Unistagem suurelt!
04.01.2014 - (1366)

Uskmatuse ja uskmatusest tuleneva sõnakuulmatuse tõttu tuli Iisraeli rahval rännata kõrbes täiendavalt 40 aastat. Selle aja jooksul suri kogu vanem generatsioon mehi, kes oli Jumala vastu mässanud. Ka Mooses oli lõpuks surnud ja üle Kaananimaa piiri läksid vanemast põlvkonnast vaid Joosua, kes juhatas vägesid, ja Kaaleb.
Anaklased –"suur, arvurikas ja pikakasvuline rahvas" (5.Ms.2,21) – elas ikka veel seal. Mäletate, kuidas 10 maakuulajat kurtsid neile viidates, et "me olime iseendi silmis nagu rohutirtsud ja samasugused olime meie ka nende silmis!" (4.Ms.13,33). Need hiiglased elasid ikka veel seal. Kuid nüüd uskus ja usaldas Iisraeli rahvas oma Jumalat ning Jeeriko müürid langesid mürinal maha! Minnes edasi Jumala juhtimisel, andis Jumal neile ühe võidu teise järel ja viie aastaga oli pea kogu Tõotatud maa nende valduses. Vaid üksikutes piirkondades elas veel kaananlasi. Oli saabunud aeg viia selle maa jagamine Iisraeli 12 suguharu vahel lõpule.
Selles kontekstis jõuame me tänase sissejuhatava kirjakoha juurde, milleks on Jos.14,6-12: "Siis astusid Juuda lapsed Gilgalis Joosua ette, ja kenislane Kaaleb, Jefunne poeg, ütles temale: "Sina tead seda sõna, mis Jehoova ütles minu ja sinu kohta jumalamehele Moosesele Kaades-Barneas. Mina olin nelikümmend aastat vana, kui Jehoova sulane Mooses läkitas mind Kaades-Barneast maad kuulama ja ma tõin temale sõnumeid oma parima arusaamise järgi. Aga mu vennad, kes olid käinud ühes minuga, tegid rahva südame araks, kuna mina käisin täiesti Jehoova, oma Jumala järel. Siis Mooses vandus sel päeval, öeldes: tõesti, maa, mida su jalg on tallanud, peab saama igavesti pärisosaks sinule ja su lastele, sellepärast et sa käisid täiesti Jehoova, mu Jumala järel! Ja nüüd, vaata, Jehoova on mind lasknud elada nõnda, nagu ta ütles; on aga juba nelikümmend viis aastat sellest, kui Jehoova kõneles selle sõna Moosesele, siis kui Iisrael rändas kõrbes. Ja nüüd, vaata, ma olen praegu kaheksakümmend viis aastat vana! Aga ometi olen ma tänapäeval veel nii tugev nagu sel päeval, mil Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks! Anna siis nüüd mulle see mäestik, millest Jehoova sel päeval rääkis, sest sa kuulsid sel päeval ise, et seal on anaklased ja suured kindlustatud linnad. Vahest on Jehoova minuga ja ma ajan nad ära, nõnda nagu Jehoova on öelnud!"
Kaaleb oli unistaja, eks ju? 40-aastaselt nägi ta Tõotatud maad ja sellest ajast unistas ta kõik need 45 aastat sellest maast, "mis piima ja mett voolab" (2.Ms.3,8). Nii astus ta 85-aastase mehena ette ja ütles: "Ma tahan seda mäestikku! Mind ei heiduta, et seal elavad hiiglased ja on suured kindlustatud linnad. Ma lähen ja alistan nad!"
Mõned aastad tagasi teostati uurimus 200 inimese kohta, keda meie nimetaksime "väga edukaiks." Leiti, et kõiki neid iseloomustas üks ühine asi: nad olid julgenud unistada suurelt ja seada kõrged eesmärgid ning tegutsesid sihikindlalt nende saavutamiseks.
Apostel Paulus julges unistada maailmast, kus iga inimene on kuulnud evangeeliumi Jeesusest Kristusest. Ja isegi kui teda kiusati taga ja peksti ning vangistati, jätkas ta oma unistuse realiseerimist.
Martin Luther unistas kirikust, kus Jumala armu pakutakse tasuta ning kus lihtinimesed võivad kuulda ja mõista Piibli sõnumit. Ja veel enne tema surma jõudis Piibel miljonite inimeste kätte nende emakeeles. Igaüks võis nüüd ise seda lugeda ja uurida.
William Miller unistas maailma teavitamisest Kristuse peatsest tagasitulekust ja nüüd kuulutavad seda õndsat lootust miljonid inimesed igas maailma paigas.
Ehk peaksime meiegi unistama? Miks mitte unistada suurelt? Sest väikesed unistused juhivad väikeste tulemusteni. Ainult suured unistused viivad suurte tegudeni. Sellepärast küsigem endilt täna: "Kui suured on meie unistused? Kui suured on minu unistused ja mida ma nende täitumiseks teen?" Kaalebi loost võime saada vähemalt kolm õppetundi:
1. SA POLE KUNAGI UNISTAMISEKS LIIGA VANA.
Kaaleb oli 40-aastane, kui nägi Tõotatud maad. Nüüd oli ta saanud 85-aastaseks. Selles vanuses inimesed on enamuses ammu juba "parkinud," s.t. läinud pensionile ja seadnud "oma elumaja asjad korda" (2.Kun.20,1) – paljud on "parkinud" juba surnuaial! Väga vähesed julgevad alustada nii kõrges eas mõne uue seiklusega. Kaaleb julges. Ta ütles Joosuale: "Anna siis nüüd mulle see mäestik, millest Jehoova sel päeval rääkis, sest sa kuulsid sel päeval ise, et seal on anaklased ja suured kindlustatud linnad. Vahest on Jehoova minuga ja ma ajan nad ära, nõnda nagu Jehoova on öelnud!"
Kaaleb õpetab meile, et me pole unistamiseks kunagi liiga vanad! Aga sama moodi, nagu me pole unistamiseks kunagi liiga vanad, ei ole me ka unistamiseks kunagi liiga noored! Nii et – oleme me kümne, kahekümne, kaheksakümne või üheksakümne aastased – seni, kuni elame, unistagem! Ja unistagem suurelt!
2. JUMAL EI PUISTA IIAL UNISTUSI MEIE SÜLLE, ÖELDES: "SIIN NEED ON!"
Me peame oma unistused ise leidma, nende eest seisma ja nende täitumiseks töötama. Kaaleb ütles Joosuale: Mul on hästi meeles, et Mooses lubas: "Maa, mida su jalg on tallanud, peab saama igavesti pärisosaks sinule ja su lastele, sellepärast et sa käisid täiesti Jehoova, mu Jumala järel! ... Ja nüüd, vaata, ma olen praegu kaheksakümmend viis aastat vana! Aga ometi olen ma tänapäeval veel nii tugev nagu sel päeval, mil Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks!" Anna mulle luba mu unistus realiseerida!
Kas ta tõesti oli veel nii tugev või liialdas ta veidi oma optimistlikus meelsuses, me ei tea. Igal juhul tahaksime me kõik olla tema nahas – nii elujõulised, optimistlikud ja oma unistusi järgivad.
Kuid ärme unusta peamist mõtet selles salmis: Kaaleb saab aru, et ehkki see mägismaa on tõotatud talle Jumala poolt, tuleb tal selle kättesaamiseks astuda võitlusse. Ta peab hiiglased sealt ära ajama. Jumal ei serveeri talle seda maad hõbekandikul. Ta peab selle eest võitlema.
See käib ka meie unistuste kohta. Kui me julgeme unistada suurelt, ärme looda, et Jumal laseb sel meile sülle kukkuda. Me peame selle nimel õppima, treenima, töötama – palju pingutama. Võib-olla tuleb meil oma unistuse täitumiseks teha asju, mille tegemiseks me ei pidanud end üldse võimeliseks. Meil tuleb võita nii mõnedki hiiglased – hiigelsuured takistused.
Me kohtame vastuseisu hiiglast. Iga kord, kui üritame midagi uut, leidub kritiseerijaid. Alati leidub keegi, kes ütleb: "Sellest ei tule midagi välja. Ära parem proovigi! Ilmaaegu näed vaeva!"
Üks teine hiiglane on ebaõnnestumine. Iga kord, kui sa plaanid teha midagi uut, ole valmis ebaõnnestumiseks, sest meil kõigil vahel mõni asi luhtub. Me pole ju täiuslikud. Me palvetame, kavandame ja valmistume millegi tegemiseks, kuid siis saame aru, et pole planeerinud piisavalt hästi, pole arvestanud kõigi asjaoludega. Tegime mõne vea või midagi jäi kahe silma vahele. Ole valmis kohtama ebaõnnestumise hiiglast. Aga ära temast heitu, vaid proovi uuesti.
Ja siis on veel laiskuse hiiglane. Enamus inimesi ei realiseeri iial kogu oma potentsiaali, sest selleks tuleb end pingutada, milleks nad aga on liiga laisad. Palju kergem on istuda paigal ja vaadata, kuidas teised kõik ära teevad. Kui palju rikkam võiks olla ka kirikuelu, kui ühtki selle liiget ei kollitaks laiskuse, mugavuse hiiglane.
Nii et ka meie Kaananimaal on mitmeid hiiglasi. Kas me kardame neid? Kaaleb ütles: "Mina lähen nendega võitlusse ja alistan nad! Nad ei või takistada minu unistuse täitumist!" Mida ütleme meie? Mida teeme meie? Kui me loobume võitlemast, jääme kõigest ilma. Kui me aga otsustame oma unistuste täitumise eest võidelda, siis ...
3. JUMAL AITAB MEIE UNISTUSTEL TÄITUDA KOOSKÕLAS TEMA TAHTEGA
Kaaleb ütles: "Anna siis nüüd mulle see mäestik, millest Jehoova sel päeval rääkis, sest sa kuulsid sel päeval ise, et seal on anaklased ja suured kindlustatud linnad. Vahest on Jehoova minuga ja ma ajan nad ära, nõnda nagu Jehoova on öelnud!"
Meie ei saa jagu hiiglastest, kuid Jumal saab! Jumal aitas Moosesel võita Egiptuse vaarao ja sõjaväe. Jumal aitas Giideonil 300 sõduriga, kes kasutasid vaid tõrvikuid ja sarvi (trompeteid), võita üüratult suure midjanlaste armee. Jumal aitas noorukist Taavetil lingu ja kiviga võita hambuni relvastatud Koljati. Jumal aitas apostlitel, kelle ainsaks relvaks oli evangeelium, võita Rooma impeeriumi. Ja ma olen veendunud, et Jumal aitab ka meid meie jõupingutustes teha teoks oma õilsad unistused. Tõotas ju Jeesus olla meiega "iga päev ... maailma-ajastu otsani!" (Mat.28,20).
Dr Paul Brand, kes kasvas üles Indias misjonäride perekonnas, kirjutab oma raamatus "Tema näo järgi" oma emast. Veel 75-aastasena käis see iga päev jalgsi palju kilomeetreid, külastades Lõuna-India külasid ja õpetades neile Jeesusest. Siis aga ühel päeval üksi rännates ta kukkus ja murdis puusaluu. Kahepäevase lebamise järel seal valudes leidsid ta mõned töölised ja sõidutasid dzhiibiga 150 miili kaugusel elava doktori juurde, kes paneks paika purunenud luud. Kuid see sõit mööda kiviseid teid tegi luukahjustused veelgi suuremaks ja nii ei saanudki ta puus enam kunagi päris terveks.
Paul kirjutab, kuidas ta külastas oma ema tema mudast valmistatud onnis mõned nädalad peale seda õnnetust ja vaatas, kuidas ta oma kahe bambusest tehtud karguga komberdas ühest kohast teise, vedades järel jalgu, mis olid kaotanud igasuguse tundlikkuse. Nähes oma 75-aastast ema nii haletsusväärses olukorras, tegi ta enda arvates talle mõistliku ettepaneku "parkida" end sinna ehk jääda koju ja loobuda misjonikäikudest.
Ema vaatas teda imestunud pilguga ja ütles: "Mis kasu sellest oleks? Kui me püüame säilitada seda ihu veel mõned aastad ega kasuta seda Jumala töös, mis kasu sellest oleks?
Nii jätkas vana naine tööd, sõites oma eesliga külast külla, kuni oli 93 aastat vana. Siis ei püsinud ta enam eesli seljas, aga ta soovis ikka veel tunnistada. Nii lasi ta end kanda külaelanike poolt ühest külast teise ning jätkas rääkimist Jeesusest kuni surmani 95 aasta vanuses.
Paul kirjutab: "Mul on praegugi silme ees pilt oma emast seismas kiviseina najal ja inimesi kõikjalt tulemas tema juurde. Ma näen tema kortsus, tugevasti päevitunud nägu. Ma kuulen teda kõnelemas neile inimestele. Ma näen nende silmis sädet ja näol naeratust. Ma mõistan, kui sügavalt on nad liigutatud sõnumist Jumala armastusest, mida jagab mu hallipäine ema. Mulle tundub, et nad ei näe üht vana naist, vaid imeilusat inglit, kes jagab neile sõnumit taevast."
Jumala abiga täitus selle naise unistus tunnistada kuni surmani Jeesusest. Mis on sinu unistus? Kui suur on sinu unistus? Tea, et sa pole kunagi unistamiseks liiga vana ... ega liiga noor! Tea, et Jumal ei puista iial unistusi meie sülle, öeldes: "Siin see on!" Sul tuleb pingutada oma unistuse täitumise nimel. Kuid tea, et kui su unistus on kooskõlas Jumala tahtega, aitab Ta sellel täituda.
Lõppsõna kõigest: Mingem uude aastasse suurte unistustega!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv