Andesta meile meie võlad
02.05.2009 - (1952)

Mat.6,9-15: "Teie palvetage siis nõnda: meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi; Sinu riik tulgu; Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal; meie igapäevane leib anna meile tänapäev; ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele; ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kurjast; [sest Sinu on riik ja vägi ja au igavesti! Aamen.] Sest kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks. Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks."
Tõestisündinud lugu. Mees istub üksi pimedas vangikongis. Tema käed nõjatuvad põlvedele ja pea kätele. Mehe nimi on Charles Preston ja ta on olnud surmamõistetute reas oma elu viimased seitse aastat osavõtu eest ühe kõrge riigiametniku poja mõrvast. Täna, 19. märtsil, 1976. aastal, on ta täielikult süvenenud oma mõtetesse. See on päev, mil Charles peab surema oma kuriteo eest. Tema hukkamiseni on jäänud vähem kui kaks tundi ja esimest korda oma elus Charles nutab.
Siinkohal on hea pisut meenutada tema elu. Ta sündis madalama kesk-klassi perekonda, kust lahkus isa varsti pärast seda, kui Charles oli õppinud käima. Tema ema ei olnud kõige hoolivam inimene ja nii pidi poiss enamus ajast hoolitsema ise enda eest. Suureks kasvades olid ainsateks inimesteks, keda ta enda arvates võis usaldada, või kes üldse temast hoolisid, tema kaabakatest "sõbrad", kellega ta ringi kolas. Nii veetis ta enamuse oma elust alaealiste parandusasutustes ja vanglates. Ta ei näinud enda eksisteerimises mingit mõtet. Tema ainsad lohutajad olid alkohol ja uimastid. Palju kordi ta soovis, et ta uinuks ega ärkaks enam.
Ühel ööl läks ta oma "sõpradega" röövima rikast poissi, kes oli ettevaatamatult põiganud nende territooriumile. Midagi läks kohutavalt valesti ja see poiss sai surma. Ainult kaks selle kamba liikmeist saadi kätte ja Charles oli üks neist.
Kõigi nende vanglas veedetud seitsme aasta jooksul piinasid Charles'i mälestused sellel saatuslikul ööl juhtunust. Ta mäletas hirmu noormehe silmades, kes meeleheites palus armu. Kuid talle ei heidetud armu. "Sõprade" õhutusel vajutas Charles päästikule. Ta mäletas elavalt kohut, kus ta pidi vaatama näkku mõrvatud poisi vanematele ja kuulma valust ja meeleheitest, mida nad pidid kogema tema pärast. Kuid kõige enam süüvis tema mällu tunnistus ohvri isalt, kes juhtus olema Ühendriikide senaator. Suutnud end vaevalt koguda, ütles ta: "Minu süütu poja surm on valmistanud mulle ja mu perekonnale kohutavat valu ja" – osutades otse Charles'ile, ta lisas – "ma ei puhka enne, kui ma näen seda meest surmatuna!" Kohtuotsusega mõistetigi Charles gaasikambrisse.
Järgmiste aastate jooksul kirjutas Charles palju kirju senaatorile ja ta perele, anudes andestust – lootuses, et tema kantav koorem vähegi kergeneks. Kuid kordagi ei saanud ta vastust.
Aga mingem tagasi 1976. aasta 19. märtsi juurde, mil Charles istus oma elu viimaseid tunde oma kongis. Ta nuttis. Kas ta nuttis sellepärast, et ta varsti hukatakse? Ei, ta nuttis rõõmust, sest kuigi ta pidi peagi surema, oli ta just lastud vabaks. Mõni hetk tagasi oli Charles'il külaline. Teda külastas ei keegi muu kui senaator ise. Ta tuli ütlema Charles'ile, et ta ei tea, kuidas või miks, kuid sel päeval oli ta lõpuks võimeline talle andestama ning mingil põhjusel ta lihtsalt pidi teda külastama ja seda talle isiklikult ütlema.
Te võite öelda: "Jah, tal oli hea meel, et poisi isa oli talle lõpuks andestanud, kuid teda lahutas surmast ju ikkagi ainult mõni hetk. Kuidas sai see surmamõistetud mees olla pisarateni rõõmus?"
See sunnib meid jällegi minema pisut ajas tagasi. Viimased kolm kuud oli Charles võidelnud oma südames millegagi. Teda külastas kaplan, pastor, kes esitas talle lühidalt evangeeliumi ja jättis lahkudes maha väikese Piibli. Jutlustaja oli rääkinud sellest, kuidas Jumal armastas teda nii väga ja olenemata sellest, mis ta on teinud, võib ta leida Kristuses andestuse.
Kuid Charles'il oli raske seda uskuda. Kui hästi see ka kõlas, polnud ta ikkagi valmis võtma tõe pähe muinasjuttu. Aga päevad läksid ja kuna tal polnud midagi muud teha, hakkas ta lugema Piiblit. Seda tehes leidis ta end igatsemas armastava Isa järele, keda tal endal polnud, kuid keda kujutati elavalt nendel lehekülgedel.
Ühel ööl Piiblit lugedes tundis ta end olevat mõjutatud tegema midagi, mida ta polnud teinud kunagi varem; ta tundis vajadust palvetada. Ta soovis nii väga uskuda, et on tõepoolest olemas selline armastav ja andestav Jumal, kuid ta ei suutnud näha, kuidas selline olevus võiks eksisteerida. Nii tegi ta Jeesusega palves lepingu, et kui senaator suudab oma südames talle andestada, siis ta teab kindlasti, et Jumal on tõesti olemas ja kõik see, mis ta oli Piiblist Tema kohta lugenud, on tõsi. Sest ta teadis, et selline andestus saab tulle vaid selliselt Jumalalt.
Kolme kuu pärast sai ta sellele palvele vastuse. Ja need viimased paar tundi, mis talle olid jäänud peale senaatori külaskäiku sel päeval, olid tema elu kõige õnnelikumad tunnid! Ta oli õnnelik teadmises, et Taevas on Jumal, kes tõesti armastab teda ja on tõesti talle andestanud ta patud. Samal hetkel ja samas kohas andis Charles oma südame Issandale. Varsti läks ta mööda pikka koridori vastu oma saatusele nagu ei keegi teine enne teda – rõõmupisarad voolamas põskedelt ning tänu- ja kiitusesõnad huulilt. Ta koges tõelist rõõmu, mis tuli teadmisest, et talle oli andestatud.
Andestatud! Me teame, et taevas rõõmustatakse iga kord, kui on leitud üks kadunud hing. Kuid ilmselt te mõistate, et sel päeval tegi elumuutva otsuse rohkem kui üks inimene. Kui see senaator poleks oma südames andestanud Charles'ile, oleks ta ise läinud kaduma. Võib-olla on meil seda raske mõista, aga kui sel senaatoril oleksid olnud ka kõik teised "hea kristlase" omadused, kuid ta poleks andestanud Charles'ile, oleks ta ikkagi läinud hukka.
Jeesus õpetab meid Meie Isa palves paluma: "Ja anna meile andeks meie võlad [patud]..." Kuid siin see palve ei peatu, vaid jätkub sõnadega, mis asetavad meile teatud kohustuse: "...nagu meiegi andeks anname oma võlglastele [neile, kes patustavad meie vastu]." Kas see tähendab, et me peame andestama igaühele, kes meie vastu eksib, selleks et saada taevariiki? Laseme Jeesusel endal vastata sellele küsimusele. Tuleb välja, et see on kõige tulisem küsimus, mis võib tekkida Meie Isa palvet lugedes, sest vahetult peale selle palve andmist peab Jeesus vajalikuks lisada: "Sest kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks. Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks."
Ma kardan, et paljud inimesed komistavad siin. Vaadakem probleemile otse näkku: andestamine ei ole kodeeritud meie olemusse. Kui keegi teeb meile halba, oleme me kalduvad talle mitte andestama. Ja isegi uuestisündinud kristlastena paljud meist küsivad, mil määral ja kui sageli peame me andestama neile, kes meie vastu patustavad.
Mingem ka selle küsimusega Jeesuse juurde. Ühel päeval, kui Ta rääkis oma jüngritele andestamisest, pöördus Tema poole Peetrus just selle küsimusega. Evangelist Matteus tunnistab – Mat.18,21-35:
"Siis astus Peetrus Tema juurde ja ütles: "Issand, mitu korda ma pean, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma? Ons küllalt seitsmest korrast?"
Jeesus ütles temale: "Ma ei ütle sulle mitte seitse korda, vaid seitsekümmend korda seitse korda! Sellepärast on taevariik kuninga sarnane, kes oma sulastega tahtis aru teha. Aga kui ta hakkas aru tegema, toodi üks ta ette, kes oli talle kümme tuhat talenti võlgu. Aga kui tal ei olnud maksta, käskis isand müüa tema ja ta naise ja ta lapsed ja kõik, mis tal oli ja maksta. Siis sulane heitis maha, kummardas teda ja ütles: kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik! Siis oli isandal hale meel sellest sulasest, ta laskis tema lahti ja kinkis talle võla. Aga seesama sulane läks välja ja leidis ühe oma kaassulase, kes temale oli võlgu sada teenarit. Ja ta võttis tema kinni, kägistas teda ja ütles: maksa, mis sa oled võlgu! Siis tema kaassulane heitis maha tema jalge ette, palus teda ning ütles: kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik! Aga tema ei tahtnud, vaid läks ära ja heitis ta vangi kuni ta maksab oma võla. Aga kui tema kaassulased nägid, mis sündis, said nad väga kurvaks ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli sündinud. Siis kutsus ta isand tema enese ette ja ütles temale: sa tige sulane! Kõik selle võla ma kinkisin sulle, sellepärast et sa mind palusid, eks siis sinagi pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin? Ja ta isand sai vihaseks ja andis tema piinajate kätte, kuni ta maksab kõik, mis tal temaga oli võlgu. Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui te igaüks omast südamest andeks ei anna oma vennale!"
Jeesus on järjepidev. Ta pole muutnud meelt. Ta ütleb jällegi: Kui me ei andesta neile, kes patustavad meie vastu, ei andesta Taevane Isa meile meie patud! Ja kuidas meil tuleb andestada? "Igaüks omast südamest," ütleb Jeesus. Latt on seatud kõrgele. Meil tuleb andestada kogu südamest.
Jälle me kuuleme Teda kõnelemas Mrk.11,24.25: "Sellepärast ma ütlen teile: kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis see saab teile! Ja kui te seisate ja palvetate, siis andke andeks, kui teil midagi on kellegi vastu, et ka teie Isa, kes on taevas, annaks teile andeks teie üleastumised."
Mida tähendab andestada? Mida tähendab see Piiblis sagedasti kasutatud sõna? See tähendab vabastada pahategija süüst ja taastada see vahekord, mis meil oli eksijaga enne tema pahategu. Just seda mõtles Jeesus, kui Ta käskis andestada "südamest." Jeesus ei ütle, et me peaksime saama eksijaga lähedasteks sõpradeks; Ta isegi ei ütle, et see inimene peaks meile tingimata meeldima; me peame vaid teda armastama, s.t. suhtuma kõiges siiralt sõbralikult ja heatahtlikult.
Meil tuleb mõista, et viha või vimma kandmine kellegi vastu on meie kristlikule elule väga hävitav. See on üks vihkamise vorme ja igasugune vihkamine on nagu vähk meie hinges, mis jätkab kasvamist, kuni hävitab meid täielikult. Me peame selle kurja oma elust hävitama! Me peame andestama niisamuti, nagu Jumal andestab meile!
Vaadakem mõningaid Piibli kirjakohti, mis räägivad, kuidas Jumal on valmis andestama neile, kes otsivad Tema halastust.
Mik.7,18.19: "Kes on Jumal nagu Sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid armastab osadust [armastab osutada halastust], kes halastab jälle meie peale, peseb ära meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse!"
Ps.103,12: "Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib Ta meist meie üleastumised!"
Jer.31,34 II osa: "...sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu!"
Kas Jumal andestab nagu tüüpiline inimene? Me ütleme: "Ma andestan... kuid ma ei unusta iial!" Aga Jumal ütleb: "Ma ei tuleta enam meelde nende pattu!"
Ärgu keegi meist arvaku, et Rooma sõdurid üksi naelutasid Jeesuse ristile. Ka meie osalesime selles kuriteos! Meie patud, meie üleastumised olid need, mille pärast Jeesus kannatas ja suri. Kui jämedad naelad läbistasid Päästja käsi, mis olid toonud inimestele vaid tervist, esitas Jeesus oma palve Isa poole: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Luk.23,34).
"Nad ei tea, mida nad teevad!" Aga kuidas on siis, kui me teame, mida me teeme? Kuidas on siis, kui me teame, et see, mida me hakkame tegema, on patt, aga me teeme seda ikkagi, mõeldes, et küll me hiljem palume andestust? Selle kohta teatab Pühakiri kainestavalt – Heb.10,26.27: "Sest kui me meelega pattu teeme, pärast seda kui oleme saanud tõe tunnetuse, siis ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest; vaid mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis tahab ära süüa vastupanijad."
Paljud kristlased mõistavad Jumalat ja evangeeliumi valesti. Nad saavad aru, et nad päästetakse armust ning nad näivad soovivat seda armu maksimaalselt ära kasutada. Otsekui nende mõtteid lugedes, küsib Paulus otse: "Mis me nüüd ütleme? Kas peame jääma patusse, et arm suureneks?" (Rom.6,1). Ning vastab järgmises salmis: "Ei milgi kombel! Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?" (Rom.6,2). Selle asemel, et püüda maksimaalselt ära kasutada Jumala armu ja andestust, püüdkem kasutada maksimaalselt ära Tema tugevust, Temalt saadavat jõudu võita patt meie elus! On ju Jumala eesmärk meie uus elu, kus ei valitse enam patt.
Veidi edasi kirjutab Paulus: – Rom.6,14.15: "Sest patt ei tohi teie üle valitseda, sellepärast et teie ei ole käsu all, vaid armu all. Kuidas siis? Kas hakkame pattu tegema, sest me ei ole käsu all, vaid armu all? Mitte sugugi!" "Me oleme ... surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus," kirjutab ta samas peatükis (Rom.6,4).
Miks on andestus nii tähtis? See annab meile võimaluse alustada uut elu. Jumal ei soovi, et keegi hukkuks, vaid et kõik saaksid päästetud. Seepärast pakub Ta andestust kõigile, ka kõige suuremale patuste seast. Aga sellest saame me osa ühel kindlal tingimusel: kui me andestame samamoodi ka oma võlglastele!
Eksimine on inimlik, andestamine jumalik. Andestades kaasinimestele kogu südamest, näitame me, et oleme selle Jumala lapsed, kes "annab palju andeks!" (Jes.55,7).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv