Meie usu alus
02.05.2015 - (1544)

Jumal küsis Aadamalt Eedenis: "Kus sa oled?" Jumal teadis, kus Aadam oli, ja selle küsimusega tahtis Ta lihtsalt panna Aadama mõtlema oma olukorrale. Ka meil oleks hea mõelda oma olukorrale ja küsida endalt täna: "Kus ma olen? Mis on kõige tähtsam minu usus? Milline on minu usu alus?" Paulus kirjutab ristirahvale meeldetuletuseks – 1.Kor.3,11: "Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus!" Meie usu alus on Jeesus Kristus. Ja see on juba pandud. See oli pandud juba tol ajal!
Jumalal on paljudel erinevatel aegadel olnud palju erinevaid lapsi. Kuid kõikidel aegadel on nad pääsenud mitte erliste õpetuste omamise, mõistmise ja uskumise läbi, vaid lihtsa usu läbi Jeesusesse Kristusesse. Meil on arusaamasid, mida teistel kristlastel pole, kuid meil ei saa olla mingi teine alus? Me võime teada palju ja me peamegi teadma palju, kuid pääseme siiski vaid lihtsa usu kaudu ainsasse Päästjasse Kristusesse Jeesusesse.
Üks meie töö juhtidest on öelnud: "Igal ajajärgul ja igas vaimulikus liikumises on olnud aegu, mil Jumal on sisendanud inimeste südamesse äratust, kus Jumal on esitanud inimestele üleskutse hakata võitlema uuesti ja paremini, teha uus kogemus Jumalaga, Jeesuse Kristusega. Meie kogudusele üle kogu maailma on see aeg tulnud nüüd!"
Meie siin oleme üks rakuke selles ülemaailmses koguduses. Kas meie tunneme midagi? Kas me tunneme vajadust teha uus kogemus Jeesuse Kristusega?
Maailma mastaabis läheb adventkoguduse töö kiiresti edasi. Mis te arvate, milles on selle saladus? Miks paljud neist, kes enne põlgasid adventiste, tulevad nüüd meie kogudusse? Üks meie töö juhte ütleb: "Adventkogudusele on hakatud vaatama teistsuguse pilguga kui varem." Milles asi? Kas muutus toimus nende pilgus või adventkoguduses? Inimeste pilku on raske muuta. Kuid kuidas võis adventkogudus muutuda? Kas ta siis mitte ei pidanud lahkuma oma aluselt? Otse vastupidi – ta kinnitub järjest tugevamini ainsale õigele alusele!
Varem mõtlesid paljud, et adventistidel on käsud, kuid mitte elav Kristus südames! Need omakorda vaidlesid vastu, et neil on alati olnud Jeesus, et nad on alati rääkinud Jeesusest. Siiski tuleb möönda, et on olnud aegu, kus paljud, väga paljud ei asetanud Teda esimesele kohale oma elus ja kuulutuses. Usklike hulgas kujunesid välja teatud stereotüübid kogudustest: baptistidel on Jeesus, metodistidel on Püha Vaim, adventistidel on käsk – ja kõigile oli selge, et adventistide alus on kõige nõrgem! Adventistid rääkisid Kristusest. Jeesus elas nende peas, õpetustes, kuid mitte alati südames! Südames valitses käsumeelsus – tahe öelda: sa oled käsust üleastuja! Ja soov: kui ma vaid suudaksin seda kõike täita, siis ma ei kahtleks pääsemises! Jah, omal ajal seati esikohale ajalugu, dogmad, prohvetikuulutused, käsud... ja Jumala saadik ütles: "Hiline Vihm ja Jeesuse tulemine lükati edasi!" Froomi raamatus "Movement of Destiny" /Jumalast äratatud liikumine/ on peatükk "Second Advent Delayed" /Teine tulek edasi lükatud/, mis kõneleb just sellest küsimusest.
Miks? Nõrk oli kuulutus õigusest usu läbi Kristusesse Jeesusesse. Paljud töötasid omal jõul, mitte andes oma südame Püha Vaimu juhtimise alla. Kui 1888. aasta peakonverentsil tõsteti kõrgele õpetus õigusest usu läbi Jeesusesse Kristusesse, siis oli sellel nimekaid vastaseid meie oma koguduse juhtkonnas. Üks meie koguduse tolle aja juhtivatest teoloogidest tunnistas hiljem, kui ta oli meie kogudusest lahkunud, et polnud kunagi uskunud prohvetlikult kuulutamise vaimuanni ilmnemist meie koguduses. Kõik see pani piduri kolmeinglikuulutusele – ja mitte ainult Ameerikas, vaid ka Euroopas. Töö läks edasi, kuid katastroofiliselt kitsas suunas: Jumala käsk ja prohvetikuulutused. Aga igavesed tõed – Jumala armastus, Kristuse lunastus, õigus usu läbi Kristusesse, Püha Vaimu eriline töö – need olid jäänud tahaplaanile...
1888. aastal algas ärkamine, mis levis aeglaselt. Tänu Jumalale, et see jõudis ka meieni. Minu silme ees seisavad otsekui tulekirjana sõnad äsja mainitud raamatust: "Less argument – more Christ!" /Vähem argumenteerimist rohkem Kristust/. See on Peakonverentsi viimane otsus (1973. aastal)! See on Püha Vaimu juhtimisel tehtud otsus! Ja pole ime, et Jeesuse Kristuse otsimine on viinud meid kõigepealt Püha Vaimu tõelise olemuse avastamisele. Minagi sain alles jutlustajana töötades teada, et Püha Vaim on Isik! Ta oli meil peas ja õpetustes kui vägi, kuid mitte südames kui Isik! Me pidasime Teda vägevaks aitajaks, kuid mitte juhiks! Nüüd näitab Püha Vaim meile Kristust hoopis uues valguses, uues ilus! Enne oli Kristus meie jaoks rohkem tähtis ajalooline Isik – ja me ei väsinud seda tõestamast, et Ta on tõepoolest siin maa peal elanud! Nüüd on Temast saanud meile elav hea sõber.
Koolis paluti kirjutada kirjand teemal "Suurkuju tänapäeva maailmas." Üks õpilane kirjutas Jeesusest. Lugenud kirjandi läbi, ütles õpetaja talle: "Sul oli ju vaja kirjutada tänapäeval elavast suurkujust!" Selle peale vastas õpilane: "Aga Kristus elab! Ta elab ka tänapäeval! Ta elab minu südames!"
Püha Vaim ei näita meile Kristust kui märtrit, kellele peaksime kaasa tundma. Seda üritas teha Peetrus... ja me teame, kuidas Jeesus sellesse suhtus! Püha Vaim näitab meile Kristust kui ohvritalle, Jumala Talle – ja meie südant täidab tänu! Lapsena ma kuulsin laulu: "Kallis Päästja, tänu Sulle, et Sa surid ristipuul!" ja mulle see mõte ei meeldinud! Koguduse sees suureks kasvades ma mõtlesin, et hea usk seisneb Pühakirja tundmises, käskude pidamises ja targas kostmises, kui tuleb oma usust aru anda. Aga nüüd lööb mu süda ühes rütmis Paulusega, kes kirjutab – 1.Kor.2,1-5: "Ka mina, kui ma tulin teie juurde, vennad, ei tulnud mitte kõne või tarkuse hiilgega teile kuulutama Jumala tunnistust. Sest ma ei arvanud teie seas mitte midagi muud teadvat kui vaid Jeesust Kristust, ja Teda kui ristilöödut. Ja mina olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures väristuses. Ja minu kõne ja minu jutlus ei olnud inimliku tarkuse meelitavais sõnus, vaid Vaimu ja väe osutamises, et teie usk ei oleks inimeste tarkuses, vaid Jumala väes."
Selle tundmiseni jõudmiseks on õppimisest vähe. Üks Idamaa vanasõna ütleb, et õpetamine annab küll teadmisi, kuid mitte tarkust. Ja tarkusestki on vähe: on vaja jõudu, väge! Me vajame kogemust Jeesusega Vaimu väes! See on alus – ja sellele hakkame ehitama oma usuelu, kus Kristus on minu elu! Sõber, "pea meeles Jeesust Kristus!" (2.Tim.2,8)! Hoia südames Jeesust Kristust!
Lõpuks tahaksin ma jutustada teile ühe tõestisündinud loo, mis on hea näide inimesest, kes on leidnud oma usu kindla aluse ning saanud suureks sõbraks Jeesusega.
Üks perearst sai kätte ühe oma kristlasest patsiendi analüüside tulemused ja kutsus ta vastuvõtule, olles ise sügavas mures, kuidas ühele nii toredale inimesele teatada temas pesitsevast raskest ravimatust haigusest ning et tal on elada jäänud veel vaid mõned kuud. Ta väljus isiklikult kabinetist (saatmata assistenti), et kutsuda haige sisse, kuid nägi, et viimane oli - Piibel süles - sukeldunud vestlusse oma kõrvalistujaga. Ta läks vaikselt oma kabinetti tagasi ja ütles assistendile, et see ei kiirustaks haige sissekutsumisega, kuna viimane on hõivatud inimese päästmisega surmast!
Kui haige lõpuks arsti ette kutsuti, istus ta ja, vaadanud doktorile näkku, küsis: "Doktor, miks te nii kurb olete? Teil on kindlasti Piibel. Kas te loete seda? Kas te palvetate?"
"Proua," vastas arst, "mina olen doktor ja teie olete patsient. Mul on kurb meel teile teatada, et teie analüüsidest järeldub, et teil on vähk, mis on arenenud nii kaugele, et teil on jäänud veel vaid pisut elada."
"Miks te sellepärast kurvastate, doktor? Arvate, et Jumal teeb vigu? Te tegite mulle just teatavaks, et ma lähen peagi oma kalli Jeesuse juurde – ja teil on raskusi mulle pileti ulatamisega!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv