Minu koda
03.10.2015 - (1344)

Joh.2,13-25: "Juutide paasapühad olid ligidal. Ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Seal Ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid istumas. Ja Ta tegi paelust piitsa ja ajas kõik pühakojast välja, niihästi lambad kui härjad, ja rahavahetajate raha Ta puistas laiali ning kummutas nende lauad ja ütles tuvimüüjaile: "Viige need siit ära! Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!" Tema jüngritele meenus, et on kirjutatud: "Püha viha Sinu koja pärast sööb mind ära!" Siis kostsid juudid ning ütlesid Temale: "Mis tunnustähte Sa näitad meile, et Sa seda teed?" Jeesus vastas ning ütles neile: "Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga!" Siis ütlesid juudid: "Seda templit on ehitatud nelikümmend ja kuus aastat, ja Sina püstitad selle kolme päevaga?" Ent Tema rääkis oma ihu templist. Aga kui Ta oli surnuist üles tõusnud, meenus Tema jüngritele, et Ta seda oli öelnud. Ja nad uskusid Kirja ja sõna, mis Jeesus oli öelnud. Aga kui Ta oli Jeruusalemmas paasapühal, uskusid paljud Tema nimesse, nähes Tema imetegusid, mida Ta tegi. Kuid Jeesus ise ei usaldanud ennast nende kätte, sest Ta tundis neid kõiki ega olnud Tal tarvis, et keegi oleks andnud tunnistust kellegi inimese kohta; sest Ta ise teadis, mis oli inimeses."
Jeesus, kes põhiliselt tegutses madalal Galileamaal, "läks üles" Juuda kõrgustikul asuvasse Jeruusalemma. Miks? Et võtta osa paasapühast, millise korralduse oli Ta ise kaua aega tagasi sisse seadnud. Ta oli käinud seal korduvalt, esimest korda juba 12-aastaselt. Ta oli näinud kõike seal toimuvat ja mõistis seda paremini kui keegi teine. Tal oleks olnud selle kohta palju öelda, kuid Ta ei sekkunud asjasse enneaegu. Ta ei rutanud väljendama oma teadmisi ja tahet enne, kui oli saanud selleks Isalt volituse. Arvata võib, et Tal ei olnud kerge kõike seda näha aasta-aastalt ja vaikida ning mitte avaldada oma arvamust. Nüüd aga on Ta võitud ja paljude kuuldes tunnistatud Jumala Pojaks. Ristija Johannes on tutvustanud Teda kõigile kui Jumala Talle, kes võtab ära maailma patu ning ristib Püha Vaimu ja tulega, lausumata sõnagi Iisraeli valitsuse taastamisest.
Jeesuse järel käisid juba Tema esimesed jüngrid. Ta oli teinud inimeste ees oma esimese imeteo, kui ta võttis osa ühe oma sugulase pulmast Kaanas. Ei, Ta ei teinud seal viina ega mingisugust alkohoolset jooki. Ka puhast viinamarja mahla nimetati tol ajal viinaks – viinapuu viljaks. Tema, kes käskis oma tee valmistajal – Ristija Johannesel – hoiduda vägijoogist (Luk.1,15), ei võinud ka ise seda pruukida ega teistele pakkuda. Iial ei leia me Teda ja Tema jüngreid purjutamas. Apostli kaudu manitseb Ta kogudust – Ef.5,18: "Ärge joovastuge viinast, kust tuleb õnnetu elu." Selle imeteoga Kaana pulmas kinnitas Jeesus oma jumalikkust.
Nüüd oli Ta teel Jeruusalemma, sest oli saabumas järjekordne paasapüha. Seda teed käis, nagu alati, palju inimesi. See tähendas palju toredaid kohtumisi ning üks kõige levinum vestluse teema oli Messia tulek. Räägiti Messiast, kes taastab Iisraeli riigi, kuid Teda, kes kõndis koos nendega ning kes püüdis rajada inimhinge õiguse ja rahu riiki, nad ei tundnud. Nad ei teadnud sellisest Messiast midagi, nende plaanides ja ettekujutustes ei olnud kohta sellise Messia jaoks. Ja kuna see Mees, kes käis koos nendega, ei rääkinud juutide uhkusest ja aust, nende omariiklusest, ei osutanud nad Talle mingit tähelepanu.
Ristija Johannes oli rääkinud neile Tallest. Milleks Jumala Tall, kui meil on igaühel kaasas oma tall? Johannes oli rääkinud Püha Vaimuga ristimisest. Milleks nüüd ristimine Püha Vaimuga, kui seni on piisanud täiesti ristimisest veega, millest me oleme osa saanud kõik, kui meie esivanemad läksid läbi Punase mere? Kas siis ristimisvesi ei puhasta küllaldaselt? Meile on vaja inimest, kes taastaks Iisraeli au ja võimu – iseseisva Iisraeli riigi.
Jeesus jõudis Jeruusalemma ja sisenes oma templisse – ja mida Ta seal nägi? Tõeline laat! Me teame, et paasapühade käigus tuli tingimata ohverdada loomi ja süüa liha. Ja kuna paasapüha kestis enam kui nädal aega, tuli mõelda ka igapäevasele leivale. Kaugelt tulija ei saanud ju kõike kaasa võtta; ja nii saabus sinna palju inimesi, kel oli kaasas vaid see kõige kergemini kaasas kantav vara – raha. Aga templis maksis vaid templi taha! Palju preestreid oli ametis raha vahetamisega – see oli kauplemine kasumiga ja loomulikult toimus see kärarikkalt. Loomadega kauplemine polnud sugugi vaiksem toiming, tahtis ju igaüks tuua ohvri ja süüa paasatalle, nagu neid oli õpetatud. Ja kui juba inimeste suud pole kuidagi võimalik kinni panna, siis seda enam loomade ja lindude suud, kes tegid oma häält.
Kõlises raha ja kostus lärm – tüüpiline idamaine loomalaat – ja seda otse templi õuel! Samal ajal olid juudid uhked oma templi ja selles toimuva teenistuse üle. Vaevalt mõistsid nad, kui kaugele olid nad läinud Jumala algsest plaanist. Kui Jumal laskus Siinaile, ei tohtinud keegi lähenedagi mäele – millise aukartusega seisid nad eemal! Milline pühaduse tunnetus! Ja millised ranged seadused oli Jumal andnud templiteenistuse kohta! Nüüd aga vaatas Kristus kõike seda ja oli lausa rabatud. Tuuakse lõputuid ohvreid, kuid keegi ei selgita nende tähendust, ja keegi ei mõista, mis siin üldse toimub. Mis kasu on sellisest käsutäitmisest!? Siin, Jumala kojas, kaubeldakse talledega! Ei, Tema seadis sisse hoopis teistsuguse teenistuse!
Tema sees kees, ja see ei jäänud märkamatuks. Kauplejate südamed põlesid, sest nad tundsid, et keegi loeb nende mõtteid – keegi, kelle eest nad ei saa varjuda. Tekkis kohutav vaikus – nagu Jumala kohtu ees. Ja siis kostusid üle templi sõnad – sõnad selle suust, kes pani kord värisema Siinai: "Viige need siit ära! Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!" Ning Ta tegi paelust piitsa ja ajas templist välja kõik loomad; aga ühes nendega põgenesid ka kõik need, kelle süda ei olnud puhas. Keegi ei julgenud Teda takistada.
Mõningasele paanikale järgnes vaikus. Ja siis selgus, et mitte kõik polnud lahkunud. Templisse olid jäänud viletsad ja vaesed ning haiged; ja Jeesus pöördus nende poole, tuues paranemist, rõõmu ja rahu. Tulid tagasi ka preestrid, kes olid tundnud Tema erilist väge, millele ei olnud võimalik vastu seista. Nüüd olid nad toibunud ja end kogunud. Kuidas nad küll vihkasid Teda, kes oli lugenud nende mõtteid – Teda, kes alandas nende uhkust otse rahva ees. Ja rahvas kiitis ja ülistas Teda! Ära selle prohvetiga! Hävitada maa pealt see, kes julges paljastada nende pattu templi roojastamises! See patt lasus peamiselt just preestritel.
Aga seal oli palju rahvast, kes oli silmnähtavalt Jeesuse poolt. Preestrid talitsesid end ning küsisid Jeesuselt: "Mis tunnustähte Sa näitad meile, et Sa seda teed?" Preestrid ja kirjatundjad, kes pidid kõige paremini teadma, et templi puhastamine on Jumala töö, küsivad tunnustähte! Olgu siis; kui nad seda küsivad, peavad nad selle ka saama. Ja Jeesus ütles neile: "Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga!" Nüüd demonstreerisid need õpetatud mehed, kui hästi nad mõistsid vaimulikke asju. Ilmses hämmingus vastasid nad Jeesusele: "Seda templit on ehitatud nelikümmend ja kuus aastat, ja Sina püstitad selle kolme päevaga?" Ei, need preestrid ja kirjatundjad ei mõistnud templiteenistuse tõelist tähendust! Nad nägid vaid varju. Kui nad mõne aasta pärast tapsid Jeesuse, hävitasid nad tõepoolest ka oma templi; selle edasine eksisteerimine koos oma teenistusega oli täiesti tarbetu. Aga Jeesus rajas oma ülestõusmisega kolmandal päeval uue vaimuliku templi, kus elab tõesti Jumal ja mis püsib igavesti.
Täna me mõistame, et Jeesus rääkis oma ihutemplist. Jumala plaan juba igaviku aegadest on olnud, et iga loodolevus oleks Tema tempel. Patu läbi lakkas inimene olemast Jumala tempel, kuid selleks tuligi Kristus lihasse, et puhastada see tempel Kolgatal valatud verega ning hoida seda edasisest roojastamisest sellega, et Ta ise asub Püha Vaimu läbi sinna elama.
Jeruusalemma tempel kogu oma reostatuses kujutas väga ilmekalt inimese südame templit. Puhastades templi kõigest ebapühast, ilmutas Jeesus oma missiooni puhastada inimsüda kõigest rüvedusest. Prohvet Malakia kirjutab – Mal.3,1-3: "Vaata, ma läkitan oma ingli ja tema valmistab minu ees teed! Ja äkitselt tuleb oma templi juurde Issand, keda te otsite, ja lepingu ingel, keda te igatsete! Vaata, Ta tuleb, ütleb vägede Jehoova! Aga kes suudab taluda Tema tulekupäeva? Ja kes jääb püsima Tema ilmudes? Sest Tema on nagu sulataja tuli ja nagu vanutajate leelis! Ja Ta istub, sulatab ja puhastab hõbedat, Ta puhastab Leevi poegi ja selitab neid nagu kulda ja hõbedat: siis toovad nad Jehoovale õige ohvrianni!" Apostel Paulus kirjutab – 1.Kor.3,16.17: "Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub tema; sest Jumala tempel on püha ja seesama olete teie."
Inimene ise ei suuda puhastada oma südant. Ainult Kristus võib seda teha. Aga Ta ei tule enam paelust piitsaga. Ta tunnistab – Ilm.3,20: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!" Kui me avame Talle oma südame – kogu südame, ühes selle pimedaimate soppidega – puhastab Ta selle. Paulus kirjutab, et "meie Jumal on hävitav tuli!" (Heb.12,29); see hävitab kõik patu, jätmata sellest järele "juurt ega oksa!" (Mal.3,19). See on põletav tuli; see on valus toiming. Kuid ärme põlgame seda nüüd, et mitte põleda ükskord ära ühes oma patuga.
Las Jeesus tuleb oma templisse nüüd. Las Ta puhastab selle ja las Ta elab seal oma püha elu – nüüd ja igavesti!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv