunnetega tulite teie täna kirikusse. Vahel tunneme me end otsekui seitsmendas taevas, kuid mitte alati ei tunne me end kirikusse tulles nii. Tihti tuleme me raske koormaga, mõni probleem lihtsalt ei anna meile rahu. Vahel rõhub meid süütunne. Kuid me oleme siin ja Paulus sõnad on adresseeritud kõigile, ükskõik millist koormat ta ka ei kannaks: "Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad!"
Neid sõnu kirjutades, ei istu Paulus mõnes lossis mugavas tugitoolis, ilma ühegi teadaoleva probleemita. Ta on vanglas. Mõni salm hiljem samas peatükis ta kirjutab: "Te tegite hästi, et mind toetasite minu viletsuses" (Flp.4,14). Viletsuses – ja ikka rõõmus, kutsudes üles ka kõiki teisi rõõmustama. Ta annab ka retsepti selle rõõmu ja seesmise rahu saavutamiseks: "Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks" (Flp.4,6). Teisisõnu: ärge muretsege, usaldage kõik Jumala hooleks!
See sõnum kõlab peaaegu igal jumalateenistusel, eriti meie lauludes. "Süda, oh, jäta kõik mured, Jeesus ei unusta sind!" (VL 287). "Ei karda meie võitlusteid, meid varjab Isa käsi" (VL 261). "Rõõmustagem, rõõmustagem, päike paistab alati!" (VL 64). Selliste laulude saatel paneme me maha meid rõhuva koorma ning meie südant täidab rahu ja rõõm. Kuid kirikust lahkudes unustame sageli, et Jumal on meiega alati – ning meie hinge tuleb rahutus ja me upitame äsja mahapandud koorma oma selga tagasi!
Nii ei peaks see olema, sest Jeesus ütles, et "kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!" (Joh.8,36). Paulus kirjutab – Ef.3,14-16: "Sellepärast ma nõtkutan põlvi Isa ees, kelle lasteks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal, et Ta annaks teile oma au rikkust mööda saada tugevaks Tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest."
Me ei peaks kaotama seda sisemist rahu ja vabadust, mille on toonud meie hinge Kristus. Mis püüab seda röövida? Mure, muretsemine. Just sellepärast ütles Jeesus – Mat.6,25-33: "Ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? ... Ja miks te muretsete riietuse pärast? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest! ... Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? ... Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!"
Peetrus julgustab – 1.Pet.5,7: "Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest!" Jumal hoolitseb meie eest! Kui me saavutame selle kindla teadmise, tuleb hinge kestev rahu.
3. RAHU JUMALAGA. Kuidas leida kestev rahu Jumalaga? Paulus vastab sellele eriti huvitavalt täna sissejuhatuseks loetud kirjakoha viimases lõigus: "Viimaks, vennad, kõik, mis on tõsine, mis aus, mis õige, mis kasin, mis armas, mis on hea kuulda kui vooruslik komme ja kiituse väärt, sellele mõelge! Mis te ka olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke; ja rahu Jumal on siis teiega."
Nagu te mõistate, on meie sõnadel ja tegudel juured meie mõttemaailmas. Nii et seades korda oma mõtted, seame korda kogu oma elu. Et saavutada rahu Jumalaga, peame me kontrollima oma mõtteid, lastes kõik, mida kuuleme ja näeme, ütleme ja teeme, läbi kaheksa filtri. Kõigel, mis neist läbi ei mahu, ärgu olgu kohta meie südames ja elus.
Mis filtrid need olid? Paulus kirjutas: "Kõik, mis on [1] tõsine, mis [2] aus, mis [3] õige, mis [4] kasin, mis [5] armas, mis on [6] hea kuulda kui [7] vooruslik komme ja [8] kiituse väärt, sellele mõelge!" Mõtleme alati, kas see, mida kuulame või vaatame, ütleme või teeme, läbib neid 8 filtrit. Kui see peaks takerduma kusagile, tuleb see heita kõrvale.
Paulus, olles vanglas, filtreeris selliselt oma mõtteid ning tulemuseks oli kestev ja täielik rahu – rahu kaasinimestega, sisemine rahu ja rahu Jumalaga. Ta oli valmis vastu võtma kõike, mida Jumal lubab tulla, olgu selleks vabanemine ja elu või edasine vangis istumine ja surm. Ühtlasi soovitab ta seda oma rahu valemit kõigile, öeldes: "Mis te ka olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke; ja rahu Jumal on siis teiega."
Ja ärme unusta, et tõelise ja kestva rahu allikaks on ikkagi Jumal. "Rahu ma jätan teile," ütles Jeesus, "oma rahu ma annan teile!" (Joh.14,27). Meie VL nr. 425 kõlab: "Rahu otsisin maailmas igatseva hingega, rinnas kurbus, pisar silmas, rahu jäigi leidmata. ... Kui siis risti alla jõudsin, Sinu pilku nägin ma. Seal ma hingerahu leidsin, patud minult võtsid Sa." Leides rahu Jumalaga, leiame ka sisemise rahu ning koostöös Jumalaga saavutame ka rahu oma kaasinimestega.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv