Meie tahame Jeesust näha
04.09.2004 - (1872)

Umbes 2000 aastat tagasi kogunes palju rahvast Jeruusalemma, et pühitseda järjekordset paasapüha. Sinna saabus inimesi ligidalt ja kaugelt. Ühest saabunud grupist kirjutab Johannes – Joh.12,20.21: "Aga nende seas, kes olid tulnud pühiks palvetama, leidusid mõned kreeklased. Need tulid nüüd Filippuse juurde, kes oli Betsaidast, Galilea linnast, ja palusid teda, öeldes: "Isand, me tahame Jeesust näha!""

Kas Jeruusalemmas ei olnud muud, mida näha, teisi, keda näha? Kui meie Jeruusalemma külastasime, siis oli seal nii palju huvitavat, mida vaadata. Aga nemad ütlesid: "Me tahame Jeesust näha!"

Milleks oleme meie täna tulnud siia lähedalt ja kaugelt? Vahel on siia tulnud inimesi Tallinnast, kes ütlevad: "Me tulime Matit vaatama!"

Võtab südame soojaks. Nii hea on teada, näha ja tunda, et sind armastatakse. Ja Jeesus ütles ka – Joh.13,35: "Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!" See on väga hea, et me üksteist armastame ja käime üksteist vaatamas. Ja kirikusse tulemise üheks heaks stiimuliks ongi see, et me näeme seal üksteist.

Kuid üksteist nähes ja sellest rõõmu tundes ärme iial unustame, et siin viibib veel keegi, kes meid armastab ja tahab meiega kohtuda. See on Jeesus, kes on öelnud, et "kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel" (Mat.18,20).

Ta on meie keskel ja tahab meid näha, meiega suhelda ja meid õnnistada. Küsimus on: Kas meie tahame Teda näha? Me võime Teda näha, kui me tahame Teda näha ja püüame Teda näha!

Kas me lubame siis Jumala juures asuvasse mälestuste raamatusse kirjutada: Ühel kevadisel hingamispäeva hommikul kogunes Pärnu adventkirikusse inimesi lähemalt ja kaugemalt, kes ütlesid: "Meie tahame Jeesust näha!"? Jumal loeb selle soovi välja meie südameist, kui see meil seal on, ja märgib üles.

Kusagilt ma lugesin, et umbes pool aastatuhandet tagasi kogunes suur rahvahulk andeka maalikunstniku Leonardo Da Vinci maalide näitusele. Seal oli eksponeerimiseks välja pandud ka tema vastvalminud maal "Õhtusöömaaeg." Pärimuse järgi olevat äratanud see rahva seas väga suurt huvi. Rahvas seisis nagu naelutatult suure maali ees, mille keskseks kujuks oli Jeesus. Siis aga tuli ilmsiks kahetsusväärne tõik: inimesed ei imetlenud maali keskel olevat Jeesust, vaid olid kõik vaimustuses ülemise toa seinale riputatud pildist, mis kujutas laevukest tormisel merel!

Suure kunstniku pettumus olevat olnud nii suur, et ta kõrvaldas pildi laevukesega sellelt maalilt! Ta soovis, et kõik näeksid Jeesust.

Ka Jumala Sõna uurides küsime endast: Mida või keda me soovime seal näha? Piibli raamatusse on Jumal kogunud palju huvitavat, köitvat ja kaunist, kuid selle iga lehekülg on kirjutatud selleks, et näidata meile Jeesust. Tema on Vana Testamendi Jehoova ja Uue Testamendi Issand. Ta on Jumal selle sõna kõige kõrgemas tähenduses. Kuid meid hämmastab Tema eriline poolehoid inimesele, eriline armastus inimese vastu, mis kiirgab välja Tema Sõna igalt leheküljelt ja kajastub kõigis Tema tegudes. See piiritu, hämmastav, imeline armastus on kutsunud miljoneid inimesi maailmas Teda vaatlema, imetlema ja armastama.

Ühest noorest kunstnikust räägitakse, et ta soovis valmistada ühest kaunist ja kuulsast maalist koopia. Et seda polnud võimalik teha vahetult maali juures, siis käis ta seda iga päev vaatamas. Tundide viisi või ta uurida selle üksikasju... Selliselt valmis koopia, mis oli nii ilus, et igaüks, kes seda nägi, ütles: "Ma pean nägema originaali!"

Paulus tuletab galaatlastele meelde, et nad ei pööraks oma silmi ära Jeesuselt, kelle ta nende silme ette oli maalinud (Gal.3,1). Iga evengeeliumikuulutaja südamesoov on maalida oma kuulajate silme ette elava pildi Jeesusest, mille vaatlemisel tärkaks südames siiras soov näha originaali!

Kuid Jeesusele vaataja südames tekib veel teinegi soov – saada Tema sarnaseks! Olla ise selleks pildiks siin maailmas, mida nähes tekiks inimeste südames soov näha originaali! Kui täna on kord juba selline kunstilembeline jutlus, siis jätkakem samas vaimus ja mingem ühele portreede näitusele, mille n.ö. naelaks oli "viimane portree." See kujutas endast suurt peeglit, mis oli kinnitatud väljapääsu uksele. Inimene, kes oli seda näitust külastanud ja seisnud silm-silma vastu paljude portreedel kujutatud isikutega, seisis lõpuks silm-silma vastu iseendaga. Tahtmatult küsis ta: kelle sarnane ma olen? Keda näevad inimesed minus, kui nad mind vaatavad?

Kristlastena soovime, et inimesed näeksid meis Kristust. Ja just seda soovivad ning lausa nõuavad meilt inimesed! "Miks te kannate kristlase nime, kui te ei ole Tema sarnased?" küsivad nad.

Evangeeliumi hea sõnum on, et "Jeesus... päästab oma rahva nende pattudest!" (Mat.1,21) ja loob nad uueks. Inimesed näevad ja tunnevad meie muutunud elust, et me oleme olnud Jeesusega, ja neis tekib samasugune igatsus näha Jeesust ja kohtuda Temaga.

Küsimus on: Kas me oleme muutunud? Kas inimesed näevad meis Jeesust? Me otsime pidevalt uusi meetodeid inimesteni jõudmiseks ja neile evangeeliumi kuulutamiseks. Käesoleval hetkel on kuumaks sõnaks "kodukirikud." Kuid kuidas me tutvustame inimesi neis kodukirikuis Kristusega? Nad ütlevad: "Me tahame näha Jeesust! Me tahame näha Teda reaalsena! Me tahame näha Teda teis!"

Tõesti, skeptilist inimest ei veena jutlus või jutustus. Tooma sarnaselt tahab ta tõendeid; ta tahab näha ja katsuda Jeesust. Jeesus võimaldas seda Toomale ja Toomas uskus! Jeesus tahab anda tõendeid ka tänapäeva inimesele, et ta usuks. Ja ta tahab, et nendeks tõenditeks oleksime meie! Ta soovib, et inimesed näeksid meie kaudu Jeesust. Mitte päris Jeesust, aga nagu pilti, koopiat Jeesusest, et kui inimesed seda näevad, nad sooviksid näha originaali.

Kuidas seda saavutada? Mida me peame selleks tegema? Vastus on: me peame vaatlema Originaali, soovides saada Tema sarnaseks. Küsimus on: Kas meie tahame Jeesust näha? Kui me tahame Teda näha, siis me ka vaatleme Teda, s.t. loeme Temast, õpime Temast, mõtleme Temast, võtame Ta kõiges endale eeskujuks. Ja tõotus on – 2.Kor.3,18: "Aga me kõik, kes katmatu palgega vaatleme Issanda auhiilgust otsekui peeglis, muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust."

Mida tähendab katmatu palgega vaatlemine? Eks see tähenda siira, avatud südamega Jumala otsimist. Läheneme Jumalale ilma vagaduse maskita ja vaatleme Tema auhiilgust. Peagi hakkab ka meie pale hiilgama, nagu Moosesel, kes vaatles Jumala auhiilgust (2.Ms.34,29). Muidugi tuleb seda mõista piltlikult, kus pale tähendab iseloomu ja sellest tulenevat käitumist.

Jeesuse jünger Johannes oli oma olemuselt äkiline, koos oma vennaga said nad Jeesuselt nime Kõuepojad (Mrk.3,17), peale selle oli ta veel kättemaksuhimuline ja kohtumõistja vaimuga, valmis laskma tuld sadada rahva peale, kes ei võtnud vastu Jeesust (Luk.9,54). Kuid vaadates Jeesusele, s.t. olles Jeesuse läheduses ja õppides Temast ta muutus. Ta tuli imelisele järeldusele, et Jumal on armastus (1.Joh.4,8) ja sellest ajast on inimesed tundnud teda kui armastuse apostlit. Ta oli täitunud Kristuse armastusega! Kristusele vaadates oli ta muutunud samasuguseks kujuks!

Nii muutume meiegi, kui me soovime olla muudetud ja kui me selleks vaatame Jeesusele kui elavale Issandale. Me muutume ja meil on auline eesõigus kuulutada kogu oma eluga, et Jeesus elab, et Ta on seesama eile, täna ja igavesti ja et Ta armastab meid. Ja meile vaadates inimesed veenduvad, et me ei valeta!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv