Lõukoer Juuda suguharust
02.08.2008 - (2519)

Ilm.5,1-5: "Ja ma nägin selle paremas käes, kes istus aujärjel, rullraamatut, täis kirjutatud seestpoolt ja väljastpoolt ja kinni pandud seitsme pitseriga. Ja ma nägin vägevat inglit; see kuulutas suure häälega: "Kes on vääriline avama seda raamatut ja lahti võtma selle pitsereid?" Ja ükski ei võinud ei taevas ega maa peal ega maa all avada raamatut ega vaadata sinna sisse. Ja mina nutsin väga, et kedagi ei leitud väärt olevat avama raamatut ja vaatama sinna sisse. Ja üks vanemaist ütles mulle: "Ära nuta! Vaata, lõukoer Juuda suguharust, Taaveti juur, on võitnud nii, et Tema võib avada raamatu ja lahti võtta selle seitse pitserit!""
1930. aastal sai Haile Selassie Etioopia keisriks. See kristlik valitseja oli selle maa 111. valitseja kuningas Saalomoni järeltulijaist. Saanud võimu, püüdis Selassie moderniseerida riiki. Ta ehitas koole ja ülikoole, asutas ajalehti, laiendas elektri- ja telefonivõrke ning parandas terviseteenistust. Siis, 1935. aastal, tungisid Etioopiasse Benito Mussolini korraldusel Itaalia väed. Selassie sõjavägi ei suutnud sellele jõule vastu seista ning 1936. aasta mais põgenes ta maapakku. Ta pöördus abi saamiseks ÜRO poole, öeldes: "Peale Issanda riigi ei ole siin maailmas ühtki riiki, mis oleks teisest ülem. Kui üks tugev valitsus püüab hävitada ühe nõrga rahva ja see nõrk rahvas pöördub ÜRO poole, siis peaks see mõistma kohut ja tagama talle vabaduse. Jumal ja ajalugu peavad meeles teie otsust."
ÜRO ei aidanud ja järgmiseks viieks aastaks jäi Selassie Inglismaale, püüdes leida maailma toetust Itaalia vastu, kuid väheste tulemustega. Ühel päeval küsis Suurbritannia feldmarssal Sör William Edmund Ironside Selassie'lt, mida ta nüüd ette võtab. Selassie, tuntud kui "lõukoer Juuda suguharust", vastas: "Jumal on ikkagi olemas!" 1941. aasta mais sai Selassie usk Jumala väesse tasutud, kui ta pöördus tagasi Etioopiasse ja jäi selle keisriks veel kuni 1974. aastani.
Selassie – "lõukoer Juuda suguharust." Kuid me teame üht teist palju suuremat "lõukoera Juuda suguharust." See on see, kellest kirjutab Johannes Ilmutusraamatus. Ühe Piibli sõnaraamatu kohaselt leidub Uues Testamendis 39 nime, mis on omistatud Jeesusele. Üks neist on "lõukoer Juuda suguharust" (Ilm.5,5).
See eriline tegelane on inspireerinud paljusid, kaasa arvatud ka C. S. Lewist, kes on kirjutanud viimasel ajal kuulsaks saanud Narnia lood, mille peategelaseks on lõvi. Selle teose sisu ei anna kahelda, et Lewis pidas silmas just Kristust.
Kõigist Kristuse kohta Piiblis esitatud kujunditest on lõvi kõige suurejoonelisem. Nimi "lõukoer Juuda suguharust" ulatub tagasi aega, mil Jaakob enne oma surma õnnistas oma poegi. Seal kutsub ta Juudat "lõukoera kutsikaks (1.Ms.49,9). Kui Juuda ise on lõukoera kutsikas, siis on ju kohane kutsuda tema suguharu suurimat ja tähtsaimat liiget "lõukoeraks Juuda suguharust."
Testamentidevahelisel perioodil kirjutatud raamatutes sai see Messia tiitliks. Lõvi jõud ja loomade kuninga tiitel teeb temast sobiva sümboli kõikvõimsast Messiast, keda juudid ootasid.
Huvitav on ära märkida, et "lõvi" sümboliseerib Pühakirjas ka Saatanat! Nagu "helkjas koidutäht" tähendab kord Saatanat (Jes.14,12), kord Jeesust (Ilm.22,16), nii on ka lõvi sümboolikaga. 1.Pet.5,8 on kirjutatud: "Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer, otsides, keda neelata!" Siiski on erinevus silmatorkav. Saatan otsib nõrku, et neid neelata – nõrku ja haavatavaid füüsiliselt, emotsionaalselt ja vaimulikult. Ta soovib hävitada nende usu, tunnistuse ja usalduse Jumalasse. Jeesus, "lõukoer Juuda suguharust," otsib samuti nõrku – aga mitte, et neid neelata, vaid julgustada, teha tugevaks. Üks möirgab ähvardavalt, teine kõneleb rahustavalt ja julgustavalt.
Vaadelgem lähemalt, mis iseloomustab seda "lõukoera Juuda suguharust."
1. MAJESTEETLIKKUS.
Ta on majesteetlik on sõnades, mida kuulavad isegi tuul ja lained! Mis iganes hirmutab meid, saab peletatud Tema sõnaga. Samuti on Ta majesteetlik oma tegudes, armastuses ja armus. Te kujutage ette mõnda tähtsat isikut tulemas meie koju või isegi meie kirikusse. Kuid püha Jumal laskus Jeesuse isikus kõrgelt taevast siia maailma lihtsate inimeste juurde. "Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde," kirjutab Johannes (Joh.1,14). Tema majesteetlikkus paistab ikka ja jälle evangeeliumi aruannetes Tema elust ja teenistusest, kuni lunastava surmani välja. Inimese kuju kandmine ei vähenda Tema majesteetlikkust, eriti kui Ta tuleb ükskord kuningate Kuninga ja isandate Issandana!
2. VÕIM.
Elades maa peal meie keskel, ilmutas Ta oma võimu loodusjõudude üle, haiguste üle, kurjade vaimude üle, vaenlaste üle. Laatsaruse haua juures hüüdis Ta: "Laatsarus, tule välja!" (Joh.11,43). Ja surnu ärkas ellu ning tuli hauast välja! Tema endagi ülestõusmine kõneleb Tema võimust surma üle. Ja mitte ainult füüsilise surma üle, vaid ka vaimuliku surma üle. Ta võib üles äratada surnud hinge igavesele ja eesmärgiga elule. Ef.2,4-6 kirjutab Paulus: Aga Jumal, kes rikas on halastusest, oma suure armastuse pärast, millega Ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes, on meid ühes Kristusega teinud elavaks — armust olete õndsaks saanud — ja on meid ühes Temaga üles äratanud ja ühes Temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses."
Napoleon oli üks suurimaid väejuhte maailma ajaloos. Tõusnud võimule 1799. aastal, ehitas ta impeeriumi, mis valitses suurt osa Euroopat 15 aastat. Lõpuks ta siiski alistati ja 1815. aastal pagendati St. Helena saarele Aafrika ranniku lähedal, kus ta elas oma elu viimased 6 aastat. Seal, enne surma, ütles ta need sõnad: "Te räägite imperaatoritest ja võimust. Jah, Alexander Suur, Julius Caesar, Karl Suur ja mina olema rajanud impeeriume, kuid millele me need rajasime? Jõule. Kristus rajas oma riigi armastusele ja praegu on miljonid inimesed valmis surema Tema eest... Ma ei näe armeed, lahingulippe ega trummareid; siiski valitseb salapärane võim, mis töötab kristluse huvides; inimesi on siin ja seal ühises usus sellesse suurde Nähtamatusse. Ma suren enneaegu ja mu ihu antakse toiduks ussikestele. Selline on siis mehe saatus, keda kutsuti Napoleon Suureks! Aga vaadake Kristust; Teda austatakse ja armastatakse igal maal. Vaadake Tema kuningriiki, mis tõuseb üle kõigi teiste riikide. Tema elu ei olnud inimese elu; tema surm ei olnud inimese surm, vaid Jumala oma!"
3. VAPRUS ja SIHIKINDLUS.
Kui aeg oli küps, seadis Ta sammud kindlalt Jeruusalemma poole, kuigi Ta teadis, mis Teda seal ees ootas. Tal oli missioon ja miski ei kõigutanud Teda selle täitmisel. Ta läks julgelt, pea püsti kui lõvi! Milline eeskuju. Kui meiegi käiksime nii vapralt ja sihikindlalt taevateel!
Üht Türgi noorikut tulistati kogemata pulmaeelsel peol. Ta viidi haiglasse, kuid kirurgid otsustasid mitte teda kohe opereerida kuuli eemaldamiseks, kuna pruudi isa keeldus määramast uut aega pulmapeoks, öeldes, et inimesed on tulnud kaugelt peole ja seda ei saa edasi lükata. Nii sidus pruut ehetega sideme kõvasti ümber haavatud koha ja siirdus oma pulma, kus ta tantsis koos oma vastse abikaasaga kuni pulmapeo lõpuni!
Milline vaprus ja sihikindlus! Annaks Jumal meile samasugust vaprust ja sihikindlust meie vaimulikus elus, nagu oli sellel Türgi pruudil ja nagu oli Jeesusel – "lõukoeral Juuda suguharust"!
4. KARMUS.
See "lõukoer Juuda suguharust" võis olla vahel ka karm. Me kõik mäletame, kuidas Ta "hurjutas" kirjatundjaid ja varisere, näiteks Mat.23,13-15: "Aga häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te sulete taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sisse ega lase sisse minna neid, kes tahavad sisse minna. Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te sööte ära leskede hooned ja loete silmakirjaks pikki palveid! Sellepärast te langete seda raskema kohtu alla. Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te käite läbi mered ja maad, et saavutada ühegi, kes heidab teie usku; ja kui ta on heitnud, siis te teete temast põrgulapse, kaks korda hullema kui te ise olete!" Meile on tuntud Tema noomivad sõnad Jeruusalemmale – Mat.23,37: "Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud!"
See ei ole pilt vanast, hambutust lõvist. Siin Ta möirgab autoriteediga! Ja need, kes näevad Tema avatud suud, seisavad kui halvatud Tema ees!
5. ENDA MAKSMAPANEMINE.
See "Juuda suguharu lõukoera" omadus ilmneb eriti hästi Tema paljudes väidetes "Mina olen" Johannese evangeeliumis. See on Tema hääle kaja Siinailt, kus Ta kuulutas: "Ma olen see, kes ma olen!" (2.Ms.3,14). "Mina olen eluleib" (Joh.6,35); "Mina olen maailma valgus" (Joh.8,12); "Mina olen lammaste uks!" (Joh.10,7); "Mina olen hea karjane" (Joh.10,11); "Mina olen Jumala Poeg" (Joh.10,36); "Mina olen ülestõusmine ja elu" (Joh.11,25); "Mina olen tee ja tõde ja elu" (Joh.14,6); "Mina olen tõeline viinapuu" (Joh.15,1); "Mina olen Kuningas" (Joh.18,37). Kõik võisid saada aru, kellega oli tegemist!
6. ÜLEVUS ja VÄÄRIKUS.
Jesaja kirjutab oma kogemusest, kui ta nägi Jeesuse ülevust. Jes.6,1-5: "Ma nägin Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja Tema kuuepalistused täitsid templi. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: "Püha, püha, püha on vägede Jehoova! Kõik maailm on täis Tema au!" Ja lävede alused vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga! Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast, et ma olen roojane mees huultest ja elan roojaste huultega rahva keskel, sellepärast et mu silmad on näinud Kuningat, vägede Jehoovat!""
See "lõukoer Juuda suguharust" on nii suur, väärikas ja ülev, et Ta võis öelda – Mat.10,37: "Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt!" Kes on Teda väärt? Tema üksi on kõik väärt!
7. ALANDLIKKUS.
Kui Johannes kuulis sõnu: "Vaata, lõukoer Juuda suguharust, Taaveti juur, on võitnud nii, et Tema võib avada raamatu ja lahti võtta selle seitse pitserit!" vaatas ta ja nägi... "Talle, kes oli otsekui tapetud" (Ilm.5,6). Paulus kirjutab Temast Flp.2,6-8: "Kuigi Ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja Ta leiti välimuselt inimesena; Ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani."
Kõige imelisem selle "Juuda suguharu lõvi" juures on just Tema alandlikkus. See teeb Tema suuremaks kõigist, nagu jätkab ka Paulus – s. 9-11: "Sellepärast ongi Jumal Tema ülendanud kõrgele ja andnud Temale nime üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks."
Meiegi tahaksime midagi või keegi olla. Õppigem Jeesuselt, sellelt "lõukoeralt Juuda suguharust." Me ei saavuta kunagi Tema positsiooni, kuid me võime saavutada Tema iseloomu!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv