Nisu ja umbrohi
02.10.2004 - (2169)

Jutluse aluseks loeme Kristuse tähendamissõna põllulustest – Mat.13,24-30: "Taevariik on mehe sarnane, kes oma põllule külvas hea seemne. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas lustet nisu sekka ja läks ära. Kui nüüd oras kasvas ja vili hakkas looma, siis tuli ka luste nähtavale. Aga majaisanda orjad tulid tema juurde ning ütlesid temale: isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust tuleb sellele nüüd lustet? Tema ütles neile: seda on teinud vaenulik inimene. Siis ütlesid orjad temale: kas sa nüüd tahad, et me läheme ja selle kokku kogume? Aga tema ütles: ei, et te lustet katkudes ühes sellega ei kisuks välja ka nisu. Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks ja lõikuseajal ma ütlen lõikajaile: koguge enne lusted ja siduge vihku ärapõletamiseks, nisu aga koguge kokku mu aita!"

See tähendamissõna kõneleb ühest tõsisest, alati aktuaalsest probleemist ja selle lahendusest. See puudutab ka üht koguduses kõige sagedamini üleskerkivaist küsimusist: kuidas toimida n.ö. Aakanitega? Kuid see on palju üldisem küsimus, kätkedes kogu kurja probleemi. Miks Jumal lubas? Miks Jumal lubab? Miks ei hävita Jumal kurjust ja kurje inimesi?

Kui palju varju on selle küsimuse mittemõistmine heitnud Jumalale ja Tema kogudusele! Küsitakse otse: kui Jumal on olemas, miks ei hävitanud Ta kohe Saatana, kui temas sündis patt? Kui Jumal on olemas, miks sallib Ta oma koguduses nii palju halbu inimesi? Miks ei löö ta oma äikesenooltega, kui koguduse juhid ei saa hakkama koguduse puhastamisega?

Olukord koguduses annab nii mõnelegi väljaspool põhjust öelda: "Mis nad seal koguduses paremad on?" Tõesti, mille poolest on luste viljapõllul parem lustest heinamaal? Kas on umbrohi põllul parem umbrohust selle raja taga? Üks on põllul, teine niidul, kuid vili on mõlemal sama. Ei kasva lustele viljapõllul nisuivad pea sisse – ükskõik kui kaua ta seal kasvab!

Kuid mingem tagasi tähendamissõna enda juurde. Jüngrid polnud päris kindlad selle tähenduses ja seepärast palusid nad Jeesust – Mat.13,36: "Seleta meile tähendamissõna põllulustest." Ja Jeesus tegigi seda, jättes meile ühe selge pildi reaalsest olukorrast koguduses kuni ajastute lõpuni.

Ta alustas seletusega – Mat.13,37: "Kes head seemet külvab, on Inimese Poeg." Jeesus seisab tõeseemne külvajate eesotsas; see on eelkõige Tema töö, meie oleme vaid abilised, külvates Jeesuse juhtimisel "head seemet."

"Põld on maailm," jätkas Jeesus (Mat.13,38), kuid me mõistame selle all Kristuse kogudust siin maailmas, sest tähendamissõnas ütles Jeesus: "Taevariik on mehe sarnane, kes oma põllule külvas hea seemne" (Mat.13,24). Samale põllule külvas vaenlane lustet. Et kogu maailmas on kurje ja häid, pole kellelegi üllatus, ka pole see mingi probleem. Aga et ka koguduses on Jumala lapsi ja Saatana lapsi, see on valmistanud tõsiusklikele peavalu kõigil aegadel.

Jeesus nimetas neid nii: "Hea seeme on kuningriigi lapsed, lusted aga on tigeda lapsed" (Mat.13,38). Eelmises jutluses me leidsime, et ka heast seemnest võib kasvada halb vili – haige vili, tungaltera, kui taime tabab õitsemise ajal raske seenhaigus. Nii võivad ka Jumala lapsed, "kuningriigi lapsed" vaimulikult haigestuda ja lõpuks muutuda kõlbmatuks. Kuid heal seemnel on siiski eeldusi kasvada ja kanda head vilja, mida lustel paraku ei ole.

Hea seeme esitab siis neid, kes on sündinud Jumala tõesõnast. Jumal asetab need kogudusse kasvama. Kuid vaenlane, Saatan on ka osav külvaja. Ja sel ajal kui "põllutöölised" magasid – aga need oleme meie – tuli ta salaja ja "külvas lustet nisu sekka ja läks ära," ehk peitis end ära.

Vaenlane töötab nii, et ei märgatagi. Omateada oleme Kristuse käsul külvanud head seemet – võtnud kogudusse vastu pöördunud inimesi – ometi on põllul meie teadmata varjul umbrohuseeme ja idaneb koos nisuseemnega. Ärge kunagi arvake, et Jumal või Tema inglid peaksid külvama umbrohtu. Ei, Jumal pole seda kunagi teinud, isegi mitte maailma luues; see on Saatana osava aretustöö tulemus! Nii ei ole Jumal vastutav ka vaimuliku umbrohu tärkamise eest. Jeesus ütles otse välja – Mat.13,39: "Vaenlane, kes neid külvab, on kurat."

Kuritahtlik umbrohu külvamine vihamehe nisupõllule oli Idamaal väga levinud. See valmistas põllumehele palju tüli ja vaeva. Ja Jeesus kasutas seda elulist näidet, et illustreerida hingevaenlase tööd. Ta külvab, kasutades töömeeste unisust, ka tänapäeva Jumala kogudusse oma lapsi. Algul me ei teagi, kes nad on. Nad tulevad kristliku usutunnistuse all ja ajavad juured samasse pinnasesse, kuhu on juurdunud Jumala lapsed. Nad toituvad samadest allikatest, hingavad sisse sama õhku, tarvitavad sama soojust ja valgust – kui armuline on küll Jumal! Ta laseb päikest paista ja vihma sadada ühtmoodi nii heade kui kurjade peale. Seda ka vaimulikul põllul, koguduses, kuhu vaenlane salaja külvab oma lapsi.

Nisu ja umbrohi kasvavad koos; esialgu tärkab ilus roheline oras ning peaaegu võimatu on vahet teha nisu ja luste vahel. Töömehed rõõmustavad, ja nähes taeva kastet, päikesepaistet ja soojust, millega Taevane Isa neid õnnistab, ei oska nad karta midagi. Nisu ja umbrohi sirutavad oma pead ühtmoodi taeva poole, ühe juur põimub teise juurestikus.

Kuid kui põld muutub "valgeks lõikuseks," ilmneb selgelt erinevus. Enam pole võimalik pidada lustet nisuks ja nisu lusteks. Nii ilmneb kord ka vahe Kristuse tunnistajate seas – nii selge vahe, et keegi ei saa eksida. Ühed on "Nisuiva," Jeesuse sarnased, teised aga ei saa enam varjata oma isa, Saatana nägu. Nad on umbrohi ja nad on nüüd paljastatud lõplikult.

Mõned kannavad oma peas teooriat, et kõik õelad pöörduvad ükskord, pärast viimset kohut, kui neil piinapaigas on tulnud aru pähe. Jeesus aga ei räägi ajast, mil luste muutub nisuks. Seda ei juhtu kunagi – ei põllul ega ka vaimulikus maailmas. Kui "Isand" käskis oodata ja mitte kitkuda lustet välja, siis mitte sellepärast, et see kunagi areneks nisuks, vaid hoopis teisel põhjusel.

Ja olemegi jõudnud küsimuse juurde: miks Jumal lubab, lausa käsib lasta umbrohul kasvada koos nisuga? Miks Jumal laseb olla tõelistel kristlastel koguduses koos nimekristlastega, kes teevad vaid häbi Kristuse nimele, kes ei kasva Kristuse sarnaduses, vaid hoopis oma isa – Saatana – sarnaduses? Ja Jumala teenrid on kiusatuses need kogudusest välja heita, nad ju vaid takistavad tõeliste Jumala laste kasvamist ning asetavad Jumala koguduse halba kuulsusse.

Kuid "Isand" – Kristus – ütleb neile: "Ei, et te lustet katkudes ühes sellega ei kisuks välja ka nisu. Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks" (Mat.13,29.30).

Jeesus on meid õpetanud, et neid, kes elavad avalikes pattudes, tuleb kogudusest lahutada, kuid õigust otsustada iseloomu ja motiivide üle ei ole Ta meile andnud. Ta tunneb meie olemust liiga hästi, et usaldada meile sellist tööd. Kui kalduv on inimene siin eksima – eriti, kui ei ole veel lõikuseaeg ja vilja pole selgesti näha. Sageli peame me lootusetult umbrohuks neid, kes on kasvus veidi maha jäänud.

On vaid Üks, kes mõistab eksimatult meie olemust, meie iseloomu. See on Jeesus. Ja kellelegi teisele ei ole antud selle üle otsustada ja selle pärast kogudusest välja heita. See võib kustutada nii mõnegi hõõguva tahi, viimase lootuse. Paljud, kes peavad end headeks kristlasteks, leitakse kord liig kerged olevat. Taevas on paljud, keda nende kaaskristlased ei lootnud seal kunagi näha. Kuid sealt puuduvad ka paljud meie arvates kindlad taeva kandidaadid. "Inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames," ütles juba prohvet Saamuel (1.Sam.16,7).

Jumal on määranud, et nisu ja umbrohi peavad kasvama koos kuni lõikuseni. "Aga lõikus on maailma-ajastu lõpp; lõikajad on inglid," selgitas Jeesus. Enne seda aga lubab armuline Jumal kasvada nisul ja umbrohul koos. See on hädavajalik, sest mitte kõik ei mõista asju ühtmoodi ja mõne lahutamisel kogudusest võivad teised kõikuda. Miks Jumal ei hävitanud Saatana kohe pärast seda, kui ta oli selleks saanud? "Oleks ju palju häda ja pahandusi jäänud olemata," ütleb mõni. Kuid Jumal teadis, et mitte kõik inglid ei mõistnud Saatana tõelist olemust. Oli palju kahtlejaid; ja Jumal otsustas mitte otsekohe hävitada Saatana. Oleks Ta seda teinud, oleks kahtluseidu jäänud igavesti paljude taevaste olevuste südamesse. Kahtlus Jumala headuses ja õigluses oleks olnud kui umbrohuseeme, mis oleks varem või hiljem kandnud kibedat vilja.

Jumal tegi nii, et ükski arusaaja, otsustusvõimega olevus ei jääks segadusse, kahevahele, teadmatusse. Ta lubas Saatanal edasi elada ja tegutseda oma heaksarvamise järgi, et tema iseloom veel paremini välja areneks, et valmiks kõigile nähtav vili.

Kas Jumalal on seda kerge pealt vaadata. Kindlasti mitte. Kuid Jumal oli valmis enne tooma lõputu ohvri Kolgatal, kui katkestama Saatana töö enne, kui see lõplikult küpseb. Selle käigus paljastab Saatan oma kurjuse ja Jumal oma armastuse. Just selle eesmärgi nimel säästis Jumal Saatana peale tema langemist.

Ja kas meie ei peaks säästma oma kaasinimesi? Las nad ilmutavad end aja jooksul; küll Jumala kohus otsustab nende saatuse. Jeesus ütles – Mat.13,40-43: "Otsekui nüüd umbrohi kogutakse ja tulega ära põletatakse, nõnda peab ka sündima selle maailma-ajastu lõpul. Inimese Poeg läkitab oma inglid ja nemad koguvad Tema kuningriigist kõik pahandused ja kõik need, kes teevad, mis on käsu vastu, ja heidavad nad tuleahju; seal on ulumine ja hammaste kiristamine. Siis paistavad õiged nagu päike oma Isa kuningriigis."

Nii otsustab Jumal ise igaühe üle tema valmis vilja järgi. Ja kõik taevas ja maa peal näevad seda ning tunnistavad Jumala kohtuotsused õiglasteks ja õigeteks. Otsustab vili – ja vili on meie iseloom, mitte usutunnistus.

Jumal kannatab pikameelselt. Kannatame ka meie Ananiastega ja Safiiradega, sellistega nagu nõid Simon ja Deemas. Jah, isegi Juudas Iskariot võis kasvada Jeesuse jüngrite hulgas! Valevennad ei kao kogudusest siin maa peal, kuid Jumala kogudus püsib sellegipoolest kui "tõe sammas ja alustugi" (1.Tim.3,15). Vaadaku vaid igaüks, et ta oleks ise siiras Jeesuse jünger – kuningriigi laps, hea seeme, kandes head vilja.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv