Alamsõudjad
03.02.2007 - (1637)

Meie tänane teema on alamsõudjad ja meelespeetav tekst – 1.Kor.4,1.2: "Nõnda pidagu meid igaüks Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. Ent majapidajailt nõutakse sel juhul kõigepealt, et igaüks leitaks ustav olevat."
Sõna "sulane" selles tekstis tähendab otseses tõlkes "alamsõudja." Me nägime väikest lõiku möödunud sajandi 60-ndatel aastatel tehtud kuulsast filmist "Ben Hur," kus galeeriorjad sõudsid elu eest, et elus püsida. See viis meid just sellesse aega, mille kontekstis kirjutas Paulus sissejuhatuseks loetud read. Nii et nüüd me teame, mida Paulus silmas pidas.
Siiski ei maksa sellest teha järeldust, et Jumala teenimine oleks täpselt selline! Jumal ei seisa meie kõrval piitsaga ega sunni meid tegema midagi ülejõu käivat! See oleks täiesti vale arusaamine jüngriks olemisest ehk siis Jumala sulaseks olemisest. Kuid, teisest küljest, sageli me teeme kristliku usu liiga kergeks. Vahel me jätame mulje, et kõik, mis sul tuleb teha, on pisut palvetada, ühineda kogudusega, vahetevahel käia jumalateenistustel ja muul ajal elada oma tavalist lõbusat ilmalikku elu!
Tegelikult pole kristliku elu elamine sugugi nii kerge. Eks ju? Tõeliselt Jumalale elamine nõuab kogu meie jõudu ja tahet! Ma arvan, et Paulus ei kasutanud kristliku elu kujutamiseks juhuslikult seda sõna. Meid on kutsutud olema "alamsõudjad" evangeeliumilaeval!
Ben Huri sarnaselt oleme määratud töötama evangeeliumilaeva kõige alumisel tekil (vähesed kõrgemal). See ei ole lõbureis. Kui sa arvasid, et on, siis astu kiiresti maha, sest tuleb päevi, mil vesi kohutab ja vaenlane ähvardab ning piirab sind. Ainult siis, kui sa oled valmis surema koos selle laevaga, teenides seda viimse hingetõmbeni, oled sa tõeline "sulane" ehk "alamsõudja".
Keegi on öelnud, et Jumalal on maailmas kolme liiki sulaseid: mõned on orjad ja teenivad Teda hirmust või kartusest; mõned on palgasulased ja teenivad Jumalat tasu pärast; mõned on lapsed, kes teenivad Teda armastusest Tema vastu. Meie Kristuse teenimine peaks olema kolmandat liiki. Me oleme ju Jumala pojad ja tütred. Me teenime Teda, sest me armastame Teda.
Üks vana daam pühitses oma 85. sünnipäeva ning temalt küsiti, mida ta soovitaks teistele, et ka nemad võiksid nii kõrges eas nii elurõõmsad välja näha. Ta vastas: "Ole alati hõivatud teiste aitamisega." Siis küsiti temalt, mida tema teeb. Ta vastas: "Ma valvan üht naabruses elavat vana naist."
Minu ema "valvas" Türil elades üht vana naabrinaist. Kui me tõime ta enda juurde Pärnusse, "valvas" ta kõrvalkorteris elavat vana naist, käies teda regulaarselt külastamas ja temaga vaimulikel teemadel vestlemas. Siis see naine suri – ja emal ei olnudki enam, keda valvata, sest kaugele minna oli liiga ohtlik. Nii suri varsti ka tema.
Viis asja iseloomustasid galeeriorje, mis iseloomustavad tabavalt ka Kristuse evangeeliumilaeva alamsõudjaid.
1. NAD SÕUDSID JUHI POOLT ETTEANTUD RÜTMIS.
Kelle rütmis sõuad sina? Maailma rütmis? Oma kiriku või koguduse rütmis? Või mõne kirikus oleva grupi rütmis? Paulus küsib endalt – Gal.1,10: "Kas ma nüüd püüan inimeste või Jumala heakskiitmist? Või püüan ma olla inimestele meelepärane? Sest kui ma veel tahaksin olla inimestele meelepärane, siis ma ei oleks Kristuse sulane!" Kristuse sulasena täitis ta Kristuselt saadud korraldusi.
Vanemad inimesed meie hulgast vast mäletavad Lyndon Johnsoni, kes sai Ameerika presidendiks 1963. aastal, peale John Kennedy mõrvamist. Tema parim nõuandja majanduse alal oli John Galbraith ja tema kirjutab oma autobiograafias muuseas sellest, kuidas tal kord oli olnud väga väsitav tööpäev ning ta palus oma teenijannat Emily Wilsonit, et teda ei tüütataks telefonikõnedega sel ajal, kui ta teeb uinakut. Varsti peale seda helises telefon. Helistas president Lyndon Johnson Valgest Majast. "Kutsuge telefonile John Galbraith; siin räägib Lyndon Johnson." Teenijanna vastas: "Ta magab, härra president; ta käskis teda mitte häirida!" "Äratage ta üles; mul on vaja temaga rääkida." "Ei, härra president, ma ei saa seda teha. Ma töötan tema, mitte teie heaks." Kui Galbraith hiljem presidendile helistas, suutis ta vaevu uskuda, mida president ütles: "Ütle sellele naisele, et ma soovin teda tööle Valgesse Majja."
2. NAD SÕUDSID KOOS.
Nad aerutasid sünkroonis trummariga, kes sai oma korraldused ülevalt poolt. See nõudis neilt korrektset ja organiseeritud meeskonnatööd. Nad pidid tõmbama koos, ühel ajal ja ühes rütmis.
Kaks meest ratsutasid koos läbi kanjoni, kui äkki lähenesid neile kahelt poolt indiaanlastest sõdalased. Üks ratsanik pöördus teise poole: "Mida me nüüd teeme?" Teine vastas: "Mida sa mõtled MEIE all, va kahvanägu?" [indiaanlaste sõimusõna valgete kohta].
Kas me oleme kunagi mõelnud sellele, et sada klaverit, mis on kõik häälestatud sama helihargiga, on automaatselt ka omavahel hääles? Neid pole enam vaja omavahel häälestada, sest nad on kõik häälestatud kõrgema standardi järgi. Just selline on evangeeliumilaeva alamsõudjate meeskond!
Lumehelbed on looduse üks kõige hapramaist asjust, kuid mõelge vaid, mida nad võivad korda saata, kui nad kleepuvad üksteise külge!
Kaks meest sõitsid tandemiga, s.o. kahe inimese jalgrattaga. Siis algas tõus, mille tippu jõudmine nõudis mõlemalt mehelt palju palehigi. Olles sellega hakkama saanud, pöördus eessõitja tagasõitja poole: "Oh, oli see vast raske tõus." Tagasõitja vastas: "Jah, ja kui ma poleks hoidnud kogu aeg pidurit peal, siis oleksime kindlasti tagurpidi alla libisenud!"
Ka kirikus on mõnel inimesel selline arusaamine meeskonnatööst! Ja mõnikord on neil isegi õigus – siis, kui tee läheb allamäge ja kiirus kipub minema liiga suureks! Keegi peab ju pidurdama!
3. NAD USALDASID JUHI KÄSKE.
Juht andis neile suuna, määras kiiruse, olenevalt sellest, kas ilm oli vaikne või tormine, või käis koguni lahing. Kõigi huvides oli täita täpselt juhi käske. Ja sõudjad usaldasid juhti.
Üks isa ujus oma kahe lapsega ookeanil ranna lähedal, kui ta äkki märkas, et oli alanud tõus, mis viis neid avamere poole. Teades, et ta 7-aastane poeg ei ole nii hea ujuja kui 11-aastane tütar, ütles ta oma tütrele: "Kallis laps, ma viin su väikevenna kaldale ja seejärel tulen sulle järele. Mäletad, kuidas ma õpetasin sind selili vee peal hõljuma? Sa võid hõljuda terve päeva, kui vaja, ilma et sa väsiksid."
Isa võitles end koos pojaga suurte raskustega kaldale. Seal andis ta hädasignaali ja siirdus koos vetelpäästjatega ookeanile tütart otsima. Peale kaht tundi palavikulist otsimist märkas üks mees väikest keha hõljumas vee peal. See oli tema tütar, kes ikka veel ujus vaikselt selili. Kui nad olid ta paati tõmmanud, küsis üks vetelpäästjatest, et kas ta oli väga kartnud, olles üksi ookeanil. Tüdruk vastas: "Ei, ma ei kartnud. Mu isa käskis mul hõljuda selja peal ja ta lubas tulla mulle järele. Ma uskusin teda, sest ma tean, et ta armastab mind ega valeta."
4. NAD OLID PÜHENDUNUD KOGU ELUKS.
Galeeri sõudjad ei saanud loobuda, isegi kui nad tahtsid. Teatud mõttes on see tõsi ka tõeliste kristlaste kohta. Me ei saa loobuda, sest armastus sunnib meid. Me oleme andnud tõotuse ja me täidame selle. Me oleme pühendunud kogu eluks.
Üks laps andis järgmise pühaliku tõotuse: "Ma olen kindlalt otsustanud sel aastal mitte kakelda oma õega, kui ta just ei alusta esimesena või ei tee mind maruvihaseks."
Kas pole mitte meie pühendumised sageli samasugused? Nagu üks mees ütles: "Tänasest peale lähen ma kirikusse igal hingamispäeval... kui just ei ole ülekannet mõnelt spordivõistluselt."
Meie eesmärgid ja plaanid, pühendumised ja tõotused on just nii tugevad, kui tahe neid pidada – olenemata hinnast!
5. NAD EI VÕTNUD VASTU AU.
Neid ei nähtud kunagi, kuid edu sõltus suuresti neist – nagu evangeeliumitöö edu sõltub suuresti paljudest lihtsatest alamsõudjatest. Rooma väejuht ütles galeerisõudjatele: "Me hoiame teid elus selleks, et te teeniksite seda laeva. Sõudke siis hästi ja elage!" Jumala vägede juht ütleb evangeeliumilaeva sõudjatele: "Ma olen andnud teile elu selleks ja hoian teid elus selleks, et te teeniksite seda evangeeliumilaeva. Sõudke siis hästi ja elage!"
Jah, me ei võta siin maa peal vastu au, me sõuame oma Ülemjuhataja auks. Aga me teame, et ükskord Ta austab ka meid – seal, kus me elame tõeliselt – ja igavesti!
Kas me oleme kõik selle Kristuse evangeeliumilaeva pardal? Kas me oleme valmis teenima tõelise sõudja südamega? Pidagem meeles: meie Kapten loodab meie peale!
Ja ärgem ohakem ega virisegem sõudes evangeeliumilaeval. Teeme seda pühimat tööd rõõmuga ja püha innuga, nagu see väljendub laulus, mille laulavad Prohvetikuulutuse Hääle perekonna lauljad.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv