Ära unusta!
04.06.2011 - (1490)

Ps.91,1-7: "Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Jehoovale: "Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!" Sest Ta kisub sind välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest! Oma tiivasulgedega kaitseb Ta sind ja Tema tiibade all sa leiad varju; Tema tõde on kilp ja kaitseriist! Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal! Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu!"
Lugu räägib pühendunud juudist, kes elas Euroopas Teise Maailmasõja ajal. Kui natsid tungisid ta kodumaale, peitis ta end ära. Ühel päeval, kui ta nägi, et ohtu pole, tuli ta peidupaigast välja, jooksis sünagoogi, tõstis pilgu ülespoole ja hüüdis: "Vaata, Jumal, me oleme ikka veel siin!"
Siis alustasid natsid oma juutidevastaseid aktsioone ka selles riigis. Aeg-ajalt toimunud haarangutes võeti kinni palju juute, kes saadeti rongiga ära ja keegi ei näinud neid enam. Iga sellise pogrommi ajal puges meie juut peitu. Kui talle aga näis, et ohtu pole, tuli ta peidupaigast välja, jooksis sünagoogi, tõstis pilgu ülespoole ja hüüdis: "Vaata, Jumal, me oleme ikka veel siin!"
Lõpuks leiab meie juut end ainsa juudina selles linnas – kõik teised on ära viidud. Ja nagu tal kombeks oli, niipea, kui talle näis, et ohtu pole, tuli ta peidupaigast välja, jooksis sünagoogi, tõstis pilgu ülespoole ja hüüdis: "Vaata, Jumal, ma olen ikka veel siin!" Siis aga, peale väikest pausi, lisas ta: "Aga Sina, Jumal – kus oled Sina?"
Selleks pole vaja tingimata Teise Maailmasõja õudusi, et inimesed küsiksid: "Kus Sa oled, Jumal? Kas Sa ei näe meie kannatusi? Kas Sa ei hooli?" Kui sageli küsivad inimesed: "Kus oli Jumal siis, kui me Teda vajasime?"
See viimane küsimus, "Kus oli Jumal siis, KUI ME TEDA VAJASIME?" reedab ühe väga olulise asja. Inimesed tunnevad Jumalast puudust vaid siis, kui nad Teda vajavad, s.t. nad ei vaja Jumalat mitte alati. Ja kui nad Teda ei vaja, siis pole nende asi, kus Jumal on või mida Ta mõtleb või tunneb! Aga kui nad Teda vajavad, siis olgu Ta kohe kohal ja tehku seda, mida nad soovivad!
Jah, selleks on vaja inimesele suurt kitsikust, et ta hüüaks: "Jumal, kus Sa oled?" Olgem ausad ja tunnistagem, et kogu ülejäänud aja hüüab ta oma hoiakuga pigem: "Jumal, jäta mind rahule!" Miks? Sest Jumal küsib temalt: "Inimene, kus sa oled?"
Mäletate meie esivanemaid Eedenis, kuidas nad peale pattulangemist püüdsid vältida Jumalat? 1.Ms.3,8.9 on kirjutatud: "Ja nad kuulsid Jehoova Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Jehoova Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Jehoova Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?""
Sellest ajast saadik on Jumal igal võimalikul hetkel küsinud inimeselt: "Kus sa oled?" Sest Ta hoolib inimesest ja tahab aidata. Aga inimene traditsiooniliselt põgeneb Tema eest ja peidab end Jehoova Jumala palge eest selle maailma tööde-lõbude keskele. Ja alles siis, kui "vesi ahjus," kisendatakse: "Jumal, kus Sa oled?" Tihti ei tule ka siis Jumalat meelde ja Teda meenutatakse alles hiljem etteheitva küsimusega: "Kus oli Jumal siis?"
Ehkki see küsimus on esitatud kibedusega ja pahuralt, vastab Jumal sellele rahulikult: "Ma soovisin olla sinuga, aga sina ei soovinud olla minuga! Ja kuigi sa eirasid mind, olin ma ikkagi sinuga, ehkki sa seda ei tajunud!"
Selle maailma iroonia on, et kuigi me kõik oleme Jumala palge ees, ehkki Ta on meile kõigile lähedal, ei lase me endil tunda ega kogeda Tema abistavat ja lohutavat lähedust. Jumal on meiega, kuid paljud ei tunneta seda kunagi. Seepärast pöörakem täna tähelepanu kolmele asjale, mida me ei tohiks kunagi unustada.
1. ÄRA UNUSTA, ET JUMAL ON MEIE VARJUPAIK. Jumal on Hea Isa, kes ei unusta kunagi oma lapsi. Õnnelik on inimene, kes jääb alati Jumala juurde. Sissejuhatavas kirjakohas me lugesime – Ps.91,1.2: "Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Jehoovale: "Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!"" See inimene ei küsi: "Jumal, kus Sa oled?" või "Jumal, kus Sa olid?" vaid ta teab, et Jumal on alati temaga, ka suurimates raskustes.
Me ei tea, kas 91. psalmi, millest me need sõnad lugesime, kirjutas Taavet, kuid me kõik tunneme tema 23. psalmi, kus jääb kõlama sama mõte. Seal ta laulab: "Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust! Haljale aasale paneb Ta mind lebama, hingamiseveele saadab Ta mind; Tema kosutab mu hinge! Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast! Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga; Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind! Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; Sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis! Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Jehoova kotta eluajaks!" (Ps.23,1-6).
Taavet, nagu ka 91. psalmi autor, on absoluutselt kindel, et Jumal hoolitseb nende eest ja kaitseb neid, kes oma lootuse Temale panevad ja Teda usaldavad. Ja ehkki Taavetil tuli taluda mitmeid kohutavaid aegu oma elus, ei kaotanud ta iial seda usku ja usaldust. See aitas tal jääda lõpuni võidukaks.
Lugu räägib sellest, kuidas Ameerika Kodusõja ajal üks konföderatsiooni sõdur, kes oli pandud metsa vahipostile, tundis äkki, kuidas teda haarab kummaline hirm. Talle meenus üks vaimulik laul ja ta hakkas seda aeglaselt laulma, ehkki mõistis, et see on sõja ajal vahipostil seisja jaoks üks äärmiselt rumal ja isegi ohtlik tegevus.
"Jeesus minu hinge Päästja,
Sinu rinnal hingan ma,
siis, kui vesi võtab tõusta,
lained kohisevad ka.
Elutormides mind varja,
kuni lõpeb minu tee.
Juhata mind rahuranda
oma juurde taevasse."
Vaikselt omaette lauldes taandus hirm ja südamesse tuli rahu.
Mõned aastad hiljem, kui sõda oli läbi, laulis ta ühel kiriku jumalateenistusel koguduse ees sama laulu. Kui teenistus lõppes, tuli ta juurde võõras, kes ütles: "Ma pole sind kohanud, aga ma olen kuulnud su häält varem. Kas sa ei laulnud sama laulu sõja ajal metsas vahipostil seistes?"
Seejärel jutustas võõras, kuidas ta oli oma meestega, uniooni sõduritega, varitsenud sõja ajal metsas, püssitorud sihitud postil seisvale vahimehele. "Me olime valmis tulistama, kui äkki kuulsime vahimeest alustamas laulu: "Jeesus minu hinge Päästja, Sinu rinnal hingan ma..." Kuulanud selle laulu lõpuni, ütlesin ma oma kaaslastele: "Ärme seda meest tulista, ta on Jumala kaitse all!" Ja me lahkusime. Aga ma pole iial unustanud seda häält ja laulu, mis ma sel ööl kuulsin."
Üks inimene, kes koges Jumala troosti ja rahu 91. psalmi kaudu, oli kuulus inglise jutlustaja Charles Spurgeon. 1854. aastal, varsti peale seda, kui teda kutsuti teenima üht Londoni kogudust, puhkes linnas suur koolera epideemia. Iga päev kutsuti teda raskesti haigete juurde, iga päev toimus mõni matus. See väsitas ja vaevas teda niivõrd, et ta pidas vaid aja küsimuseks, mil ta ise on maas kooleraga, kuna ta oli surevate haigetega nii palju kokku puutunud.
Hiljem ta kirjutas: "Mu keha oli väsinud, mu hing haige. Mu sõbrad langesid üksteise järel ja mulle tundus, et ka mina muutusin järjest haigemaks."
Ühel päeval järjekordselt matuselt tulles jäi tema pilk peatuma kingsepa poe aknale kleebitud plakatil. Sellele oli kirjutatud osa 91. psalmist, kaasa arvatud: "Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal! Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu!"
"Selle mõju minule oli tohutu," kirjutas ta hiljem. "Minu südamesse tuli rahu; ma tundsin eneses uut jõudu. Ma jätkasin surijate külastamist. Ma ei kartnud kurja ega kannatanud ka häda."
Ära ka sina unusta, et Jumal on meie varjupaik.
2. ÄRA UNUSTA, ET TA ON ARMASTUSE JUMAL. Jeremija kirjutab Nutulauludes – Nut.3,22.23: "See on Jehoova suur heldus [armastus], et me pole otsa saanud, sest Tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued!"
Meie elus võib meile tulla suuri raskusi ja kohutavaid kriise, kuid me võime olla kindlad, et Jumala armastus meie vastu on igavene. Me võime olla kindlad, et tragöödiaid meie ellu pole toonud Jumal, vaid Jumala ja meie kõigi vaenlane. Kui ta vaid saaks, hävitaks ta meid kiiresti. Seepärast võime täie kindlusega öelda: "See on Jehoova suur heldus, et me pole otsa saanud!"
Jumal armastab meid. Max Lucado on kirjutanud: "Kui Jumalal oleks külmkapp, oleks selle peal sinu pilt. Kui Tal oleks rahakott, oleks selles sinu foto. Ta saadab sulle lilli igal kevadel ja päikesetõusu igal hommikul. Mil iial sa soovid Temaga rääkida, Ta kuulab. Ta võib elada kus tahes universumis, aga Ta valis sinu südame."
Jumala armastusest võiks palju rääkida, aga meil on veel üks punkt, mille juures peatuda.
3. ÄRA UNUSTA, ET TA ON PÄÄSTE JUMAL. Jeremija jätkab sealt, kust me juba lugesime – Nut.3,24-26: "Jehoova on mu osa, ütleb mu hing, seepärast ma loodan Tema peale! Jehoova on hea neile, kes Teda ootavad, hingele, kes Teda otsib! Hea on vaikselt oodata Jehoova päästet!"
Pole vist kedagi, kes poleks kuulnud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuist New Yorgis. 50 tuhandest Maailma Kaubanduskeskuses viibinud inimesest õnnestus pääseda enam kui 47 tuhandel. Viimane, kes rusude alt elusalt päästeti oli 31-aastane Genelle Guzman. Siin on tema lugu:
Kui lennukid oli tornidesse sööstnud ja need süüdanud, alustas Genelle kohe laskumist mööda treppi alla. Olles jõudnud 64. korrusele, varises kõik raginal kokku. Kui mürin vaibus, oli ta parem jalg pigistatud suure betoonitüki alla, pea lõksus purunenud konstruktsioonide vahel, kuid tema ümber oli piisavalt suur õhutasku, et ta sai hingata. Nii lamas ta seal, tõsiselt vigastatult, 27 tundi.
Ta oli hiljuti hakanud käima kirikus ja soovinud oma elus tõsist pööret. Nüüd, rusude vahel kinni, hakkas ta palvetama. Ta palvetas veidi ja kaotas siis teadvuse. Kui ta meelemärkusele tuli, palvetas ta edasi, kuni jälle kaotas teadvuse. Nii kestis see terve ööpäeva.
Järgmise päeva lõuna paiku kuulis ta hääli. Ta hakkas hüüdma nii valjusti kui jaksas: "Ma olen siin! Ma olen siin! Päästke mind!"
"Kus sa oled?" küsisid päästjad, "kas sa näed meid, kas sa näed valgust?"
Ta ei näinud. Siis võttis ta betoonitüki ja hakkas sellega kopsima vastu purunenud treppi – kõveraks väändunud raudkonstruktsiooni, mis oli päästnud ta elu. Otsijad rajasid teed koputuse suunas, kuni ühel hetkel tekkis avaus ja Genelle nägi valgust. Ta sirutas käe selles suunas ja keegi haaras sellest kinni. Ta kuulis häält: "Ma sain su kätte!"
"Tänu Jumalale!" hüüdis ta valjusti – ja 20 minuti pärast oli ta rusude alt vabastatud – viimane päästetu sellest kohutavast katastroofist.
Genelle Guzman sobib hästi sümboliseerima seda armetut olukorda, milles on kõik inimesed. Me oleme maetud tohutult suure patu kuhja alla, olles täiesti võimetud ise end vabastama. See on Jumala arm, et me üldse elus oleme, "et me pole otsa saanud," nagu kirjutas Jeremija. Ja ekstra arm on see, et Ta meid sellest õudusest päästab. Jah, tänu olgu Jumalale, kes päästab meid meie pattudest ja ükskord ka patu lähedusest. Meie Jumal on pääste Jumal! Ärme seda iial unusta!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv