Südame ärkamine
04.04.2015 - (1428)

"Ta mängib tunnetel," öeldakse vahel pahaselt. "Ta püüab sellega mõjutada inimesi."
Sellel mõttekäigul on alus, sest inimestel on tunded ja neil on tähtis koht meie elus. Kohutav oleks maailm ilma tunneteta. Kujutage ette, mis oleks siis, kui sinul ja minul ei oleks tundeid! Ei taha kohe mõeldagi. Tunded on Jumala eriline and. Tunded on õnnistus. Tunded teevad inimese tõeliselt elavaks.
Ka enamus pühadest otsustest tehakse tunnete ehk emotsioonide vahetu mõju all. Kõige sügavamad pöördumised, mis annavad inimeste elule täieliku pöörde, saavad alguse südamest.
Oma nelipühajutluses apelleeris Peetrus mitte ainult kuulajate mõistusele vaid ka nende tunnetele. Jutluse lõpuosas ta ütles — Apt.2,36: "Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et Jumal on teinud Tema Issandaks ning Kristuseks, selle Jeesuse, kelle te risti lõite!"
See mõjus. Ja Pühakiri jätkab — Apt.2,37: "Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: "Mehed, vennad, mis me peame tegema?"" Me oleme hüljanud ja tapnud oma oodatud Messia, Kristuse. Me oleme teinud kohutava patu. Mida me peame nüüd tegema?
Ja kui neile siis öeldi, mida nad peavad tegema, siis nad seda ka tegid otsekohe. Ja nii ristiti Nelipühapäeval korraga 3000 inimest, kuna nende südameid liigutati.
Senikaua, kuni süda pole äratatud, pole saavutatud midagi. "Need inimesed räägivad tõtt," torisesid pärismaalased pärast misjonäri kuulamist, "aga kust me nüüd hakkame varastama kariloomi?!" Nende mõistus sai asjast aru, aga süda polnud saanud liigutatud. Nad polnud tulnud patutundmisele — tundmisele, mis haarab ka tundeid.
Kuidas on sinuga? Kas sa jääd oma pattudele mõeldes oma südames tundetuks?
"Mõte üksinda on jõuetu," järeldas professor Raoul Allier. "Niipea, kui on ärganud tunne, muutub mõte elavaks — ja alles siis." (Psychologie dela conversion, tome 1, p. 114).
"On viimne aeg," kuulutas Finney, "et kristlaste ja kirikuõpetajate hulgas toimuks südamete läbikatsumine. ... Kui kirik täidaks oma kohust, viiks ta peagi lõpule religiooni võidukäigu maailmas." (Lectures on Revivals in Religion, p. 290).
Heaks näiteks südamega pöördumisest, kus oli suur osa ka tunnetel ehk emotsioonidel, on Peetruse kogemus, tema suur läbimurre. Paasa-õhtusöömaajal kelkis ta Jeesuse ees — Mat.26,33: "Kui ka kõik Sinust taganevad, ei tagane mina mitte ilmaski!" Kui Jeesus talle seepeale ütles — Mat.26,34: "Tõesti ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk on laulnud, salgad sa mind kolm korda!" vastas ta enesekindlalt — Mat.26,35: "Kui ma Sinuga peaksin ka surema, ei salga ma Sind mitte!" Milline hea arvamus endast! Ta on valmis kõigeks koos Jeesusega — ka surema!
See valmidus pannakse kohe proovile, sest Pühakirja tunnistus jätkab — Mat.26,36-40: "Siis tuli Jeesus nendega paika, mida nimetatakse Ketsemaniks, ja ütles oma jüngritele: "Istuge siin niikaua, kui ma lähen sinna ja palvetan!" Ja Ta võttis enese juurde Peetruse ja kaks Sebedeuse poega, ja hakkas kurvaks minema ning ahastust tundma. Siis Ta ütles neile: "Minu hing on väga kurb surmani; jääge siia ja valvake minuga!" Ja Ta läks pisut eemale, heitis silmili maha, palvetas ning ütles: "Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas Sina tahad!" Ja Ta tuli oma jüngrite juurde ja leidis nad magamast ja ütles Peetrusele: "Nii te siis ei suutnud ühtki tundi minuga valvata?""
Ta läks uuesti palvetama ja tuli teist korda tagasi — Peetrus magas! Ta läks kolmandat korda palvetama ja tuli tagasi — ja leidis jälle Peetruse magamas! Selliselt oli siis Peetrus valmis Jeesuse eest seisma, isegi Tema eest surema! Kuid see polnud veel kõik. Need äpardused veel Peetrust ei murdnud. Ta püüdis need tasa teha mõõgaga vehkimisega, kui Jeesust tuldi kinni võtma. Kuid Jeesus käskis tal pista oma mõõk tuppe tagasi — Jumala lapsed ei sõdi lihalike relvadega.
Nüüd tundis Peetrus end relvituna — ja täiesti jõuetuna. Ning Pühakiri jätkab kurva tunnistusega — Mat.26,56: "Siis jätsid kõik jüngrid Tema maha ja põgenesid ära." Ka Peetrus põgenes. Kuid ta süda kripeldas ja nii teatab Pühakiri — Mrk.14,54: "Ja Peetrus järgis Teda kaugelt kuni ülempreestri õue." Ta ei julgenud minna lähedale, et mitte seada end ohtu. Ikka veel pidas ta oma elu kallimaks Jeesuse elust.
Jeesus oli nüüd vaenlaste tule all. Aga mida tegi Peetrus? Pühakiri ütleb — Joh.18,18: "Aga teenrid ja sulased seisid ja olid teinud sütetule, sest oli külm, ja soojendasid endid. Ja Peetrus seisis nende juures ning soojendas ennast." Samal ajal kui Jeesus oli vaenlase jõhkrate rünnakute all, soojendas Peetrus ennast vaenlase tule ääres!
Vaenlase eesmärk polnud muidugi Peetrust niisama soojendada. See oli soojendus kõige teravamaks rünnakuks. Ja seda ei tulnud kaua oodata. Pühakiri teatab — Mat.26,69-74: "Aga Peetrus istus väljas sisemises õues. Ja tema juurde tuli üks tüdruk ja ütles: "Ka sina olid ühes selle galilealase Jeesusega!" Kuid tema salgas kõikide ees ning ütles: "Ei mina saa aru, mida sa räägid!" Ja kui ta läks värava poole, nägi teda teine tüdruk ja ütles neile, kes seal olid: "Ka see oli naatsaretlase Jeesusega!" Tema salgas jälle vandega: "Mina ei tunne seda inimest!" Aga natukese aja pärast lähenesid need, kes seal seisid, ja ütlesid Peetrusele: "Tõesti, sinagi oled üks nende seast, sest su keelemurregi näitab, kust sa oled!" Siis ta hakkas väga needma ja vanduma: "Ei mina tunne seda inimest!" Ja sedamaid laulis kukk."
Ma arvan, et selle "keelemurde" all mõtlesid nad mitte ainult Peetruse galilea murret, vaid ka seda Jeesusele ja Tema jüngritele omast kaunist keelepruuki, mis eristas nad otsekohe teistest inimestest. Nüüd näitas Peetrus, et ta ei ole unustanud selle maailma keelt!
Kuid see kuraasikas esinemine ehmatas teda ennastki. Ja kui seepeale laulis kukk ning Jeesus pöördus ja vaatas tema poole — ainult vaatas kurva pilguga — ärkas ta kohutavale äratundmisele — millega ta oli hakkama saanud! Kui madalale ta oli langenud! Millise patu ta oli teinud — salanud Jeesuse — vandudes! Salanud kolm korda — just nagu Jeesus oli ennustanud! Kolm korda oli ta juba enne valmistanud Jeesusele tõsise pettumuse, magades Jeesuse kõige kohutavama võitluse ajal Ketsemanis. Nüüd oli ta Jeesusest kolm korda lahti öelnud. Nii see on — enne unisus, hoolimatus ja siis salgamine.
Kuke kiremine oli Peetrusele nagu äratuskell — kell, mis kutsus vaimulikule ärkamisele. See meenutas, et Jeesus teab kõik, et Jeesus teadis juba ette tema sellise langemise ja ka tõusmise, kui Ta ütles — Luk.22,32: "Aga mina olen sinu eest palunud, et su usk ära ei lõpeks, ja kui sa pärast pöördud, siis kinnita oma vendi!"
Kas Jeesus andestab mulle selle? Kas sellest langemisest on võimalik tõusta? Kui palju julgust andis talle Jeesuse pilk, mis on küll kurb, kuid mitte hukkamõistev. See oli lihtsalt mõistev!
Veelkord põgenes Peetrus — nüüd Jeesuse juurde — mitte küll füüsiliselt, kuid vaimus kogu oma murtud südamega. Pühakiri ütleb lühidalt — Luk.22,62: "Ja ta läks välja ja nuttis kibedasti." Need oli emotsioonid, mis pääsesid valla. Sügavad tunded süvendasid tema pöördumist. See oli südame ärkamine.
"Kui salgamise sõnad Jeesuseni jõudsid, oli Ta paastumisest väsinud ja nõrk. Ja kui alandavad vandesõnad olid Peetruse huulil veel värsked ning läbilõikav kuke kiremine helises Tema kõrvus, pööras Päästja oma palge kulmu kortsutavatelt kohtunikelt ning vaatas ainiti oma vaese jüngri peale. Samal ajal olid Peetruse silmad tahtmatult naelutatud Õpetaja külge... Sellest leebest näoilmest luges Peetrus sügavat kaastunnet ja südamevalu, ent seal polnud viha. See kaastunde ning andestuse pilk läbistas ta südame kui nool. Ta pages kohtuõuest, valimata suunda. Viimaks leidis ta end Ketsemani aiast. Samal kohal, kus Jeesus oli agoonias oma Isale hinge välja valanud, langes ta näoli, haavatud ja löödud, ning soovis, et võiks surra sealsamas. Talle meenus kibeda kahetsusega, et ta magas sellal, kui Jeesus nende hirmsate tundide kestel palvetas. Ta uhke süda murdus ja patukahetsuse pisarad niisutasid murumätast, mida alles olid määrinud Jumala kalli Poja verised higipisarad." — E. G. White, Review & Herald, December 26, 1899.
Peale oma ülestõusmist oli Jeesusel Teda kolm korda salanud Peetrusele kolm küsimust — Joh.21,15-17: "Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?" Ta ütleb Temale: "Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas!" Ta ütleb temale: "Sööda mu tallekesi!" Ta ütleb temale jälle teist korda: "Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?" Ta ütleb Temale: "Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas!" Ta ütleb temale: "Hoia mu lambaid kui karjane!" Kolmandat korda Ta ütleb temale: "Siimon, Joona poeg, kas ma olen sulle armas?" Peetrus sai kurvaks, et Ta temale kolmandat korda ütles: "Kas ma olen sulle armas?" Ja ta ütles Temale: "Issand, Sina tead kõik, Sina tunned, et oled mulle armas!" Jeesus ütleb temale: "Sööda mu lambaid!"
Nii valmis üks tööriist Jumalale. Miks ei võiks sinust saada selline tööriist — südame ärkamise kaudu?
Jäägu meile selleks kõrvu kõlama Jakoobuse üleskutse — Jak.4,8-10: "Tulge Jumala ligi, siis Tema tuleb teie ligi! Puhastage käed, te patused, ja kasige südamed, te kaksipidi mõtlejad! Tundke ära oma viletsus ja leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja teie rõõm tusaks! Alanduge Issanda ette, siis Ta ülendab teid!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv