Jumala olemusest
03.05.2003 - (1913)

"Kuule, Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on ainus! Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!" (5.Ms.6,4.5).

Paganad on kuulsad oma paljude jumalate kummardamise poolest. Sellele kontrastina rõhutab Pühakiri ainsa tõelise Jumala olemasolu. See on Jumal, kes "kuue päevaga ... tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on," nagu on öeldud neljandas käsus (2.Ms.20,11). Pole vast juhuslik, et ka kohtutunni kuulutusele on juurde lisatud manitsus: "Kummardage Teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!" (Ilm.14,7). Inimesed on ikka veel kalduvad kummardama paljusid jumalaid.

Mida me teame sellest ühest ainsast tõelisest Jumalast?

Ta ei ole mitte mingi idee inimeste peas, nagu ateistid arvavad. Kuigi meile nähtamatu, on Ta sama reaalne kui kõik nähtav meie ümber. Ta on ilma alguse ja lõputa igavene olevus. Ta on kõige looja, kuid ise mitte loodud, ülimalt tark, kõikvõimas vaimne olevus. Jumal on õiglane, kuid armuline, kannatlik, täis armastust, soovides kõiki päästa, igavesti muutumatu olevus. Ta on püha, vihates pattu.

Neist ja veel paljudest teistest Jumala iseloomujoontest ja omadustest räägib kogu Piibel; need on meile vähem või rohkem mõistetavad. Kuid üks tõde Jumalast on inimesele kõige raskemini haaratav, nimelt – Kolmainsuse küsimus. Kuidas saab üks Jumal koosneda kolmest Isikust? Paljud on selle mõtte hoopis ära heitnud, taandades Isa, Poja ja Püha Vaimu nii või teisiti ühe ainsa Isiku erinevatele avaldusvormidele.

Esimeseks tuntuimaks eksiarvamuseks on ariaanlik Isa kõrgeimaks ja ainsaks tõeliseks Jumalaks pidamine. Selle õpetuse järgi on Jeesus Kristus kord Isa poolt loodud – s.t. algusega Isik. Tänapäevani usuvad teatud ringkonnad, et Õps.8,22-31 käib Kristuse kohta ja et siin on tõend Tema algusest millalgi kauges minevikus. (Nii arvas ka Ellen White ajal, mil ta kirjutas raamatu Patriarhid ja prohvetid – nii levinud oli see arusaam 19. sajandil! [vt. PP 34, kus see tekst on eestikeelses tõlkes kavalalt kärbitud, et olla kooskõlas meie praeguse arusaamaga. Miks küll mõned tahavad tõestada, et Ellen White sündis kõiketeadjana ega pidanud seepärast kasvama Pühakirja tundmises!]).

See tekst kõlab nii: "Jehoova lõi mind oma töö alguses, esimesena oma töödest muistsel ajal! Igavikust alates on mind eraldatud, ürgajast peale, enne maailma algust! Ma olen sündinud enne sügavusi, enne kui puhkesid allikad! Veel enne kui mäed paigale pandi, enne künkaid sündisin mina, kui Ta veel ei olnud teinud maad ega maastikku, ei maailma esimest tolmukübetki! Kui Tema valmistas taevad, olin mina seal, siis kui Ta joonestas sõõri sügavuse pinnale, kui Ta kinnitas pilved ülal, tegi võimsaks sügavuse allikad, kui Ta merele pani piiri, et veed ei astuks üle tema käsust, kui Ta kinnitas maa alused, siis olin mina Tema kõrval kui lemmiklaps, olin päevast päeva Temale rõõmuks, mängisin igal ajal Tema ees, mängisin Tema maailma maa peal ja tundsin rõõmu inimlastest!"

Selle poeetilise loo kontekst osutab aga selgesti, et jutt on tarkusest, mitte Jeesusest. Ja sellisena pole siin mingit probleemi.

Arvatavasti levisid vaated Kristusest kui loodud Olevusest juba teatud määral apostlite ajal, nii et Johannes, suur kristliku usu teoloog, kirjutab 1. sajandi lõpus – Joh.1,1-4: "Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud Tema läbi, ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus."

Selle lõigu alusel on Johannest süüdistatud gnostitsismis (gnosis [kr.k.] – tarkus), kuid pigemini astub ta siin vastu gnostitsismile, kasutades ühte selle lemmikterminit – "sõna" (kr.k. logos). Nii püüab ta selle eksiõpetuse maha suruda selle oma relvaga.

"Sõna" väljendab kellegi mõtteid. Nii võib Kristust tõepoolest kutsuda Jumala Sõnaks, nagu seda teeb Johannes. Jeesus ütles: "Mina olen ... tõde" (Joh.14,6), kuid veidi hiljem Ta sõnas: "Sinu Sõna on tõde" (Joh.17,17).

Tulles nüüd tagasi Johannese evangeeliumi esimese nelja salmi juurde, leiame siit kõige veenvama tõendi Jeesuse võrdsusest Isaga. Kõigepealt – kõigi tekkinud ehk loodud asjade (ka olevuste) alguses Jeesus juba "oli"; täpsemalt – Tema on kõige looja ja nii pidi Ta olema enne kõike loodut ja järelikult ise mitte loodud. Kõik, mis Jumala universumis üldse on loodud, on loodud Tema läbi. Tema ise aga "oli" juba alguses, enne kellegi või millegi loomist. Ta oli "Jumala juures," s.t. Jumala kõrval – sellega on nad selgesti eristatavad kaks Isikut – kuid oma olemuselt Jeesus "oli Jumal," s.t. võrdne Isaga.

Ka Paulus, teine suur kristliku usu teoloog, kirjutab, et Jeesus "oli Jumala nägu" (täpsemas tõlkes – Tal "oli Jumala olemus") ja Ta oli Jumalaga "ühesugune" (otseses tõlkes – "ekvivalentne" ehk "võrdne." Vt. Flp.2,6.

Kõik kirjakohad Piiblis, mis räägivad Jeesusest kui "Pojast," Tema alistumisest Isale, Tema väiksem-olemisest Isast ja teistest sarnastest asjadest, on otseselt või kaudselt seotud Kristuse lihassetulekuga. Saades inimeseks, alistas Ta end vabatahtlikult Isale, et anda inimesele õige eeskuju.

Loomulikult oli Kristuse inimeseks saamine seotud teatud riskiga – "igavese kaotuse riskiga," nagu kirjutab Ellen White (DA 49) – ja sellepärast usaldas lihasse tulnud Jeesus oma Jumalat ja Isa enam kui iseennast, kuigi Ta jäi ka ise alati Jumalaks. Lihtsalt Tema jumalikule olemusele lisandus maa peale sündides veel inimolemus. Siiski ei kasutanud Ta inimlihas olles oma jumalikku väge, vaid ainult liigutas palve läbi Jumala kätt, nagu seda võib teha iga siiras usklik.

Oma tegude kohta ütles Jeesus: "Mina ei või iseenesest ühtki teha" (Joh.5,30) – "Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid" (Joh.14,10). Näete, kui täiuslikult alistus Ta Isale, kuigi Ta oli samal ajal Jumalaga võrdne. Ainult lõputu armastus inimese vastu võis ajendada nii suurt alandumist! Ja Ta tegi seda "hea meelega" (Ps.40,9)!

Teiseks tänapäeval laialt levinud eksiarvamuseks on Jeesuse Kristuse ainsaks jumalikuks olevuseks pidamine. Selle vaate järgi on Jeesuse kui ainsa Jumala jumalikuks väljenduseks Isa, inimlikuks väljenduseks Poeg ja vaimseks, mõtteliseks või mõjuliseks väljenduseks Püha Vaim.

Et Jumal Isa ja Jumal Poeg on kaks iseseisvat, teineteisest eristatavat Isikut, sellele osutab kõik see, millest me juba rääkisime. Jeesuse väljend "Mina ja Isa oleme üks!" (Joh.10,30) viitab vaid sellele, et neil on ühesugune olemus ja tahe ning nad tegutsevad ühel meelel ühtse eesmärgi saavutamiseks. Jumalike isikute eristatavus ilmneb selgesti ka sellistest väljenditest nagu "Jumal läkitas oma Poja" (Gal.4,4), see ilmneb Jeesuse vestlustest oma Isaga, palvetest oma Isa poole ja Isa vastustest Jeesusele. See kõik oleks pehmelt öeldes mõttetu, kui nad poleks teine-teisest eristatavad Isikud.

Kuid kuidas mõista Jumala Püha Vaimu? Kas see on ainult Jumala vägi, mõju, jõud, energia – nagu näiteks elekter, mis kaob otsekohe, kui katkeb side energiaallikaga? Kõige enam on kristlikus maailmas segadust just selle Kolmainsuse Isiku mõistmisega. Ma nimetan Teda julgelt Isikuks Jumala Sõna selge tunnistuse alusel.

Valmistudes lahkumiseks siit maailmast, teatas Jeesus – Joh.14,18: "Ma ei jäta teid vaestekslasteks; ma tulen teie juurde." Kuidas? Jeesus vastab – Joh.14,16.17: "Ja mina palun Isa, ja Tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti, tõe Vaimu."

Jeesus oli olnud jüngrite trööstija need kolm ja pool aastat, nüüd pidi tulema teine. Kes? Püha Vaim, keda nimetatakse Tõe Vaimuks, sest Ta "juhatab teid kõigesse tõesse," nagu ütles Jeesus pisut hiljem (Joh.16,13). Kas see oli mingi vägi, jõud, energia, mis pidi asendama elavat Kristust pärast viimase lahkumist? Kas võib mingi jõud asendada isikut ja kas selline mõte oleks trööstiv? Kuidas saab energia kedagi trööstida Isiku kaotuse korral?

Siin esineval sõnal "parakletos," mis on tõlgitud "trööstija," on siiski avaram tähendus – advokaat, esindaja, eestkostja, eestpaluja, lohutaja. On ilmekas, et seesama Johannes kasutab 1.Joh.2,1 sama sõna, mis on seal tõlgitud "eestkostja": "Minu lapsukesed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil Eestkostja Isa juures — Jeesus Kristus, kes on õige."

Jeesus on eestkostja ja Püha Vaim on eestkostja. Mida see tähendab? Kaks eestkostjat? Pole sugugi paha! (Ärgu keegi arvaku, et kui on vaid üks Vahemees – 1.Tim.2,5 – siis ei tohi olla mitu Eestkostjat!) Muuseas, seal ajal, kui Johannes selle sõna kirjutas, aitas advokaat oma klienti kahel viisil: (1) rääkides kohtus tema eest, kaitstes teda ja (2) valmistades talle ettekande, mille kohtualune kandis ise ette. On selge, et Jeesus on advokaat selles esimeses tähenduses – Ta räägib kohtus meie eest, kaitseb meid. Kuid on ka selge, et Püha Vaim on advokaat selles teises tähenduses – Ta valmistab meile ettekande (palve), mille me ise ette kanname. Nii on Jeesus meie advokaat Isa juures ja Püha Vaim on advokaat meie juures! Kaks on parem kui üks!

Kristus palub meie eest (Rom.8,34) ja Püha Vaim palvetab meie eest (Rom.8,26). On selge, et advokaat, eestkostja, eestpaluja ei saa olla mingi energia, vaid peab olema mõistusega isik.

Meid ei peaks viima segadusse sõna "Vaim." Pühakiri ütleb, et "Jumal on Vaim" (Joh.4,24, "Issand on Vaim" (2.Kor.3,17) ja inglid on "teenijad vaimud" (Heb.1,14). Ka Saatan on vaimne olevus. Kuid nad kõik on isikud.

Miks on nii tähtis mõista, et Püha Vaim on Isik? Me võime elektri julgelt välja lülitada, kartmata, et see solvuks. Me võime seda just nii kasutada, nagu heaks arvame, ja me võime selle energiaga teha just seda, mida soovime. Arvamus, et Püha Vaim on vaid jõud, energia, juhib meid Temaga niisamuti talitama!

Kui Ta on meie arvates jõud, siis me püüame kasutada Teda; kui me peame Teda Isikuks, siis anname end Temale kasutada, Tema juhtida. Kui arvame, et meil on Püha Vaim, siis on meil kiusatus pidada end suureks; kuid kui me usume, et Püha Vaim peab omama meid, siis kaob meie "mina" täielikult.

Piiblis on palju informatsiooni Püha Vaimu kohta, mis kõik osutab sellele, et Püha Vaim on jumalik Isik; loeme veel vaid ühe kirjakoha – Mat.12,32: "Kes iganes räägib sõna Inimese Poja vastu, sellele antakse see andeks, aga kes iganes midagi räägib Püha Vaimu vastu, sellele ei anta seda andeks ei selles maailmas ega tulevases." Kuidas me mõistame seda, et Isikut (Jeesust) teotanud inimene saab andeks, aga mõju või jõudu (kui me peame Püha Vaimu jõuks) teotanud inimene ei saa andeks? Kuidas üldse on võimalik teotada või kurvastada mingit mõju või energiat? Kui aga pidada silmas, et "Püha Vaim on viimane lüli ketis, mis ühendab taevast maaga," nagu keegi on öelnud, siis on meile kõik otsekohe selge.

Ühel poisil oli taltsutatud tuvi. See lendas tema õlale ja sõi ta käest. Ühel päeval võttis poiss välja maiuspala ja näitas seda tuvile. Kui tuvi tuli lähemale, sulges poiss peopesa. Tuvi eemaldus pettunult. Poiss avas taas peo. Tuvi lähenes jälle, kuid kartlikumalt... ja jällegi sulgus peopesa, enne kui tuvi jõudis midagi võtta. Tuvi lendas kaugemale, kuid jäi eemalt vaatama. Uuesti avanes peopesa. Tuvi kõhkles ja lähenes siis aeglaselt. Kui ta just kavatses võtta toitu, sulgus peopesa kolmandat korda. Tuvi sirutas tiibu ja lahkus ning poiss ei näinud teda enam kunagi.

Selline on igaühe saatus, kes petab taeva tuvi, kes mängib armu Vaimuga. Kuid see ei tähenda, et me Jumala ülejäänud kahe Isikuga võiksime käituda lugupidamatult. Jumal armastab meid; armastagem siis Teda vastu – ja tunnistagu sellest mitte vaid meie sõnad, vaid ka teod!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv