On su kõrvad kuulmiseks avatud?
04.10.2008 - (1456)

Joh.10,27: "Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind."
Tänane sõnum Jumalalt on: "Minu lambad kuulevad minu häält." Kas me ikka kuuleme? Kas me soovime kuulda?
Tänapäeval kasutatakse laialdaselt piipareid ja peilereid. Ah, mis asjad need on? Need on sellised väikesed elektroonilised seadmed, mis aitavad sul alati ja kõikjal olla kellegagi ühenduses, saada kelleltki sõnumi. Saanud signaali, pead sa ruttama kokkulepitud kohta. Neid kasutavad väga tihti arstid ja politseinikud ning isegi mõned vaimulikud!
Vahel võib selle piiksumine olla vägagi häiriv. Üks arst tunnistas, et kui ta peiler hakkas piibutama – sel ajal, kui ta sõitis kiirteel – ajas see ta nii närvi, et ta viskas selle aknast välja! Mis ta segab! Sõitmine on niigi pingeline! Üks teine inimene aga arvas, et on hea olla alati ühenduses oma töökohaga. Teda rahustas mitte ainult teadmine, et vajaduse korral saadakse temaga ühendust, vaid ka see teadmine, et kui piipar ei piiksu, pole teda vaja!
Need väikesed elektroonika imed tuletavad meile meelde meie vajadust olla alati ühenduses Taevaga. "Minu lambad kuulevad minu häält," ütles Jeesus. On väga oluline, et me oleksime alati kuuldel.
Kontrolligem siis oma vaimukõrvu. Ega need ei ole kurdid mõne patu tõttu? Kas meie südametunnistus on puhas? Oleme me ikka taeva lainel ja taeva signaali levipiirkonnas, või oleme sellest väljunud? Võib-olla soovib Jumal püüda meie tähelepanu. Tal on meile midagi öelda. Ta saadab signaali, kuid meie pole valmis seda kuulama. "Kõrvad neil on, aga nad ei kuule!" kurtis prohvet Jeremija juba vanal ajal (Jer.5,21). Sellepärast leidub Piibli viimases raamatus seitse korda üleskutse: "Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb" (Ilm.2:7, 11, 17, 29; 3:6, 13, 22).
Tänapäeval on õhk täis hääli, mis kõik püüavad meie tähelepanu. Et vältida segadust, peame õppima kuulama valivalt. Meile kõige olulisem on Jumala hääl. Õppigem seda kuulama ja ära tundma teiste häälte hulgast, nagu väike Saamuel õppis kuulama Jumala häält pühamus (1.Sam.3). Selleks peame me harjutama oma kõrvu ja südant, et mitte ainult kuulda Jumala häält, vaid sellele ka õigesti reageerida.
Küsimus on: kuidas saame me kuulda Jumala häält, nii et me Saamueli sarnaselt võiksime teada Jumala tahet meie elu kohta? Siin on neli näpunäidet.
1. KUULAKE HÄÄLT, MIS RÄÄGIB SEEST. Jutt on südametunnistusest – Jumala häälest, mis räägib vaikselt meie hinges, andes märku, mis on hea ja mis on halb. Me peaksime tegema kõik selleks, et meie südametunnistus oleks võimalikult tundlik. Mida me saame selleks teha? Me saame valida teha alati õigust ja elada puhtuses. 2.Kor.1,12 kirjutab Paulus oma kogemusest: "Sest meie kiitlus on see: meie südametunnistuse tõendus, et meie Jumala pühaduses ja puhtuses oleme elanud maailmas, mitte lihalikus tarkuses, vaid Jumala armus, ja iseäranis teie juures." See oli Pauluse võiduka elu saladus – kuulata alati südametunnistuse häält ja teha selle järgi.
Seda me nimetame heaks südametunnistuseks, mille omamine on sama oluline kui usu omamine. Tegelikult on usk ja hea südametunnistus lahutamatud. Tehes oma südametunnistuse hääle vastu, kaotame ka usu! Paulus kirjutab noorele Timoteosele – 1.Tim.1,18.19: "Selle käsu ma panen su südamele, mu poeg Timoteos, vastavalt varemaile sinu kohta käivaile ennustustele, et sa nende varal võitleksid õilsat võitlust, omades usku ja head südametunnistust, mille mõningad on tõuganud enesest ära ja on selle tõttu usu suhtes läinud põhja nagu laev." Loobudes heast südametunnistusest ehk talitades südametunnistuse vaikse hääle vastu, kaotame ka usu – "läheme usu suhtes põhja nagu laev," ütleb Paulus.
Ärme siis kaota seda imelist juhti, mille Jumal on meile andnud. Ärme ignoreeri, ärme vaigista, ärme vägista teda. Seda tehes, me kurvastame Püha Vaimu, kes püüab meie südametunnistuse kaudu meiega rääkida, meid juhtida, meid õpetada. Paulus manitseb – Ef.4,30: "Ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kellega te olete otsekui pitseriga kinnitatud lunastuse päevani." Kui me kurvastame Püha Vaimu, talitades vastu oma südametunnistuse häält, muutub meie süda tuimaks. 1.Tim.4,2 räägib Paulus "silmakirjalikust vagadusest," mis on neil "kes oma südametunnistusse otsekui tulise märgi on põletanud." Nad on vaigistanud või kustutanud täielikult oma südametunnistuse hääle, aga peavad end ikka veel vagadeks! Milline enesepettus! Milline tragöödia!
Ärme siis kurvasta Püha Vaimu, ignoreerides Tema vaikset häält! Kas Tema hääl ongi südametunnistus? Mõni arvab nii, kuid nii see pole. Püha Vaim on jumalik Isik, südametunnistus on seevastu meie meele üks psühholoogiline funktsioon, mis on õpetatav, mõjutatav, kujundatav. Suur küsimus on: Kes seda õpetab, mõjutab ja kujundab? Keda me laseme, palume seda õpetama, mõjutama ja kujundama? Vastavalt sellele kujuneb "südamepilt."
Piiblist võime leida väga kõnekaid südamepilte. "Vaarao süda on kalk," ütles Jumal Moosesele (2.Ms.7,14). "Tema süda on kõva nagu kivi," teatab Iob.41,16. "Mu süda on nagu vaha," ütleb Ps.22,15. "Nende süda on tuim nagu rasv," kurdab Ps.119,70. Kuid Ps.147,3 on tõotus: "Ta parandab need, kelle süda on murtud." Õps.11,20 on hoiatus: "Need, kel valelik süda, on Jehoova meelest hirmsad." Õps.26,23 räägitakse libedatest huultest ja kurjast südamest. Jes.29,13 kaebab Jumal, et "see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel." "Mu süda on rahutu," kurdab Jeremija (Jer.4,19) ja Jer.8,18 ta kaebab: "Mu süda on haige!" "Süda on kavalam kõigist ja ravimatu — kes seda mõistab?" nendib Jer.17,9. Mat.13,15 ütleb Jeesus: "Sest selle rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et mina neid parandaksin!"
Need olid vaid mõned Piiblis esitatud südamepiltidest, mis näitavad, kui erinev võib olla süda, olenevalt sellest, kes seda kujundab. Laseme siis, palume siis Pühal Vaimul juhtida ja kujundada meie südant, pannes tähele Tema vaikset häält südametunnistuse kaudu ja kuuletudes sellele. Annaks Jumal, et me kõik võiksime öelda nagu Paulus – Rom.9,1: "Ma räägin tõtt Kristuses, mina ei valeta mitte; seda tunnistab mulle mu südametunnistus Pühas Vaimus." Nii et kuulake häält, mis räägib seest.
2. KUULAKE HÄÄLT, MIS RÄÄGIB TAGANT. Kogemused ja omandatud teadmised on ühed parimad õpetajad. Vanasõna ütleb: "Mõistlik mees õpib oma kogemustest, tark mees teiste kogemustest." Me peaksime kandma oma kogemusi endaga kaasas nagu münte taskus, valmis neid kasutama, kus ja mil iial vaja. Ja õppima ka teiste kogemustest – eriti neist, millest on räägitud Piiblis. Selleks nad ju seal ongi!
Vahetult enne seda, kui Iisraeli lapsed sisenesid Tõotatud Maale, pidas Mooses neile lahkumiskõne, mille esimeses osas ta juhtis neid vaatama tagasi oma kõrberännakuile ja nende põhjustele. Miks olid nad rännanud nii kaua? Miks olid nad pidanud nii kaua vaeva nägema? Nad pidid sellest õppima, et võidukalt edasi minna. Kuid see peaks olema õpetuseks ka meile meie usurännakul, nagu kirjutab Paulus – 1.Kor.10,6-11: "Ent need lood sündisid meile eeltähenduseks, et me ei himustaks kurja, nagu nemad himustasid. Ärge ka saage ebajumala kummardajaiks, nõnda nagu mõned neist said, nagu on kirjutatud: "Rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima." Ärgem pidagem ka hooraelu, nõnda nagu mõned neist pidasid ja langesid ühel päeval kakskümmend kolm tuhat. Ärgem ka kiusakem Issandat, nõnda nagu mõned neist kiusasid ja said surma madude läbi. Ärge ka nurisege, nõnda nagu mõned neist nurisesid ja said otsa hukkaja läbi. See sündis neile eeltähendavalt ja on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud."
Need ja paljud teised teiste inimeste kogemused ja meie oma kogemused on väga väärtuslikud; need on hääl, mis räägib meile tagant: "Ära korda tehtud vigu! Hoidu neist ja mine edasi usus, kuulates Jumala häält!" Tänu Jumalale selle hääle eest, mis räägib tagant!
3. KUULAKE HÄÄLT, MIS RÄÄGIB EEST. Need on meie visioonid, meie eesmärgid ja unistused. Me soovime täita oma elus Jumala eesmärgi meie suhtes. Iga päev me palume: "Sinu riik tulgu; Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal" (Mat.6,10). Me unistame Jumala auriigi saabumisest. See innustab meid edendama Jumala armuriiki siin maa peal, eelkõige oma südames. Sest peale armuriiki saabub auriik! See aitab meil liikuda edasi, trotsides eluraskusi. Elupäike, mille poole me pürgime, heidab kõik varjud meie selja taha! Nagu keegi on öelnud, me mõistame, et "elu Kristusega on lõputu lootus, elu ilma Kristuseta aga lootusetu lõpp!"
Jeesus tõotas valmistada meile taevasse eluasemed (Joh.14,1-3) ja tulla tagasi ning viia meid meie tõelisse koju. Seda häält me kuuleme tihti, eriti elu rasketel hetkedel – läbi Piibli salmide, läbi kaunite laulude – ja see innustab meid pürgima edasi.
Evangelist Mervin Rosell jutustab sellest, kuidas tema ja ta vend Robert jäid difteeriasse. Nad mähiti valgetesse linadesse ja toimetati nakkushaiglasse. Ta mäletab siiani ema murelikku, vastu klaasi surutud nägu, kui ta käis tihti oma lapsi vaatamas.
Mervin kuulis, kuidas tema väike vend Robert nuttis päevad ja ööd, kuigi põetajad püüdsid teda aidata ja lohutada tema raskes haiguses. Peale kaht nädalat seletasid nad Mervinile, kuidas nad olid viinud Roberti üle päikeseküllasesse ruumi haigla teises küljes. Nädal hiljem tuli ema ja viis Mervini koju. Koduteel küsis Mervin: "Kas Robert on kodus?" Ema vastas, et Robert on olnud kodus juba mitu päeva.
Jõudnud kodumajani, hüppas Mervin autost välja ning jooksis trepist üles, hüüdes: "Robert! Hei, Robert!" Kuid vastuseks oli vaid vaikus. Ta jätkas oma venna nime hüüdmist, kuni viimaks viis ema ta kõrvale, võttis sülle ja püüdis seletada, et Robert ei olnud "kodus" selles majas, vaid oma "taevases" kodus.
"Sa tahad öelda, et Robert on surnud?" küsis Mervin. Kui hoolikalt ka ema püüdis rääkida ülestõusmisest ja ajutisest kaotusest ning taaskohtumisest ja taeva rõõmudest, jäi väike Mervin korrutama ühte ja sama: "Aga ta on ju surnud!"
Peagi seisis ukse taga kari poisse, kes kutsusid Mervinit õue palli mängima, olles rõõmsad tema paranemise ja tagasituleku üle. Ta marssis söögitoast uksele ja hüüdis: "Poisid, kaduge siit ja ärge tulge enam tagasi! Kas te siis ei tea, et mu vend on surnud? Ma ei mängi enam kunagi palli. Ta on surnud, ma ütlen teile. Kaduge siit ja jätke mind rahule!" Poisid lahkusid pead norus, imestades, mis küll Merviniga juhtunud on. Mervin läks tagasi tuppa. See maja oli tema jaoks kõige üksildasem ja tühjem paik maailmas!
Kuid ema rääkis temaga ikka edasi sellel teemal ning kuuldes ema sõnu ja nähes tema usku, kasvas ka Mervini usk igavese elu reaalsusesse päev-päevalt, kuni temast sai evangelist – selle usu kuulutaja teistele.
Paulus kirjutab sellest nii – 1.Kor.15,19: "Kui me ainult selle elu jaoks oleme lootnud Kristuse peale, siis me oleme kõigist inimestest kõige armetumad." Me usume ja ootame tulevast elu. Eestpoolt kostub hääl, mis kutsub meid valmistuma kohtumiseks lahkunud armsatega ja igaveseks eluks taevas. Kuulakem seda häält.
4. KUULAKE HÄÄLT, MIS RÄÄGIB ÜLEVALT. See on Jumala hääl. Paljud küsivad: "Kas Jumal räägib kuuldavalt?" Selles suhtes on mitmeid erinevaid arvamusi. Kuid üks on kindel: Jumal kõneleb oma kirjutatud Sõna kaudu. Paulus kirjutab – 2.Tim.3,16: "Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses."
Jumala hääles, mis kõneleb Tema Sõna kaudu, on vägi, mis on kujundanud suurimad ja parimad isiksused. Piibel peegeldab selle Autorit ja on mõeldud eelkõige ilmutama ja austama Teda, kellest see on lähtunud. Pühakirja tuleb suhtuda kui Jumala jutlusesse – Jumal jutlustab mulle iga kord, kui ma seda loen või selle sõnu kuulen. Jumal Isa jutlustab Jumal Pojast Jumal Püha Vaimu väes! Jumal Isa on kõneleja; Jumal Poeg on teema; Jumal Püha Vaim on tõlgendaja.
Jumal on rääkinud, teatab Piibel, ja jumalakartus tähendab Tema Sõna kuulamist kuulvate kõrvade ja avatud südamega ning selle rakendamist oma ellu.
Jumal räägib ikka veel – häälega meie seest, häälega meie tagant, häälega meie eest ja häälega ülevalt. Jääb vaid küsimus: Kas meie kuulame? Peaaegu kaks aastatuhandet tagasi pani Johannes kirja need Jeesuse sõnad – Ilm.3,20-22: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga! ... Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv