Kristus - meie õigus VII
02.07.2005 - (1737)

Õige elab usust.

Täna õhtuse piibliuurimise aluseks loeme vaid kolm sõna meie Piiblist – Rom.1,17: "Õige elab usust!" Kui hommikuse jutluse moto oli Õigus usu läbi ehk inimene saab Jumala ees õigeks usu läbi Jeesusesse Kristusesse, siis nüüd räägime õigeksmõistetud inimese elust. Lühidalt võib öelda, et see on usuelu, sest õige elab usust. Inimene saab õigeks usu läbi Jeesusesse ja inimene säilitab õigust usu läbi Jeesusesse. Sellepärast võibki kogu selle teema võtta kokku veel ühes kolmesõnalises lauses: Kristus – meie õigus.
Õigus – see on armuand, Jumala armuand Jeesuse Kristuse läbi. See on kallis and; Jumalale on see maksma läinud Tema ainsa Poja elu hinna! Kuna me aga saame selle kätte täiesti muidu, armuannina, siis oleme kalduvad pidama seda odavaks. Jah, kristlaste seas räägitakse odavast armust. Ja ka usuelust saadakse sageli valesti aru. öeldakse: ära muretse oma elu, s.o. tegude, õigemini patutegude pärast; tähtis on vaid see, et sa usud Jumalasse, sest "õige elab usust!" Elu pole üldse tähtis, tähtis on vaid usk!
Aga kuidas toimus meie lepitamine Jumalaga, ehk õigeksmõistmine? Paulus kirjutab – Rom.3,25.26: "...kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres, oma õiguse osutamiseks enne tehtud pattude arvestamata jätmise pärast tol ajal, kui Jumal seda sallis, et osutada oma õigust praegusel ajal ning näidata, et Tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust."
Kas panite tähele: Jumal mõistab meid õigeks, jättes Jeesuse ohvri pärast arvestamata meie enne tehtud patud – enne usklikuks saamist tehtud patud, pimeduses, teadmatuses, nõtruses tehtud patud. Jumal tol ajal sallis seda, sest me ei teadnud midagi paremat ega olnud ka võimelised millekski paremaks.
Aga praegusel ajal, s.t. peale usklikuks saamist, ootab Jumal meilt enamat kui armetut patuelu. Ta soovib meie kaudu "näidata, et Tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust." Usuelu pole patuelu, see on õiguse elu! Õige, kes elab usust, on õige vaid nii kaua, kui ta teeb õiguse tegusid! Paulus rõhutab, et ainult usu kaudu on ta selleks võimeline. Õiget elu on võimalik elada vaid usu läbi. Patuelu elamiseks pole vaja usku!
Kuulge väikest kildu Pauluse jutlusest Ateenas, kus ta käsitleb just sama teemat – Apt.17,30.31: "Jumal on küll niisuguseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd Ta kuulutab kõigile inimestele kõigis paigus, et nad peavad meelt parandama, sest Ta on seadnud päeva, mil Ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses Mehe läbi, kelle Ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui Ta on Tema surnuist üles äratanud!"
Kristlaste hulgas on levinud arvamus, et usklike üle ei mõistetagi kohut, elagu nad kuidas tahes – peaasi, et nad usuvad! Aga mis asi on meeleparandus ja mis on meeleparanduse õige vili, mida Jumal inimestelt nõuab? Kui Jumala saadik Ristija Johannes hüüdis – Luk.3,8: "Kandke õiget meeleparanduse vilja ja ärge hakake iseenestes ütlema: meil on isaks Aabraham!" eks ta siis sisuliselt öelnud: "Kandke õiget meeleparanduse vilja ja ärge hakake iseenestes ütlema: meie oleme usklikud, meie oleme koguduse liikmed?" Kas me mäletame, kuidas Johannes jätkas? Luk.3,9: "Kirves on ka juba puude juure küljes! Iga puu nüüd, mis head vilja ei kanna, raiutakse maha ja visatakse tulle!"
Õige elab usust! Piibel ei ütle: Patune elab usust! Õige elab usust! Ja kes on see õige? Johannes vastab – 1.Joh.3,7: "Lapsukesed, ärgu ükski teid eksitagu! Kes teeb õigust, see on õige, nõnda nagu Temagi on õige." Kuidas on Jeesus õige? Kas see ei olene Tema tegudest? Loomulikult oleneb. "Kes teie seast võib mind patus süüdistada?" küsis kord Jeesus juutidest (Joh.8,46). Keegi ei võinud seda teha, sest Jeesus polnud patustanud. Ta oli õige, sest Ta ei patustanud! Kui Ta oleks patustanud, poleks Ta enam olnud õige ega oleks ta enam sobinud Päästjaks. See vast oleks olnud katastroof!
Aga nii ei ole ka normaalne, kui usuinimene patustab. Tema enne tehtud patud jäetakse arvestamata Kristuse õiguse läbi, kuid nüüd on ta "Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes," kirjutab Paulus (Ef.2,10). Olles inimese õigeks mõistnud – Kristuse õigust läbi – soovib Jumal, et me käiksime valguses ja teeksime õigust. Tõsi – mitte omast jõust, mitte endale toetudes. Aga lastes Kristusel usu läbi elada oma südames, laseme Tal ka tegutseda meis ja meie läbi ning tulemuseks on head teod, õiguse teod.
Paulus ütleb – Rom.3,31: "Kas me siis teeme käsu tühjaks usu läbi? Mitte sugugi, vaid me kinnitame käsku!" Jumala käsu pidamine, hea tegemine, õiguse tegemine jääb niisama loomulikuks kui armust õndsaks saaminegi, "sest meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele" (Ef.2,10). Õige usk ei ole vastuolus ega välista häid ja õigeid tegusid, Jumala käskude pidamist, vaid, vastupidi, näitab selles oma elujõudu. Seda, mida me ei suuda teha uskmatuses, suudame me teha usus. Jeesusele vastumineva rahva kohta on öeldud – Ilm.14,12: "Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!"
Armu saamine ei peaks meid tegema hooletuks meie usuelus, otse vastupidi – see peaks tegema meid valvsaks, et me uuesti ei langeks pattu. Kui vangile antakse armu ja ta vabastatakse, siis peab ta olema eriti hoolas, et ta uuesti seadust ei rikuks. Vastasel korral ei pruugita talle teist korda enam armu anda. Samuti on ka Kristuse armu kuritarvitamisega. Paulus kirjutab – Heb.6,4-6: "Sest on võimatu neid, kes korra olid valgustatud ning maitsesid taevalist andi ja said osa Pühast Vaimust, ja maitsesid Jumala head sõna ja tulevase maailmaajastu väge ja siis ära taganesid, uuesti tuua meeleparandamisele, sellepärast et nad iseeneste kahjuks Jumala Poja risti löövad ja naeruks panevad."
Et usklikud võivad Jumala Poja risti lüüa ja naeruks panna, seda tõestab Jeesuse ajalooline ristilöömine ja naeruks panemine usklike poolt! Nad olid usklikud, aga see ei olnud Jeesuse usk.
Miks kuritarvitatakse Jumala armu, s.t. jätkatakse patustamist? Sest ei ole vastu võetud Jumala poolt pakutud usku – Jeesuse usku. Inimene peab oma usku (arusaamisi, tõekspidamisi, suhtumist Jumalasse) küllaldaseks. Sageli erineb see vähe kurjade vaimude usust (Jak.2,19). Kurjad vaimud ju usuvad ka Jumalat, kuid me ei pea neid usklikeks, sest neil puudub päästev usk. Jah, mitte iga usk ei ole päästev usk. Ainult Jeesuse usk on päästev usk. Seda päästvat, õndsakstegevat usku inimesel endal pole, kuid Jumal pakub seda inimesele annina. Paulus kirjutab Ef.2,8: "Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and." Kuid samuti me lugesime, et Jumal "pakub usku kõigile pärast seda, kui Ta on Tema [Jeesuse] surnuist üles äratanud!" (Apt.7,31).
Nii õigus kui usk on Jumala annid, mitte meist enestest, "et ükski ei saaks kiidelda" (Ef.2,9). Kuid nende andide vastuvõtmine muudab meie elu. Kui meie elu radikaalselt ei muutu, siis me kas pole neid ande vastu võtnud või ei oska me neid hinnata. Mõlemal juhul räägib see Kristuse reaalsest puudumisest meie elus. Me võime Temast rääkida ja laulda, Tema nimel palvetadagi, kuid me pole lasknud Tal asuda elama oma südamesse. Ta pole saanud meile kõigeks kõiges. Tulemuseks on õiguse ja usu puudumine – need käivad ikka koos.
Õige elab usust. Kui tähtis on seepärast usk – õige usk, sest vale usuga ei saa olla õiget inimest! Selle vastuvõtmisest, säilitamisest ja suurendamisest räägime järgmises tunnis.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv