Tee, mis on üle kõige
04.10.2014 - (1835)

Sissejuhatuseks loeme 1.Kor.13,1-3: "Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke! Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi! Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu!"
Lugu räägib näitlejast, kes mängis Jeesuse osa Kristuse kannatustest kõnelevas vabaõhunäidendis. Kui ta parajasti kandis risti teel üles mäkke, hakkas üks turist teda valjusti pilkama, heites tema üle nalja ja hüüdes tema kohta solvavaid sõnu. Lõpuks katkes näitleja kannatus. Ta viskas risti seljast, läks turisti juurde ja tegi talle tuupi.
Kui näitemäng oli läbi, ütles lavastaja talle: "Ma tean, et see turist oli üks nuhtlus, aga ma ei saa su tegu õigustada. Pealegi mängisid sa Jeesuse osa ja Jeesus ei maksnud kunagi kurja kurjaga. Nii et ära sa seda enam tee." Mees tõotas, et ei tee enam nii. Kuid järgmise etenduse ajal järgmisel päeval oli pilkaja jälle kohal, mõnitades teda hullemini kui eelmisel päeval. Ja lõpuks oli näitleja hari jälle nii punane, et ta jättis risti sinnapaika, marssis turisti juurde ja virutas talle ühe korraliku lõuahaagi.
Lavastaja lasi tal lõpuni mängida, kuid siis ütles: "Näe nüüd! Ma pean sind vallandama! Ma ei saa lubada sellist käitumist, kui sa mängid Jeesuse osa." Näitleja anus: "Palun, anna mulle veel üks võimalus. Ma tõesti vajan seda tööd ja ma suudan end talitseda, kui see tüüp peaks jälle välja ilmuma." Nii andis lavastaja talle veelkord armu.
Järgmisel päeval kandis näitleja jälle oma rasket risti üles mäkke. Ja, nagu kiuste, oli kohal ka pilkaja, kes ei väsinud hüüdmast talle solvavaid repliike. Te võite ette kujutada, kuidas näitleja püüdis end valitseda ja oma viha talitseda. Hambaid krigistades ja käsi rusikasse surudes rühkis ta edasi. Kui pilkaja oli talle pikalt järgnenud, mõõtis näitleja teda lõpuks paljutähendava pilguga ja ütles: "Ma kohtun sinuga peale ülestõusmist!"
Eks te tea oma kogemuse põhjal, et vahel on neil, kes peavad end kristlasteks, raske käituda selle nime vääriliselt. Piiblist loeme, et Paulus pidi selles asjas manitsema kristlasi juba kristluse esimesel sajandil, kirjutades Flp.1,27: "Ainult käituge Kristuse evangeeliumi vääriliselt, et ma, olgu tulles ja teid nähes või tulemata jäädes, kuuleksin teist, et te püsite ühes vaimus ja ühel meelel minuga võitlete evangeeliumi usu eest." Kui kõik läheb hästi, käitume me ilusti. Kui aga rist on raske kanda ja keegi siis veel ärritab meid, kipume me käituma samamoodi kui ülejäänud maailm.
Kuid Pühakiri õpetab, et Kristuse järgijatena peaksime ilmutama kannatlikkust ja armastust kõigis oma suhetes kaasinimestega. Paulus kirjutab Rom.12,18: "Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega." Jeesus ütles Mat.5,9: "Õndsad on rahunõudjad [otseses tõlkes "rahutegijad"], sest neid hüütakse Jumala lasteks." Paulus kirjutab taas Ef.4,1-3: "Nii manitsen teid siis mina, kes olen vang Issanda pärast, väärikalt käima kutsumise järgi, millega te olete kutsutud, kõige alanduse ja tasadusega, pika meelega, sallides üksteist armastuses, ja olles usinad üksmeelt pidama vaimus rahusideme läbi." Ning taas Heb.12,14: "Nõudke rahu kõikidega ja pühitsust; ilma selleta ei saa ükski Issandat näha."
Kõik need Pühakirja tekstid – ja veel paljud teised – õpetavad sama asja: armastage üksteist. Vahel võib see olla raske, sest mitte kõiki pole kerge armastada, kuid me võime vähemalt elada kõigiga rahus, olles ise rahutegijad.
Me nimetame Johannest armastuse apostliks. Ta ise nimetab end oma evangeeliumis ikka ja jälle jüngriks, "keda Jeesus armastas" (näit. Joh.13,23). Muidugi armastas Jeesus kõiki jüngreid, kuid ilmselt tunnetas Johannes seda armastust rohkem kui teised Jeesuse järgijad. Ja sellepärast ta ka kirjutas sellest nii palju oma kirjades. Kuid Piibli kuulsa armastuse peatüki ehk "hümni armastusele" pole kirjutanud mitte Johannes vaid Paulus! See oli apostel Paulus, kes kirjutas oma esimeses kirjas korintlastele: "Ma näitan veel teile tee, mis on üle kõige" (1.Kor.12,31). Sisuliselt ütles ta: "Ma näitan teile, kuidas on parim toimida praktiliselt igas olukorras ja kuidas on kõige parem lahendada ka kõige keerukamat situatsiooni. Ma näitan teile, mis on elus kõige tähtsam." Kõlab ambitsioonikalt? Kuid see on tõsi. ON üks tee, mis on üle kõige, ja see on armastuse tee.
Teinud sellise sissejuhatuse, alustab Paulus hümni armastusele armastuse tõstmisega kõrgemale viiest asjast, mida kristlased peavad väga tähtsaiks.
Esimesena mainib ta, et armastus on olulisem kui vaimuannid, kirjutades: "Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke!" (1.Kor.13,1). Siin oleks paras teha üks põgus tagasivaade eelmise peatüki lõppu, veendumaks, et Paulus ikka tõesti mõtleb siin KÕIKI Püha Vaimu ande, mitte vaid keelteandi. Neli salmi enne äsjaloetud 13. peatüki esimest salmi kõlavad nii – 1.Kor.12,28-31: "Ja Jumal on seadnud koguduses mõned — esiteks apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks; siis Ta on andnud imetegusid, siis andeid terveks teha, abistada ja valitseda, rääkida mõnesuguseid keeli. Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad? Ega kõik imetegijad? Ega kõigil ole tervekstegemise armuandeid? Ega kõik räägi keeltega? Ega kõik tõlgitse? Aga olge agarad püüdma suuremaid armuandeid! Ja ma näitan veel teile tee, mis on üle kõige."
Armastuse tee on kõrgemal ka suurimatest vaimuandidest! Näitena sellest mainib Paulus keelteandi, öeldes: "Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke!" Nelipühapäeval, kui peeti esimene evangeelne jutlus, andis Jumal jüngritele keelteanni, mis võimaldas neil kuulutada evangeeliumi keeltes, mida nad polnud õppinud, aga mis olid emakeelteks nende paljurahvuslisele kuulajaskonnale. See oli märkimisväärne Püha Vaimu and, millest oli suur kasu. Kuid siin ütleb Paulus, et kui Jumal annaks mulle võime rääkida igas inimkeeles ja isegi taevalikus inglite keeles, aga mul poleks armastust, siis poleks ma midagi enamat kui "kumisev vask ja kõlisev kelluke!" Mida ta selle all võis mõelda?
Noil aegadel rippus enamus paganlike templite sissekäigu juures suur gong või väiksem kelluke. Võib-olla on just sealt pärit idee riputada kellad ka kristlike kirikute tornidesse?! Igal juhul seal need kellad olid ja mõte oli selles, et kui inimesed tulid oma jumalaid kummardama, helistasid või lõid nad neid kelli, et äratada paganlikud jumalad, et need kuuleksid nende palveid. Seega ütleb Paulus siin, et isegi kui ta oleks niivõrd õnnistatud, et suudaks rääkida soravalt igas keeles, aga tal puuduks armastus, oleks ta elu kasutu nagu see naeruväärne kongi löömine, et äratada jumalaid, keda pole olemas! Miks ta valis vaimuandidest just keelteanni, seda pole tarvis mõistatada, sest keelteand oli see, mida ta nimetas viimasena vahetult enne "armastuse ülemlaulu," ja keelteand on see, mille selgitamist ta jätkab vahetult peale seda armastuse peatükki. Nii et pole see keelteand ühtigi nii oluline, nagu mõned seda peavad. Palju olulisem on armastus! Ja kui kusagil peaks ilmnema keelteand ilma armastuseta, siis on see tühine nagu "kumisev vask ja kõlisev kelluke," nagu kellalöömine ebajumala templi ukse ees.
Teises salmis jätkab Paulus, et armastus on olulisem kui tarkus ja tunnetus ning teadmised, kirjutades: "Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ... aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi!" (1.Kor.13,2). Sellega ütleb ta, et kui sa teaksid ja mõistaksid kõiki jumalikke ja inimlikke asju, looduse ja teaduse saladusi, tunneksid filosoofiat ja psühholoogiat ja kõike muud, mida inimesed nimetavad tarkuseks, aga sul poleks armastust, siis oleksid sa üks tühine olevus. Analüüsides inimeste väärat käitumist siin maailmas, tullakse tavaliselt järeldusele, et me vajame rohkem ja paremat haridust. Kui me teame ja mõistame rohkem, käitume paremini.
Kuid ma ei usu, et haridus lahendab kõik. Loomulikult pole ma hariduse vastu. Kuid Paulus tabas märki, kui kirjutas 1.Kor.8,1: "Tunnetus teeb suureliseks, ent armastus ehitab." Meie vajadus armastuse järele on lõpmatult suurem kui vajadus tunnetuse või hariduse järele. Ilma armastuseta võivad teadmised tulla suureks needuseks. Teadmised võimaldavad sul valmistada pommi või teha interneti kaudu tühjaks teise pangaarve. Armastus aga otsib, kuidas teistele head teha. Nii on lihtsal armastusel suurem väärtus kui kõigil teadmistel ja oskustel ilma armastuseta. Tegelikult on armastuseta maailm hirmuäratav!
Kolmandaks ütleb Paulus samas teises salmis, et armastus on ka tähtsam kui usk! Kas me suudame seda uskuda? Aga nii ta kirjutab: "Kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi!" (1.Kor.13,2). Paulus ei ütle, et usk pole tähtis, nagu ta ei ütle, et haridus ja teadmised pole tähtsad, või nagu ta ei ütle, et ka võõrkeelte rääkimine pole tähtis. Kõik need asjad on tähtsad, kuid armastus on neist kõigist olulisem.
Usu kohta on Piiblis öeldud, et "ilma usuta on võimatu olla [Jumalale] meelepärane" (Heb.11,6). Ilma usuta on võimatu olla usklik. "Õige elab usust!" kirjutab Paulus (Rom.1,17). Ristimise eel esitatakse meile palju küsimusi, mis algavad sõnadega: "Kas sa usud...?" Ja õnnis on inimene, kes tõesti usub neid asju oma elu lõpuni. Kuid mida Paulus tahab siin öelda, on see, et kõigi nende õigete asjade uskumine muutub tühiseks, ehk sellest pole midagi kasu, kui sul pole armastust Jumala ja kaasinimeste vastu. Kirjas galaatlastele kirjutab Paulus, et "Kristuses Jeesuses" kehtib vaid "usk, mis on tegev armastuse kaudu" (Gal.5,6). Preester ja leviit "halastaja samaarlase" loos omasid usku, kuid probleem oli selles, et neil puudus armastus, ja nii läksid nad haavatud mehest kaarega mööda. Samaarlasel polnud õiget usku, vähemalt preestri ja leviidi meelest, aga tal oli armastus oma ligimese vastu ja nii ruttas ta haavatule appi (Luk.10,29-37).
Neljandaks mainib Paulus, et armastus on olulisem kui heldemeelsus, kirjutades: "Kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ... ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu!" Paulus ei räägi kümnise maksmisest või annetamisest, ta räägib KOGU vara jagamisest puudustkannatajaile ja saamast üheks neist! Isegi nii suurest ohvrimeelsusest pole "mingit kasu," kui me ei tee seda armastuses!
Kas me oleme helded? Kas me annetame ohtralt? Võib-olla annetame. Jumal teab. Aga miks me annetame? Kas sellepärast, et jutlustaja kutsus selleks üles ja meid vaevab süütunne, kui me ei anna midagi. Kas sa annetad selleks, et avaldada muljet teistele kirikulistele. Paljud annetavad ka teistele organisatsioonidele ja isikutele, reklaamides tihti sellega ennast. Või toome me annetusi kirikusse, sest usume ja loodame, et Jumal tasub meile rikkalikult – et saame tagasi rohkem kui oleme andnud?
Kõik see on andmine või annetamine valel põhjusel, vääral motiivil. Ainus õige motiiv annetamiseks on armastus Jumala ja oma kaasinimeste vastu.
Ja lõpuks teatab Paulus, et armastus on tähtsam kui isegi eneseohverdamine või märtrisurm. "Kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu!" Sa võid olla väga usklik; sa võid külastada kirikut alati, kui selle uksed on avatud; sa või lugeda Piiblit, palvetada ja teha kõik, mida ühelt kristlaselt võiks oodata – kuni valmiduseni surra usu eest. Kuid sellel kõigel pole Jumala silmis mingit väärtust, kui selle taga, selle liikumapanevaks jõuks pole armastus.
"Jumal on armastus" (1.Joh.4,8) ja sellest tunnevad kõik – ka Jumal ise – et me oleme Tema lapsed ja Kristuse jüngrid, et meil "on armastus isekeskis!" (Joh.13,35). Sellepärast sündigu kõik meie asjad armastuses (1.Kor.16,14). See on "tee, mis on üle kõige!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv