Hea aku, halb ühendus
04.12.2010 - (1423)

1.Kor.1,18: "Sest sõna ristist on jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi."
Te olete vast näinud televisioonis Duracell'i reklaami. Tavaliselt näidatakse seal jänest, kes muudkui lippab – jaksab minna edasi ka siis veel, kui kõigil konkurentidel on võhm väljas. Muidugi ei reklaamita sellega jänest, kui väle loomake ta ka poleks, vaid teatud patareid, mis pidavat pidama vastu kuni kümme korda kauem, kui kõik teised.
Hea patarei või aku on väga oluline asi; vilets või nõrk patarei põhjustab palju probleeme. Halva akuga on raske käivitada automootorit. Kui mootor juba käib, tuksub see edasi isegi ilma akuta, kuid mootori käivitamiseks on vaja head akut. Eriti talvel külmaga, mil mootori käivitamine nõuab suurt jõudu.
Viletsa patareiga magnetofonid "venitavad" – moonutavad heli. Pooltühja patareiga lambid näitavad nõrka valgust ja tasapisi kustuvad hoopis. Tühjakssaanud akuga mobiiltelefonid lülituvad välja. Miks? Sest patareid ja akud on vooluallikad, jõuallikad.
Kuid isegi heast patareist või akust üksi ei piisa. Ühel naisel oli probleeme auto käivitamisega, kuni ükskord auto ei käivitunud enam üldse. Iga kord, kui ta keeras süütevõtit, et käivitada starterit, kuulis ta vaid plaksuvat heli. Loomulikult arvas ta, et aku on läbi. Ja ühegi asjatundjaga konsulteerimata, saatis ta oma poja poodi uue aku järele. Poeg tuli tagasi uue akuga ja asetas selle ema autosse ning ühendas klemmid. Naine oli rõõmus, et nüüd on probleem lahendatud, kuid kui ta hakkas mootorit käivitama, kuulis ta ikka vaid seda tuttavat plaksuvat heli – ja kõik.
Nüüd ei jäänud tal muud üle, kui pöörduda automehhaaniku poole, kes avastas kiiresti vea ja ütles naisele: "Proua, teie autol on hea aku, kuid viletsad kaablid; aku ühendus autoga on halb." Naine lasi vea parandada, saades ise hea õppetunni: vähe on heast akust, on vaja ka head ühendust akuga.
Meie sissejuhatavas kirjakohas on öeldud, et "sõna ristist on jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi." Meie vaimuliku jõu ja väe allikas on ristilöödud Kristus. Tema on meie "patarei" ehk "aku". Vaid Tema läbi meid päästetakse ja ainult Temalt jõudu saades suudame me elada kristlikku elu, Jumala lapsele sobivat elu. Jeesus ütles: "Ilma minuta ei või te midagi teha!" (Joh.15,5). Kuid samas ütles Ta ka: "Jääge minusse ja mina jään teisse" (Joh.15,4). Me vajame head ja puhast ning kindlat kontakti meie jõuallikaga, et saada osa sellest väest. Ainult hea ühenduse puhul oma Päästjaga tunneme me ära "Tema ülestõusmise väe" (Flp.3,10). Vaid laitmatu ühenduse korral Jeesusega voolab Tema vägi takistamatult meisse.
Mis rikub seda ühendust? Prohvet Jesaja kuulutab – Jes.59,1.2: "Vaata, Jehoova käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole Ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad Tema palge teie eest, sellepärast Ta ei kuule!" Millised patud? Näiteks uhkus ja ahnus, viha ja põlgus, andestamatu meel ja kadedus, riid ja võitlus – kõik, mis ei harmoneeru Jumala iseloomuga.
Jumala võimsus ja vägi ei ole vähenenud, nõrgenenud. Meie vaimulik "aku," jumalik jõuallikas on hea – parim, mis olla saab. Kuid sellest hoolimata ei saa me osa piisavalt või üldse sellest väest, kui meie ühendus selle "akuga" on mõne patu läbi oksüdeerunud, roostetanud või koguni katkenud. Paljud kristlased tajuvad oma elus seda "plaksumist," mis annab märku, et kusagil on olemas suur jõu ja väe allikas, kuid see jõud ei pääse kuidagi nendeni. Miks? Halb ühendus.
Kristlastena peaksime hoidma oma ühendust Kristusega pidevalt puhta ja laitmatuna. Maailma inimesed võivad pidada sellist elu ja neid püüdlusi "jõleduseks" ehk rumaluseks, aga meie teame, et see on meile päästeks.
Mis asi konkreetselt võib tunduda maailma inimestele rumalusena? Ehk on selleks käsk armastada oma vaenlasi ja palvetada nende eest, kes meid taga kiusavad (Mat.5,44)? Ehk on selleks meie "kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta" (Heb.11,1) – veendumus, et meie lootus täitub? Ehk on selleks meie usk, et me oleme õndsad, kui inimesed meid Kristuse pärast laimavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad meist kõiksugust kurja (Mat.5,11)?
Kuid ärme unusta oma tänast algkirjakohta, mis ütles, et "SÕNA RISTIST on jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi" (1.Kor.1,18). Lunastuslugu on selleks, mida maailm peab rumaluseks, meie aga näeme ja kogeme selles Jumala väge. Ja kui minna veelgi üldisemaks, siis võime selleks pidada kogu Sõna – Pühakirja kui kirjutatud Sõna ja Jeesust kui elavat Sõna. See kõik on rumalus nende silmis, kes valivad elada ilma Jumalata ja lähevad seepärast hukka, kuid meie, kes usume ja keda päästetakse, näeme selles Jumala ülisuurt väge.
Rom.10,14 tuletab meile meelde, et esimese sammuna sellest Jumala väest osasaamiseks tuleb meil kuulda Jumala Sõna. Seal on öeldud: "Kuidas nad nüüd saavad appi hüüda Teda, kellesse nad ei ole uskunud? Ja kuidas nad võivad uskuda Temasse, kellest nad ei ole kuulnud? Ja kuidas nad saavad kuulda ilma kuulutajata?" Veidi edasi on lisatud: "Nii tuleb siis usk kuuldust, aga kuuldu Kristuse Sõna kaudu" (Rom.10,17).
Laulmine, palvetamine, tunnistamine – kõik need jumalateenistuse vormid on väga head ja inspireerivad ning seega ka väga kasulikud meie vaimulikuks eluks, kuid ärme iial unusta, et see on ikkagi Jumala Sõna, mis seob meid otseselt meie ülima väeallikaga. See on Jumala Sõna, mis juhib meid risti jalamile.
Kui Paulus kõneles ristist kui väe allikast kristlastele, ei rääkinud ta maasse löödud puust postist, mida roomlased kasutasid surmanuhtluse täideviimiseks. Kõneldes ristist, osutas ta sellele, mida Kristuse rist sümboliseerib: Tema laitmatut ohvrit, Tema Kolgatal valatud püha verd, Tema surma, matmist ja ülestõusmist – kogu meie lunastust. Kristuse ristilöömine muutis risti häbi ja teotuse sümbolist Jumala armastuse ja võimsa väe sümboliks.
Kui Paulus jutlustas Kristusest ja Tema ristist, vaatasid sellele viltu nii uskmatud juudid kui paganad (kreeklased). Kirjutades Korintoses elavaile kristlasele, teatab Paulus – 1.Kor.1,22-24: "Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, aga meie kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele pahandus ja paganaile jõledus, kuid neile nende seast, kes on kutsutud, niihästi juutidele kui kreeklastele, me kuulutame Kristust, Jumala väge ja Jumala tarkust."
Kristus oli uskmatuile juutidele komistuskiviks, Tema surm vaid pahanduseks, sest Ta ei täitnud nende poolt Messiale esitatud nõudeid. Kreeklased pidasid juttu Jumalast, kes ohverdab end inimeste päästmiseks rumaluseks, sest ükski nende ebajumalaist polnud selliseks asjaks iial valmis. Hüljanud Kristuse, hülgasid nad Jumala väe ja valguse ning kui nad ei parandanud meelt, pidid nad hukkuma.
Neile aga, kes Kristust usuvad – kõigi rahvaste seast – on Kristus Jumala vägi ja tarkus. 1.Kor.1,30 kirjutab Paulus, et "Temast on teie olemine Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ja õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks." Usklikena leiame me Kristuse ristist tarkust, jõudu ja väge. See vägi valgustab meie teed. See annab meile jõudu minna üha edasi. See parandab meid ja päästab meid ja lunastab meid.
Nagu me teame, on olemas erineva pingega jõuallikaid. Kui üks seade on mõeldud töötama 12 voldise akuga, siis 6 V aku võib seda üldse mitte käivitada või teeb seda väga puudulikult. Ma tahan sellega öelda, et me oleme Jumala poolt loodud töötama jumaliku pingega. Kui me katkestame ühenduse Jumalaga ja leiutame endale ise jõuallikaid, mis on palju kehvemad, siis ei tööta me kunagi täie võimsusega. Ja kui tulevad raskused, leiame end täiesti võimetuina midagi tegema. Me vajame õiget pinget, mida saame vaid õigest voolu- või jõuallikast. Ja me vajame õiget ühendust.
Me rääkisime juba heast ja kindlast ühendusest. Kuid tuleb rääkida ka õigest ühendusest. Kui me ühendame aku autoga, siis ei piisa vaid vaatamisest, et aku oleks hea ja ühendus kindel. Ühendus peab olema ka õige, s.t. pluss ja miinus klemmid peavad olema ühendatud õigesti – pluss plussiga ja miinus miinusega. Vastasel korral võime auto elektriseadmed ära rikkuda. Ja loomulikult auto ei tööta, kui oleme juhtmed valesti ühendanud.
Siit võime õppida, et ka Jumalaga ühenduses olles peavad meie kontaktid olema õigesti asetatud. Oluline on olla mitte ainult Jumalaga ühendatud, vaid ka õigesti ühendatud. Ilmselt on jutt meie tõekspidamistest, mis olgu ikka Piibli õpetuse alusel. Kui, näiteks, Jumal on seadnud meiega erilise kokkusaamise päevaks hingamispäeva, siis ei peaks me selle kontakti seadma pühapäevale! Olgu meie kontakt Temaga ikka õige!
Edasi, on olemas põhimõtteliselt kahesugust voolu: alalisvool ja vahelduvvool. Vahel, kui majas elekter korralikult ei tööta või on palju voolukatkestusi, öeldakse ka naljatades, et meil on vahelduvvool – vahel on ja vahel ei ole. Mulle tundub, et mõned inimesed meie koguduses on valinud vahelduvvoolu! Nad käivad kirikus vahelduva eduga, nad elavad usuelu vahelduva eduga, nad palvetavad vahelduva eduga. Vahel on nad kirikus, vahel ei ole. Vahel nad maksavad kümnist, vahel ei maksa. Vahel nad tunnistavad oma usust, vahel ei tunnista. Vahel on nad Jumalaga ühenduses, vahel ei ole. Ikka nii, kuidas neile meeldib või sobib või lihtsalt välja kukub.
Aga teised on alalisvoolu kristlased; need on pühendunud kristlased, kes on Jumalaga alalises ühenduses ehk osaduses. Need on kristlased, kellele Jumal võib loota – ja kellele võib loota ka kogudus. Need on inimesed, kes tegutsevad mitte ainult siis, kui neile sobib, ja mitte ainult seal ja sellel alal, kus neile sobib, vaid siis, kui on vaja, ja seal, kus on vaja. Nad on alati valmis "igaks heaks teoks" (2.Tim.2,21), hoolimata raskustest või takistustest. Jumalalt pidevalt jõudu ja väge saades ütlevad nad: "Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks" (Flp.4,13). "Ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses" (Flp.3,13.14).
Jah, me peame olema ühendatud jumaliku jõuallikaga; see ühendus peab olema õige ja puhas ja pidev, kuid ka kindel, tugev. Nagu autol keeratakse aku klemmid tugevasti kinni, samuti kõik teised juhtmete ühendused, nii peab ka meie ühendus Kristusega olema tugev ja kindel, siis ei katke see ka raskustes. Paulus kirjutab – Rom.8,35-39: "Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk? Nõnda nagu on kirjutatud: "Sinu pärast surmatakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks!" Aga selles kõiges me saame täie võidu Tema läbi, kes meid on armastanud! Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!"
Hoolitsegem selle eest, et meie ühendus Kristusega oleks nii tugev, et miski ei saaks tulla sinna vahele, et keegi ei saaks meid Temast lahutada.
Ja muidugi – kindlalt olgu ühendatud aku mõlemad klemmid, nii pluss kui miinus. Hoidkem siis Jumalast kinni mõlema käega; mitte ühe käega Jumalast ja teise käega maailmast! Teate, mis on tulemus, kui üks klemm (juhe) on ühendatud ja teine ei ole? Vool on täiesti katkenud! Nii ei tasu ka Jumalaga poolikult või ühe käega ühenduses olles loota, et me Temalt väge saame.
"Olla või mitte olla – selles on küsimus!" See Hamleti mõte jäägu täna helisema ka meie südamesse. Kui valida olla ühenduses igavese ja võimsa taevase jõuallikaga, siis tasub olla seda juba kindlalt ja täielikult, mitte poolikult. Sest poolik ühendus ei rahulda ei meid ega Jumalat.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv