Kui me tõesti armastame Jumalat
03.09.2011 - (1346)

1.Joh.2,3-6: "Ja sellest me tunneme, et me oleme Tema ära tundnud, et me peame Tema käske. Kes ütleb: "Mina tunnen Teda", ega pea Tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees. Aga kes peab Tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme, et me oleme Tema sees. Kes ütleb enese Tema sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu nagu Tema elas."
Vaevalt on meie hulgas keegi, kes ei väida, et ta armastab Jumalat. Me ütleme seda oma tunnistustes, palvetes ja lauludes. Kuid kas ka tegudes? Millest räägivad meie teod? Mõelgem siis täna üheskoos mõningatele asjadele, mis Pühakirja kohaselt peaksid ilmnema meie elus, kui me tõesti armastame Jumalat.
1. KUI ME TÕESTI ARMASTAME JUMALAT, TUNNEME ME TEDA JA TEMA TUNNEB MEID.
1.Kor.8,3 ütleb, et "kes armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud" ehk teisisõnu: Jumal tunneb kohe ära, kes Teda tõeliselt armastab. Tõeline armastus saab olla vaid isikute vahel, kes teineteist hästi tunnevad. Nii et jutt pole lihtsalt uskumises, et see teine eksisteerib, vaid tema tundmises. Kurjadel vaimudel pole mingit kahtlust, et Jumal eksisteerib (Jak.2,19), kuid sellegipoolest ei armasta nad Teda. Miks? Sest nad ei tunne Teda. Saatan on neid oma valedega Jumala kohta niivõrd pimestanud, et nad ei näe Jumalat sellisena, nagu Ta tegelikult on, s.t. nad ei tunne tegelikult Jumalat.
Milline on siis Jumal tegelikult? Kuidas tunneme Teda meie, kes me Teda ei näe? Kuidas me Teda tunneme või tunnetame? Kuidas me Teda ette kujutame?
Psühholoogid ütlevad, et enamus usklikke tajub Jumalat oma isa sarnase olevusena. Nii et kui su isa on kuri või range, siis tõenäoliselt kujutad sa ka Jumalat kurja või rangena. Kui su isa on hell või leebe, kujutad sa tõenäoliselt sellisena ka Jumalat.
Kuna Vana Testamendi aegadel mehed-isad olid üldiselt karmid, siis pole ime, et ka Jumalat kujutati sellisena – sageli vihasena ja kohutmõistvana. Üks Jeesuse esimese tuleku eesmärke oligi ilmutada meile Jumalat sellisena, nagu Ta tegelikult on. Vast sellepärast ongi Teda Johannese evangeeliumi alguses nimetatud Sõnaks. Joh.1,14 ütleb: "Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde." Jeesus ütles – Joh.14,9: "Kes mind on näinud, see on näinud Isa."
Jah, Jeesus nimetas Jumalat Isaks ja õpetas meidki palvetama Jumala kui Isa poole (Mat.6,9), kuid Ta ei väsinud rõhutamast nii oma elu kui õpetusega, et see Isa on hea ja armastav – selline, nagu Ta ilmutas end juba Moosesele: "halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata" (2.Ms.34,6.7).
Jeesuse Kristuse isikus sai eriti selgeks, et Jumal on armastav ja andestav, hooliv ja kaastundlik kõigi inimeste vastu, kuid siiski armastab Ta tõde ning on sunnitud tõe hülgajaid karistama. Kas ka sina tunned Jumalat sellisena?
Üks mees läks tagasi koju, et olla isale toeks ajal, mil ema oli haiglas operatsioonil. Ta ütles, et see oli esimest korda tema elus, mil ta veetis järgimööda neli päeva kahekesi isaga. See avas tema silmad nägema isa hoopis teise mehena. Seni oli isa kangastunud talle karmi korranõudjana, range mehena ja sellisena nägi ta ka Jumalat. Nüüd aga, mil ta oli pidevalt isaga – sel ajal, kui ema elu rippus juuksekarva otsas – nägi ta isa nutmas ja kuulis tema nuukseid. Ta tundis, kuidas isa haaras ta käest ning ütles: "Palvetame koos." Ta ei mäletanud, et isa oleks kunagi varem seda öelnud. Ja nii nad palusid hardalt koos palju kordi nende nelja päeva jooksul.
Kui kriis möödus ja mees oli lahkumas, et minna taas oma koju, ütles isa pisarais: "Ma ei suuda sulle öelda, kui tänulik ma olen, et sa tulid. Ma kardan, et ma ei oleks neid nelja päeva üle elanud, kui sa poleks olnud minuga." Seejärel ütles ta jälle midagi, mida poja kõrvad näisid kuulvat tema suust esimest korda: "Ma armastan sind!" Võib-olla oli ta seda ka varem öelnud, kuid nüüd jõudsid need isa sõnad esimest korda poja südamesse ja muutsid kogu ta ettekujutuse isast.
Midagi sarnast juhtus ka Jeesuse tulekuga siia maailma. Jumal ei muutunud, kuid inimesed nägid Teda uues valguses. Inimesed õppisid Teda tundma sellisena, nagu Ta tegelikult on. Ja nii saame ka meie rääkida tõelisest Jumala armastamisest alles siis, kui oleme õppinud Teda tõeliselt tundma. Aga selleks on meil tarvis tulla Jumala juurde ja veeta koos Temaga kahekesi piisavalt palju aega. Ja ma usun, et kui oleme Teda tundma õppinud, ei taha me enam Tema juurest ära minna, sest me armastame Teda.
Nii et, kui me tõesti armastame Jumalat, tunneme me Teda ja Tema tunneb meid.
2. KUI ME TÕESTI ARMASTAME JUMALAT, OLEME TALLE SÕNAKUULELIKUD.
Jumala tundmise ja armastamise tulemuseks on Tema tahte täitmine. Sissejuhatavast kirjakohast lugesime: "Ja sellest me tunneme, et me oleme Tema ära tundnud, et me peame Tema käske. Kes ütleb: "Mina tunnen Teda", ega pea Tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees. Aga kes peab Tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks." Pole kahtlust, et Johannes lähtus Jeesuse sõnadest Joh.14,15: "Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!"
Meil tuleb nõustuda, et kõik saab alguse Jumala armastusest. Jumal armastab kõiki, sest "Jumal on armastus" (1.Joh.4,8). "Nõnda on Jumal MAAILMA armastanud," ütleb Piibli kuldsalm Joh.3,16. Jumal armastab ka neid inimesi, kes Teda ei armasta; Ta armastab neid kui oma looduid, soovides neile kõige paremat. Kuid usklikuks saanud inimesi – Tema armastusele vastanud inimesi – armastab Ta nii, nagu Isa armastab oma lapsi. Ja see armastus on eriti imeline.
Selle armastuse kogemine sunnib meid otsima üha uusi teid, kuidas paremini ja täielikumalt väljendada oma armastust Jumala vastu. Selleks püüame me teha asju, mis Talle meeldivad. Me uurime Pühakirjast, mis on Tema tahe, ja püüame seda kõiges täita. Seda kutsutakse sõnakuulmiseks. Nii on tõeline sõnakuulmine – heade tegude tegemine – meie armastuse väljendus, mitte püüe tasuda Jumalale meie lunastamise eest. Pealegi anname me endale aru, et – nagu ütleb Paulus – "meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses LOODUD HEADELE TEGUDELE, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes" (Ef.2,10). Jumal soovib, et me käituksime "Kristuse evangeeliumi vääriliselt" (Flp.1,27), elades "niisugust elu nagu Tema elas" (1.Joh.2,6).
Kahjuks on tänapäeval liiga palju kristlasi, kes külvavad patu umbrohtu, tulles seejärel laupäeval või pühapäeval kirikusse ja paludes, et see külv ikalduks, ei kannaks vilja. Kuid Pühakiri ütleb – Gal.6,7: "Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!"
Nii et, kui me tõesti armastame Jumalat, oleme Talle sõnakuulelikud. Me ei flirdi patuga, vaid püüame kõiges täita Tema tahet, nagu see on meile ilmutatud Pühakirjas.
3. KUI ME TÕESTI ARMASTAME JUMALAT, ARMASTAME KA VENDI-ÕDESID.
Johannes kirjutab – 1.Joh.4,11.12: "Armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis peame ka meie üksteist armastama. ... Kui me üksteist armastame, siis jääb Jumal meisse ja Tema armastus on saanud täiuslikuks meie sees." Veidi edasi ta lisab: "Kui keegi ütleb: "Mina armastan Jumalat", ja vihkab oma venda, siis ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud" (s.20). Väga loogiline mõttekäik, kas pole?
Veidi eespool samas epistlis väljendub ta veelgi karmimalt – 1.Joh.3,15: "Igaüks, kes vihkab oma venda, on inimesetapja; ja te teate, et ühelgi inimesetapjal ei ole igavest elu, mis temasse jääks." Või 1.Joh.2,11: "Aga kes oma venda vihkab, see on pimeduses ja käib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on teinud ta silmad pimedaks." Pole kahtlust, et ka siin lähtub Johannes Jeesuse sõnadest – Joh.13,34.35: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!"
Ameerika Iseseisvussõjast (Ameerika Revolutsioonist) 18. sajandil võttis osa ka üks prantsuse ohvitser Marquis de Lafayette, kes aitas George Washingtoni vägedel saavutada lõpliku võidu Yorktowni all. Pärast sõja lõppu naasis ta Prantsusmaale ja jätkas tööd oma suures talus. 1783. aasta põllusaak Euroopas ikaldus mingi ränga taimehaiguse tõttu ja paljusid inimesi ähvardas näljasurm. Lafayette põllud jäid õnneks haigusest puutumata ja ta kogus suure saagi. Üks sõber andis talle head nõu: "Kehv saak on tõstnud vilja hinda dramaatiliselt. Nüüd on parim aeg müüa." Mõelnud hetke, vastas Lafayette: "Ei, nüüd on aeg anda."
Veel Ketsemanis, enne ristiteele asumist, mõtles Jeesus oma ülempreesterlikus palves üksmeelele ja armastusele, mis peaks valitsema tema järelkäijate vahel. Joh.17,20.21 on Tema palve sõnad: "Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse, et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu Sina, Isa, minus ja mina Sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et Sa mind oled läkitanud."
Juan Carlos Ortiz nimetab seda "kartulipudru armastuseks" ja illustreerib seda nii: "Sa lähed kartulipõllule ja kaevad välja palju kartuleid ning paned need ühte suurde kotti. Need on küll koos, kuid nad on siiski kõik eraldi kartulid. Siis võtad sa sellest kotist mõne kilo, pesed ja koorid need ning paned potti, et need keeta. Nüüd pole nende lähedust segamas isegi koor, kuid nad on ikkagi eraldi kartulid. Alles siis, kui nad on keedetud ja peeneks tambitud, muutuvad nad tõeliselt üheks. Ja just seda soovib Jumal," teeb ta järelduse. "Ükski ei astu esile ega ütle: "Vaadake, kui suur ja ilus kartul ma olen!" Vaid kõik on saanud üheks Kristuses."
Kui me tõesti armastame Jumalat, armastame ka üksteist.
4. KUI ME TÕESTI ARMASTAME JUMALAT, SIIS JÄÄME TEMASSE.
Johannes kirjutab – 1.Joh.4,15.16: "Kes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, sellesse jääb Jumal ning tema Jumalasse. Ja me oleme tundma õppinud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus, ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse ning Jumal jääb temasse." Needki Johannese sõnad on ilmselt inspireeritud Jeesuse sõnadest Joh.15,5: "Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!"
Mida tähendab jääda Jumalasse, Kristusesse? Kas see tähendab, et me aeg-ajalt palvetame? Kas see tähendab, et me vahel loeme Piiblit? Kas see tähendab, et tuleme iga nädal kirikusse? Ilmselt käib ka see asja juurde, kuid see tähendab enamat. See tähendab pidevas osaduses olemist Jumalaga, nagu oks viinapuuga. See tähendab Jumala elu pidevat voolamist meisse, mille nähtavaks tulemuseks on Vaimu vilja kandmine. See tähendab kasvamist Kristuses, kuni me muutume Tema sarnaseks. See tähendab, et meil on vaid üks elu ja see on Kristus. "Sest Kristus on minu elu," ütles Paulus Flp.1,21 vanas tõlkes.
Ja ma tahangi lõpetada Paulusega seotud ühe vana legendiga. Selle kohaselt soovis üks jõukas kaupmees näha Paulust. Ta kohtas Timoteost, kes siis korraldas talle kohtumise Paulusega, kes oli parajasti vangina Roomas. Sisenenud kongi, oli kaupmees üllatunud, leides üsna vana mehe, kes oli küll füüsiliselt nõrk, kuid pakatas meelerahust ja vaimsest energiast. Vestelnud vangiga mitu tundi, võttis ta lõpuks vastu viimase õnnistuse ja lahkus kongist.
Seejärel küsis ta Timoteoselt: "Kuidas küll suudab Paulus olla nii rahulik ning millest selline vägi ja energia? Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud."
"Kas sa tõesti ei arva ära?" küsis Timoteos vastu. "Paulus on armunud!"
"Armunud?" imestas kaupmees.
"Jah!" vastas Timoteos, "Paulus on armunud Jeesusesse Kristusesse!"
"Ja see on kõik?" küsis kaupmees imestades.
"Jah, härra, see on KÕIK! Jeesus Kristus on Paulusele KÕIK!"
Armas õde ja vend, armastad sa tõesti Jumalat? Kui sa Teda armastad, tunned sa Teda ja Tema tunneb sind. Kui sa Teda armastad, oled Talle sõnakuulelik. Kui sa Teda armastad, armastad ka oma õdesid-vendi. Ja kui sa Teda tõesti armastad, jääd sa Temasse.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv